Kajalokatsioon
Kajalokatsioon on mõnedel loomadel (vaalad, delfiinid, nahkhiired, mõned linnud jt) arenenud mingi kindla lainepikkusega heli tekitamine ja selle vastuvõtmine.
Loomade kajalokatsiooni uurimise teerajajaks oli Donald Griffin, kes seda nähtust uuris ja demonstreeris esmalt nahkhiirtel.
Kajalokatsiooni põhimõte seisneb selles, et looma poolt keskkonda välja saadetud (emiteeritud) heli mingitele objektidele jõudes peegeldub (kajana), ja loom on võimeline seda siis jälle vastu võtma ja töötlema.
Loomad kasutavad kajalokatsiooni näiteks saaklooma asukoha kindlakstegemisel, teiste liigikaaslastega suhtlemisel jt eesmärkidel.