Konkludentne petmine

Konkludentne petmine on isiku eksitamine nii, et tal on tekkinud suhtluse käigus ebaõige ettekujutus tegelikkusest. Sellisel viisil isiku eksitamine võib toimuda nii tegevusetuse abil kui ka läbi toimingute või tegevuste, kus petta saav isik teeb asjaolude kohta loogilise järelduse ja satub niiviisi eksimusse. Siinkohal on oluliseks nüansiks, et petja saavutab tegelike asjaolude moonutamise nii, et ta ei väljenda ennast selgelt, üheselt mõistetavalt ega sõnasta või täpsusta oma mõtteid.

Väljend konkludentne petmine koosneb kahest sõnast – konkludentne (ld prees partits concludens sulgev, lõpetav, järeldav) tähendab tahet väljendav, loogiliselt järelduv ning petmine ehk ebaaus tegu, mille raames luuakse ebaõige arusaam reaalsest olukorrast, mis võib aset leidnud minevikus või olevikus esinenud asjaoludest. Valdavalt petmist seostatakse valetamisega, mis ei ole päris õige lähenemine. T.Bachmanni sõnul saab teadlik petmine toimuda ka ilma otsese valetamiseta ja toob välja, et "konkludentne petmine tugineb iseenesest otsest valet mitte sisalduva kommunikatsiooni ja toimingute põhjal loogiliste või tõenäoliste järelduste tegemist selliselt, et pettasaanu kujutab tegelikkust ette tõele mittevastavalt ning et see oligi eksitaja eesmärk."

Konkludentne petmine erineb ebaõige arusaama loomisest üldises tähenduses. Petmine üldiselt saab toimuda läbi üheselt mõistetava eksitava aktiivse tegevuse. Näiteks petja annab suhtluse käigus kannatanule edasi eksitava sisuga teavet. Omavaheline suhtlemine saab toimuda üksnes aktiivse tegevuse tulemusena. Üldjuhul aktiivne suhtlemine sisaldab kõigile arusaadavaid ja ühemõttelisi liigutusi märkide ja žestide näol, nagu näiteks peaga noogutamine (tähendab nõusolekut) või raputamine (tähendab eitamist). Aktiivne tegevus on psühholoogia mõistes teadvustatud tegevus ehk eksplitsiitne tegu. "Eksplitsiitse teo puhul väljendatakse ebaõigeid asjaolusid, mida on võimalik üheselt tajuda ja talletada."

Valdavalt on pettused seotud konkludentselt ebaõige ettekujutuse loomisega, kus petmise käigus varjatakse tegelikku teavet. J-K Leppik toob oma magistritöös näitena, et petmine konkludentselt avaldub näiteks valerahaga maksmise korral, kus jäetakse mulje nagu esitataks ehtne pangatäht.

Karistusseadustikus (KarS) käsitletakse petmist kelmuse toime pandud teona KarS § 209 alusel, KarS § 210 soodustuskelmus, § 211 investeerimiskelmus, § 212 kindlustuskelmus, § 213 arvutikelmusena ja nimetatud §-de alusel on petja eesmärk saada varalist kasu ja petja tegutseb kavatsetult. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TSÜS) § 92 ja TSÜS § 94 alusel käsitletakse petmist kui eksimuse või pettuse mõjul tehingu sooritamist.