Kontinentaalfilosoofia
Kontinentaalfilosoofia on ühine nimetus Mandri-Euroopas, eriti Prantsusmaal ja Saksamaal, 20. sajandil viljeldud filosoofiale.
Kontinentaalfilosoofiat eristatakse analüütilisest filosoofiast, mis on leidnud tunnustust peamiselt Angloameerika maades. Vahetult pärast teist maailmasõda nimetati kontinentaalfilosoofiaks fenomenoloogiat, hiljem lisandusid ka eksistentsialism, hermeneutika ja strukturalism. Kontinentaalfilosoofia ei moodusta ühtset koolkonda.
Erinevalt analüütilisest filosoofiast ei peeta kontinentaalfilosoofias oluliseks mõistelist selgust, loogilist järjekindlust ja loodusteaduslikku lähenemist. Kontinentaalfilosoofia tähelepanu on suunatud pigem inimliku olemasolu, kultuuri ja kogemuse teemadele. Kontinentaalfilosoofia on sageli stiililiselt ja sisuliselt lähemal esseistikale, ilukirjandusele ja psühhoteraapiale kui loogikale ja loodusteadustele. Mõistelise selguse puudumine laseb kontinentaalses filosoofias elada paljudel tõlgendustel, mõistmistel ja arusaamistel. Üks kontinentaalfilosoofia koolkondade viimase aja suundumusi on tuua akadeemilisse filosoofiasse teemasid, mis ei tundugi eriti filosoofilistena, muutes seeläbi tavapäraseid ootusi filosoofia ülesannete suhtes.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Esa Saarinen. Symposium. Filosoofiaõpik. Avita 2003.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Indrek Meos. Filosoofia sõnaraamat, 2013.