Kanoonik
Kanoonik (ladina keeles canonicus 'reeglikohane') on alates 4. sajandist kasutusel olev tiitel, mis kirjeldab piiskopikiriku või katedraali vennaskonna juures elavat vaimulikku.[1]
Kanoonik aitab koos kirikuvennaskonnaga igapäevases kirikutegevuses kas toompraosti või piiskoppi. Ilmikvendadest ja teistest vaimulikest on vahel oma tegude või saavutuste eest ka mingi katedraali või kiriku aukanoonik tehtud. Kanoonikud on ajalooliselt elatunud kiriku sissetulekutest.[2]
Kanooniku tiitli ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Esimestest kanoonikutest annab teada 8. sajandil Metzi piiskop Chrodegangi kirjutatud "Regula vitæ communis (kanooniku kohustustega vaimulikke eksisteeris ka varem, 4. sajandil)." Kroonika kirjelduste järgi oli kanoonikul kohustus palveid lugeda, kaks korda aastas pihtimas käija jms. Kanoonikutel oli ka aga õigus vara ning raha omada.[3] Kuni 817. aastani oli kanoonikutel ka võimalik vara pärandada ja pärida.[4]
Toursi Gregoriuse andmetel rajati 6. sajandil Toursi kanoonikute kolledž.[4]
Ajapikku muutus kanoonikute elu vähem reguleeritumaks, mille tõttu kiriku silmis levis kanoonikute seas rahaahnus. Kanoonikute elu üle tegid ümberkorraldusi mitmed paavstid: Nicolaus II, Aleksander II, Innocentius II ja Benedictus XII. Samal ajal vähenes ka kanoonikute vajadus kirikutes, kuna suure osa piiskopi tööst tegid nüüd ära kihelkonna preestrid. Kanoonikute mõju kadus Reformatsiooni ajal.[3]
Kanooniku ametisse määramine
[muuda | muuda lähteteksti]Kuigi otseselt pole seda kirikuseadustes öeldud, on välja kujunenud, et kanooniku määramise õigus lasub piiskopil või kogudusel. Viimase puhul toimub kanooniku määramine hääletuse näol. Tavaliselt saadetakse ametisse määratule teade kirja kaudu. Uus kanoonik peab ka piiskopile või vikaarile oma usku kuulutama.[3]
Kanooniku riietus
[muuda | muuda lähteteksti]Tunnipalvuse ajal kannab kanoonik musta sutaani ja koorirüüd. Kanoonikute riietus erineb koguduseti, kuna osadel kogudustel on eriline luba oma riietuses muudatusi teha. Ühe diötseesi kanoonikutel pole lubatud teises diötseesis oma palveriietust kanda.[3]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kasutatud allikad
[muuda | muuda lähteteksti]- "Canon" Encyclopædia Britannica. Kd. 5 (9. väljaanne), lk 15. 1878.