Juli Hariton

Juli Borissovitš Hariton (vene keeles Юлий Борисович Харитон; 27. veebruar (vkj 14. veebruar) 1904 Peterburi – 19. detsember 1996 Sarov) oli juudi päritolu Nõukogude Liidu ja Venemaa tuumarelvakonstruktor, Nõukogude aatomiprojekti üks juhte.

Juli Hariton lõpetas 1925. aastal Leningradi Polütehnilise Instituudi füüsikuna. Aastatel 1926–1928 oli ta stažeerimisel Cambridge'i Ülikooli Cavendishi laboris. Kaitses seal Ernest Rutherfordi ja James Chadwicki juhendamisel väitekirja ja sai teaduskraadi Doctor of Science (D.Sc.).

Aastatel 1939–1941 esitas Hariton koos Jakov Zeldovitšiga uraanituumade lõhustumise ahelreaktsiooni arvutused.

Nõukogude aatomiprojektis

1946. aastal määrati Hariton NSV Liidu Teaduste Akadeemia Labori nr 2 Sarovis asuva konstrueerimisbüroo KB-11 (Arzamas-16) peakonstruktoriks ja teadusdirektoriks. Tema juhtimisel osalesid tuumarelvaprogrammi elluviimisel riigi parimad füüsikud. Kõige rangema salastatuse õhkkonnas tehti Sarovis tööd, mis kulmineerus esimese Nõukogude Liidu aatomipommi (29. august 1949) ja vesinikupommi (12. august 1953) katsetamisega.

Tunnustus

Juli Hariton oli kolmekordne sotsialistliku töö kangelane

1944 – Punalipu orden (24. september 1944)
1949 – sotsialistliku töö kangelane (29. oktoober 1949)
1951 – sotsialistliku töö kangelane (8. detsember 1951)
1954 – sotsialistliku töö kangelane (4. jaanuar 1954)
1957 – Lenini preemia (sõjatehnika valdkonnas)
1946 – valiti NSV Liidu Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks
1953 – valiti NSV Liidu Teaduste Akadeemia akadeemikuks (alates 1991 Venemaa TA akadeemik)
1982 – Lomonossovi suur kuldmedal

Välislingid