Inge Lehmann
Inge Lehmann (13. mai 1888 – 21. veebruar 1993) oli taani seismoloog.
Aastal 1936 väitis ta esimesena, et Maa tuum ei koosne üksnes vedelas olekus ainest, vaid et selle südamikuks on tahkes olekus sisetuum.
Inge Lehmann õppis matemaatikat Kopenhaageni ja Cambridge'i ülikoolis. Ta töötas paar aastat kindlustusfirmas ning asus seejärel tööle matemaatiku ja geodeedi Niels Erik Nörlundi abilisena. Ta sai ülesande rajada Taanis ja Gröönimaal seismoloogiajaamad. Sellest ärkas tema huvi seismoloogia vastu.
Aastal 1928 sooritas ta geodeesia eksami ning asus tööle Taani geodeesiainstituudi seismoloogia osakonna juhina.
Inge Lehmann luges pikilainete murdumisest esimesena välja varjutsooni, mis osutas tahke sisetuuma olemasolule. Pärast 1953. aastat töötas ta USA-s koos Maurice Ewingi ja Frank Pressiga, uurides maakoort ja vahevöö ülemist osa. Ta avastas 190–250 km sügavusel piirpinna, kus nii P- kui ka S-lainete levimise kiirus järsult kasvab. Seda pinda nimetatakse ka Lehmanni piirpinnaks.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1969 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]Aastal 1997 asutas Ameerika Geofüüsika Liit Inge Lehmanni medali.