Juhtimine

See artikkel räägib juhtimisest majanduses ja halduses; sõna muude tähenduste kohta vaata lehekülge Juhtimine (täpsustus)

Juhtimine on lihtsustatult subjekti ja objekti vaheline suhe ehk tegevus, mille tulemusena juht mõjutab juhitavaid, et saavutada organisatsiooni eesmärgid läbi ressursside efektiivse ja eduka kasutamise.

Traditsiooniliselt on juhtimise funktsioonideks peetud tegevuste strateegilist ja operatiivset planeerimist, jooksvat tegevuste organiseerimist, organisatsiooni mehitamist ja selle liikmete motiveerimist, erinevate tegevuste koordineerimist ja kontrollimist jms.

Erialases kirjanduses on eristatud juhtimise klassikalisi ja seostavaid funktsioone. Klassikalisteks funktsioonideks on eelkõige ettevõtte horisontaalsed funktsioonid − planeerimine, organiseerimine, kontroll, personalijuhtimine ja eestvedamine. Need juhtimise viis funktsiooni iseloomustavad liikumist eesmärkide püstitamiselt nende täitmisele, võimaldades kompleksselt hõlmata kogu juhtimisprotsessi. Seostavateks funktsioonideks on eelkõige otsustamine ja kommunikatsioon. Esimene on seotud vahetult kolme klassikalise funktsiooniga, st planeerimise, organiseerimise ja kontrolliga, kusjuures otsustamist ei ole õige paigutada nende kõrvale selle seotuse ja osalise kattumise tõttu. Kommunikatsioonita ei ole juhtimine mõeldav, kuna see osategevus on seotud kõigi klassikaliste juhtimisfunktsioonidega. Nende täitmiseks on vajalik informatsiooni koguda, töödelda ja edastada, kusjuures sotsiaalne kommunikatsioon on väga tihedalt seotud eestvedamisega.^[1]

Traditsiooniliselt ja ajalooliselt on juhi (mänedžer, direktor, juhjataja või totaalse võimu korral diktaator) roll olnud sageli võimu keskne (juhi käske või korraldusi täidetakse tema omatava võimu tõttu ehk hirmust saada karistada). Tänapäevane juhtimine lähtub aga tõsiasjast, et inimesed ei allu võimule, kuna neil on demokraatlikus ühiskonnas valikuvabadus. Seetõttu tuleb inimesed juhi poolt kaasata tegevusse vabatahtlikkuse alusel. Juht peab seetõttu käskude ja keeldude asemel looma visiooni ja näitama isiklikku eeskuju visiooni alusel seatud eesmärkide saavutamiseks. Juht on tänapäeval aina enam liidri ehk teenäitaja rollis. Juht peab tulemuste saavutamiseks suutma luua arusaadava visiooni tulevikust ja seadma selle alusel eesmärgid, millega inimesed saavad oma isiklikke eesmärke siduda. Kaasaegset juhti (inglise keeles leader) eristab traditsionaalsest (võimu alusel talitavast) juhist see, et teda järgitakse vabatahtlikult. Näiteks seetõttu, et mõistetakse eesmärgi olulisust või eesmärgi sidet isikliku arenguga. Juhtimise fookus on seetõttu muutunud võimule baseeruvalt käsutamiselt tegevuste strateegilisele planeerimisele, organisatsiooni liikmete kaasamisele, koostööle ja tegevuste sihipärasele organiseerimisele ja koordineerimisele.

Grupi juhtimine: juhtimine kui grupi protsess

Sissejuhatus

Käesolevas artiklis antakse ülevaade juhtimisest läbi kahe aspekti. Esimeses osas käsitletakse juhtimist kui sotsiaal-kognitiivset protsessi ning teises osas on rõhuasetus sellel, et juhtimine on grupiprotsess. Artikli kirjutamisel on tuginetud G. Thomase, R. Martini ja R.-E. Riggio artiklile „Leading groups: leadership as a group proccess“, mis on ilmunud aastal 2013 ajakirjas Group Proccesses & Intergroup Relations.

Juhtimine on inimühiskonna üldlevinud tunnus. Erinevad uuringud näitavad, et inimesed on ajast aega elanud gruppides, kus juhi ja järgija suhe on kiiresti ilmnenud. Juhtimist on vaadeldud kui lahendust probleemile, koordineerimaks grupiviisilist tegevust lähtuvalt grupi eesmärkidest.

Üheks levinuimaks juhtimise mõisteks on: „juhtimine on sotsiaalne protsess, läbi mille värvatakse ja rakendatakse teiste oskusi ja abi kollektiivsetel eesmärkidel.“

Juhtimine kui sotsiaal-kognitiivne protsess

Kuidas järgijad teavad, kas keegi on hea või halb juht? Vaadatuna sotsiaal-kognitiivsest punktist ei saa sellele küsimusele vastata keskendudes vaid liidri loomuomastele headele või halbadele omadustele. Uurijad arendasid juhtimisteooria, mis põhineb äratundmisel:

Liidri kategoriseerimise teooria – selle eesmärk on selgitada järgijate juhtimisraamistiku struktuuri, sisu, protsessi ja kellegi liidriks kategoriseerimise tagajärgi. Liidri kategoriseerimine sisaldab prototüüpide sobitamise protsessi, kus seda parem on tulemus, mida paremini sobivad juhi tunnused järgija ootustega (või prototüübiga). Seda meeldivamana tajub järgija liidrit.

Teooria kinnitab, et juhtide kategoriseerimine mõjutab oluliselt seda, kas liider kiidetakse heaks ning mõjutab lõpptulemusena ka liidri efektiivsust. Kooskõlas selle vaatega leiti, et eriti eeskujulikud liidrid, kes sobitusid järgijate juhtimisteooriaga, saavutasid parema kvaliteediga suhteid järgijatega ning nad omavad positiivsemat mõju järgijate pühendumisele ja tööga rahulolule.

Juhtimine kui grupiprotsess

Sõnum juhtimisest kui grupi protsessist aitab tasakaalustada liidrikeskset lähenemist, mis on domineerinud juhtimisalastes uuringutes. Juhtimine ilmneb eranditult grupi kontekstis. Juhtimine on grupi omadus: liidreid ei saaks eksisteerida ilma järgijateta ning järgijaid ei saaks eksisteerida ilma juhtideta.

Üks enim esiletõusvaid lähenemisi juhtimisest kui grupi protsessist tuleneb sotsiaalse identiteedi analüüsist juhtimises. See paneb rõhku ka grupi liikmete sotsiaalsele tunnetusele, kuid eriti rõhutab ta tunnetuslikke protsesse, mis on põhiliselt seotud psühholoogilise gruppi kuulumisega. Grupi liikmeks olek annab inimestele identiteedi ning liidrid väljendavad, kehastavad ja kujundavad grupi identiteedi.

Sotsiaalse identiteedi teooria põhiprintsiip juhtimises on see, et grupi liikmeks olek tuleb enam esile ja liikmed identifitseerivad end tugevamini grupiga, kus liidrid on rohkem eeskujulikud võrreldes nendega, kes seda on vähem. Peamine järeldus on, et juhtimine on grupi omadus: liidreid ei saaks eksisteerida ilma järgijateta ning järgijaid ei saaks eksisteerida ilma juhtideta.

1970–1980 sattusid sotsiaalpsühholoogias laiema vaatluse alla uuringud sotsiaalsest tajust ja sotsiaalsest tunnetusest. Selle toetudes leiti, et juhtimine ei ole ainult ülalt-alla-protsess, vaid see on vastastikune suhe, kus liidrid ja järgijad mõjutavad üksteist.

Juhtimise mõisteid

Vaata ka

Kirjandus

Thomas, G., Martin, R., Riggio, R-E. (2013). Leading groups: leadership as a group proccess. Group Proccesses & Intergroup Relations. January 2013; vol. 16, 1

Lisalugemist

1. Emery, Calvard ja Pierce on oma artiklis “Leadership as an Emergent Group Process: A Social Network Study of Personality, Leadership, and Followership” (2013) uurisid, missugused grupi liikmete personaalsed tunnused ja juhi-järgija sarnasus ennustab liidrite ja järgijate esile kerkimist klassikalises liidrita grupis. (Thomas, Martin, Riggio 2013)

2. Quaquebeke ja Eckloff võtavad enda uurimuses „Why Follow? The Interplay of Leader Categorization, Identification, and Feeling Respected” (2013) vaatluse alla liidri kategoriseerimise teooria koos identieedil põhineva lähenemise juhtimises. (Thomas, Martin, Riggio 2013)

↑ Kulno Türk, Aino Siimon (2004). Juhtimine. Teine, täiendatud trükk. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 120-122.

[1] Kulno Türk, Aino Siimon (2004). Juhtimine. Teine, täiendatud trükk. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 120-122.

[1]