Mine sisu juurde

Kultuuridevaheline psühholoogia

Allikas: Vikipeedia

Kultuuridevaheline psühholoogia on teadusharu, mis uurib inimese käitumist ja psüühilisi protsesse erinevates kultuurilistes oludes; uurides sealjuures nii nende varieeruvust kui ka muutumatust.[1] Laiendades uurimismetoodikaid, et need tunnistaksid käitumise, keele ja tähenduse kultuurilist varieeruvust, püüdleb teadusharu psühholoogia laiendamise ja edasi arendamise suunas.[2] Kuna psühholoogia kui akadeemiline teadusala arenes olulisel määral Põhja-Ameerikas, hakkasid mõned psühholoogid tundma muret selle üle, et universaalsena aktsepteeritu ei pruukinudki olla nii muutumatu, kui varem arvati; seda eriti pärast seda, kui mitmeid katseid, mis püüdsid korrata märkimisväärseid eksperimente teistes kultuurides, saatis vaid vahelduv edu.[3][4]

Kuna on küsitavusi kas selliste kesksete teemadega nagu afekt, tunnetus, enesekontseptsioonid, psühhopatoloogia, ärevus ja depressioon tegelevatel teooriatel võib teistesse kultuurikontekstidesse "eksportides" puududa väline valiidsus, uurib kultuuridevaheline psühholoogia neid uuesti, kasutades selleks kultuurilisi erinevusi arvesse võtma loodud metoodikaid.[5] Kuigi mõned kriitikud on osutanud kultuuridevahelise psühholoogia uurimuste metodoloogilistele vigadele ja nad väidavad, et kasutatud teoreetilistes ja metodoloogilistes põhialustes olevad tõsised puudujäägid pigem takistavad kui aitavad psühholoogia universaalsete põhimõtete teaduslikke otsinguid, on kultuuridevahelise psühholoogiaga tegelevad teadlased järjest enam uurimas seda, kuidas erinevused aset leiavad, mitte ei otsi sarnaselt füüsika või keemiaga universaale.[2][3]

Aastal 1972 rajati kultuuridevahelise psühholoogia rahvusvaheline ühing International Association of Cross-Cultural Psychology (IACCP).[6] See psühholoogia haru on järjest laienenud, kuna huvi kultuuri ja mitmekesisuse uurimustesse liitmise vastu järjest kasvab.

Kultuuridevahelist psühholoogiat eristatakse kultuuripsühholoogiast, mille näol on tegemist psühholoogia haruga, mis on arvamusel, et inimese käitumist mõjutavad olulisel määral kultuurilised erinevused; see tähendab, et psühholoogilisi fenomene saab teineteisega kultuurideüleselt võrrelda vaid väga piiratud ulatuses. Vastupidi sellele hõlmab kultuuridevaheline psühholoogia ka võimalike käitumise ja vaimsete protsessidega seotud universaalide otsimist. On ka öeldud, et kultuuridevahelisest psühholoogiast "võib mõelda pigem kui uurimismetodoloogia tüübist, mitte kui psühholoogia täiesti eraldiseisvast valdkonnast".[6][7]

Definitsioonid ja varased tööd

[muuda | muuda lähteteksti]

Valdkonna definitsioonide hulka kuuluvad: "inimese käitumise ja selle edasikandumise teaduslik uurimine, mis võtab arvesse viise, kuidas ühiskondlikud ja kultuurilised jõud käitumisi kujundavad ja mõjutavad"[8] ja "erinevate kultuurirühmade liikmete, kellel on olnud erinevad kogemused, empiiriline uurimine, mis viib ennustatavate ja kaalukate erinevusteni käitumises".[9] Kultuuri tervikuna võib ka defineerida kui "rühma inimeste jagatud eluviisi".[8]

Kultuuridevahelise psühholoogia varajased tööd ilmusid Lazaruse ja Steinthali ajakirjas Zeitschrift fur Völkerpsychologie und Sprachwissenschaft, mida hakati välja andma aastal 1860. Pärastpoole tegi empiirilisema suunitlusega teadustöid Williams H. R. Rivers (1864–1922), kes püüdis mõõta Austraalia ja Uus-Guinea vahel asuva Torrese väina piirkonnas elanud päriselanike intelligentsust ja sensoorset täpsust.[10]

Eetiline vs. eemiline

[muuda | muuda lähteteksti]

Psühholoogia teised valdkonnad keskenduvad sellele, kuidas isiklikud suhted inimese käitumist mõjutavad; ent neil ei õnnestu võtta arvesse seda jõudu, mis kultuuril inimese käitumisel olla võib.[6] Bronislaw Malinowski selleteemaline lausung keskendub ideele, et vaja on mõista konkreetse ühiskonna kultuuri selle enda kontekstis, mitte lähtuda tavapärasest otsingust kogu inimkäitumisele kehtiva universaalse seaduspärasuse järele.[11] Kultuuridevahelise psühholoogiaga tegelevad psühholoogid on juba mõnda aega kasutanud eemilise/eetilise eristamist.[12] Eemiline lähenemine uurib käitumist kultuurist seestpoolt ja põhineb peamiselt ühel kultuuril; eetiline lähenemine uurib käitumist väljastpoolt kultuurisüsteemi ja põhineb mitmel kultuuril.[13] Tänapäeval kasutavad paljud kultuuridevahelisi uurimusi läbi viivad psühholoogid nn pseudoeetilist lähenemist.[14] See pseudoeetiline lähenemine on tegelikult eemilisel põhinev lähenemine, mis töötati välja lääne kultuuriruumis ja on seetõttu loodud töötama eetilise lähenemisena.[14] Irvine ja Carroll kasutasid intelligentsuse mõõtmise testi teisel kultuuril ilma, et nad oleksid kontrollinud seda, kas see test ikka mõõdab seda, mida see pidi mõõtma. Seda saab pidada pseudoeetiliseks tööks, kuna erinevatel kultuuridel on intelligentsuse jaoks omad kontseptsioonid.[13]

Uurimine ja rakendused

[muuda | muuda lähteteksti]

Geert Hofstede ja kultuuri dimensioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Geert Hofstede tegi valdkonnas revolutsiooni 1970. aastatel, mil ta viis IBM-i jaoks läbi ülemaailmset väärtuste alast uurimistööd. Hofstede kultuuridimensioonide teooria ei ole mitte ainult kultuuridevahelise psühholoogia ühe kõige aktiivsema uurimistraditsiooni hüppelaud, vaid seda tsiteeritakse ulatuslikult ka juhtimist käsitlevas kirjanduses. Oma esialgse tööga leidis ta, et kultuurid erinevad neljas dimensioonis: võimu distants, ebakindluse vältimine, mehelikkus-naiselikkus ja individualism-kollektivism.[15] Hiljem, pärast seda, kui organisatsioon Chinese Culture Connection tema uurimistööd hiinlaste kohta käivate materjalidega täiendas, lisas ta viienda mõõtme "pikaajaline orientatsioon" (algse nimega Konfutsiuse dünaamilisus), mida leidub ka teistes kultuurides peale Hiina.[16] Veel hiljem, pärast koostööd Michael Minkoviga, lisas ta uuringu "World Values Survey" andmeid kasutades kuuenda mõõtme – soovidele järele andmine vs tagasihoidmine.[17][18]

Vaatamata selle populaarsusele on McSweeney Hofstede töös tõsiselt kahelnud (2002).[19] Lisaks sellele vaidlevad Hofstede tööle vastu ka Berry jt, kes pakkusid välja alternatiivsed individualismi ja kollektivismi hindamise viisid. Individualismi-kollektivismi debatt on tõesti osutunud problemaatiliseks ja Sinha ja Tripathi (1994) on väitnud, et tugevad individualistlikud ja kollektivistlikud orientatsioonid võivad samas kultuuris ka koos eksisteerida (nemad räägivad sellega seoses Indiast).[20]

Nõustamine ja kliiniline psühholoogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Kultuuridevahelised kliinilised psühholoogid (nt Jefferson Fish[21][22][23]) ja nõustavad psühholoogid (nt Paul Pedersen[24][25]) on rakendanud kultuuridevahelise psühholoogia põhimõtteid psühhoteraapias ja nõustamises. Lisaks sisaldab raamat "Multikultuurse nõustamise ja teraapia printsiibid" (Principles of Multicultural Counseling and Therapy, autoriteks Uwe P. Gielen, Juris G. Draguns ja Jefferson M. Fish) mitmeid peatükke kultuuri rakendamisest nõustamises. Selles raamatus on loetletud Joan D. Koss-Chioino, Louise Baca ja Luis A. Varrga, kes kõik töötavad ladinaameeriklastega ja kelle teraapiaviisi teatakse kui "kultuuriliselt tundlikku". Oma teraapias tekitavad nad näiteks "neljanda eluruumi", mis võimaldab lastel/noorukitel peegeldada raskusi, millega neil võib olla vaja silmitsi seista.[22] Lisaks mainitakse raamatus, et eri riigid alustavad multikultuursete sekkumiste liitmist oma nõustamispraktikatesse. Seal loetletud riikide hulka kuulusid: Malaisia, Kuveit, Hiina, Iisrael, Austraalia ja Serbia.[22] Lõpuks pakuvad Hardin L. K. Coleman ja Jennifer J. Lindwall peatükis "Multikulturalism ja koolinõustamine: aktuaalsete laiahaardeliste suunamis- ja nõustamisprogrammide loomine" välja viisi kuidas kultuurilisi komponente koolide nõustamisprogrammidesse liita. Eriti rõhutavad nad vajadust, et nõustajal oleks olemas multikultuurne kompetents ja suutlikkus seda teadmist teistega töötamisel rakendada.[22]

Isiksuse viiefaktoriline mudel

[muuda | muuda lähteteksti]

Kas Ameerika psühholoogide poolt kindlaks määratud iseloomuomadusi saab üldistada teistest riikidest pärit inimestele? Sellest tulenevalt on kultuuridevahelises psühholoogias sageli arutletud selle üle, et kuidas isiksuse omadusi kultuurideüleselt võrrelda. Selle välja selgitamiseks on viidud läbi rida isiksusega seotud tegureid mõõtvad uurimusi, mis kasutasid eri keeltest pärit iseloomustavate tunnustega seotud omadussõnu (selliseid uurimusi tuntakse kui leksikaalseid uurimusi).[26] Aja jooksul on need uurimused jõudnud järelduseni, et ekstraversioon, meeldivus ja kohusetunne esinevad peaaegu alati, kuid neurootilisus ja avatus kogemustele mõnikord ei esine. Seega on keeruline määrata kindlaks, kas neid omadusi teatud kultuuris ei eksisteeri või kas tegemist on kasutatud omadussõnade komplektist tingitud nähtusega. Kokkuvõttes on tehtud kindlaks, et isiksuse omaduste "suur viisik" on universaalne ja seda saab kasutada nii kultuuridevahelistes uurimustes kui ka uurimustes üldiselt. Ent oluline on panna tähele seda, et teised kultuurid võivad sisaldada veelgi enam tähtsaid tunnuseid või "suures viisikus" sisalduvaid tunnuseid laiendada.[26]

Hinnangud emotsioonile

[muuda | muuda lähteteksti]

Uurijad on sageli soovinud teada, kas inimesed tõlgendavad eri kultuurides emotsioone sarnaselt. Kultuuridevahelise psühholoogia valdkonnas on Paul Ekman viinud läbi uurimusi, mille raames vaadeldi kultuuridevaheliselt hinnanguid miimikale. Üks tema uurimustest hõlmas osalisi kümnest kultuurist, kellel paluti osutada emotsioonile ja selle intensiivsusele. Selle tulemusena leiti, et sõltumata kultuurist oldi üksmeelel selles, milline emotsioon oli kõige intensiivsem ja milline intensiivsuselt järgmine.[27] Need leiud toetavad mõnede kultuuridevahelise psühholoogiaga tegelevate psühholoogide vaadet, et leiduvad universaalsed emotsiooni tähistavad näoilmed. Vaatamata sellele on oluline panna tähele, et uurimuses olid erinevused viisis, kuidas eri kultuuridest pärit osalejad emotsioonide tugevust hindasid.[27]

Kuigi räägitakse, et on olemas universaalselt ära tuntavad näoilmed, viis Yueqin Huang koos kolleegidega läbi uurimuse, milles käsitleti seda, kuidas kultuur võib erinevate emotsioonide väljendamist eri moodi "sildistada". Eriti uurisid Huang jt (2001) emotsiooni näolise väljendamise tajumist hiinlaste seas võrreldes ameeriklastega. Nad leidsid, et Hiina päritolu osalejad ei ole neist eri kultuuridest pärit inimeste universaalsete emotsioonide väljendamise tajumises nii oskuslikud kui Ameerikast pärit osalejad.[28] Need leiud toetavad arvamust, et emotsioonidele hinnangute andmisel on olemas kultuuridevahelised erinevused. Huang jt järgi võivad asiaadid kasutada emotsioonide tõlgendamiseks teistsuguseid näol asuvad signaale. Kuna igal kultuuril on erinevad väärtused ja normid, on samuti oluline analüüsida neid erinevusi selleks, et saada paremini aru sellest, miks teatud emotsioone tõlgendatakse erinevalt või ei tõlgendata üldse. Nagu Huang jt oma töös ka esile toovad, on tavaline, et "negatiivsed emotsioonid" ei ole mitmes Aasia kultuuris teretulnud. See oluline teave võib olla kriitilise tähtsusega määramaks kindlaks Aasias ja Ameerikas universaalsetele emotsioonidele antavate hinnangute kultuuridevahelisi erinevusi.[28]

Subjektiivse heaolu erinevused

[muuda | muuda lähteteksti]

Terminit "subjektiivne heaolu" kasutatakse psühholoogias sageli ja see koosneb kolmest osast: 1) rahulolek eluga (tunnetuslik hinnang inimese elule), 2) positiivsete emotsionaalsete kogemuste olemasolu ja 3) negatiivsete emotsionaalsete kogemuste puudumine.[29] Eri kultuurides võivad inimestel olla erinevad arvamused subjektiivse heaolu "ideaalsest" tasemest. Näiteks on uuringutega selgunud, et kui brasiillaste jaoks on positiivsed emotsioonid väga soovitavad, siis hiinlastel ei olnud positiivsete emotsioonide olemasolu soov nii suur.[29] Seega paistab subjektiivset heaolu kultuuridevaheliselt hinnates olevat oluline võtta arvesse seda, kuidas isikud ühes kultuuris võivad ühte aspekti teistest kultuuridest pärit isikutega võrreldes erinevalt hinnata; see ei näe seega ette universaalset indikaatorit selle kohta kui palju subjektiivset heaolu nad teatud aja jooksul kogevad.[29]

Üks oluline teema on see, et kas õnnelikumad on individualistlikest või kollektivistlikest riikidest pärit isikud ja kumba päritolu isikud saavad subjektiivse heaolu osas kõrgema tulemuse. Diener, Diener ja Diener panid tähele, et individualistliku kultuuri liikmed leitakse olevat õnnelikumad kui kollektivistlikku kultuuri kuuluvad inimesed (1995).[30] Oluline on panna tähele ka seda, et õnnelikumad rahvad ei pea olema alati jõukamad rahvad. Kuigi sissetuleku ja subjektiivse heaolu vahel on tugevad seosed, on vaidlused teemal "rikkam=õnnelikum" jätkuvalt väga kirglikud. Üks tegur, mis võib sellesse väitlusse panustada, on see, et majanduslikult stabiilsematel rahvastel võib olla erinevaid mittematerialistlikke erijooni nagu stabiilsem demokraatlik valitsus, inimõigused jne, mis võivad kokkuvõttes panustada kõrgemasse subjektiivsesse heaolusse. Seetõttu tuleb veel kindlaks teha, kas kõrgem subjektiivse heaolu tase on seotud materiaalse külluse või muude erijoontega, mis jõukatel ühiskondadel sageli olemas on.[29]

Kuidas erinevad kultuurid konflikte lahendavad

[muuda | muuda lähteteksti]

Grossmann jt on oma uurimuses kasutanud tõestusmaterjali näitamaks, kuidas kultuurid erinevad ühiskondlikule konfliktile lähenemise viisidelt ja kuidas kultuur on jätkuvalt inimese arengu oluline tegur ka vanasse ikka jõudes. Eriti uuris artikkel vanusega seotud erinevusi "targas arutlemises" Ameerika ja Jaapani kultuurides. Uuringus osalejate vastused tõid esile selle, et tarkus (nt mitmete perspektiivide äratundmine, isiklike teadmiste piirid ja kompromissi olulisus) kasvas ameeriklaste seas koos vanusega, kuid jaapanlaste hulgas ei olnud kõrgem iga "targemate" vastustega otseselt seotud. Veelgi enam: nooremad ja keskealised Jaapani osalejad näitasid grupikonfliktide lahendamisel kõrgemaid tulemusi kui nende Ameerika eakaaslased.[31] Grossmann jt leidsid ka, et ameeriklased tõstavad esile individuaalsust ja lahendavad konflikte otsesel viisil; samas kui jaapanlased panevad rõhku sotsiaalsele sidususele ja lahendavad konflikte rohkem kaudsemalt. Jaapanlased on motiveeritud inimestevahelist harmooniat säilitama ja konflikti vältima, lahendades viimaseid paremini ja on ka "targemad" varem oma elus. Ameeriklased kogevad konflikti järk-järgult ja selle tulemuseks on pidev õppimine kuidas konflikti lahendada ja suurenenud "tarkus" nende hilisematel eluaastatel. Käesolev uurimus toetas kontseptsiooni, et erinevad kultuurid kasutavad konflikti lahendamiseks erinevaid meetodeid.[31]

Erinevusi konflikti lahendamises võib kultuuriti näha ka kolmanda osapoole kaasamisega: kui konflikti sekkub lahenduse välja pakkuv kolmas osapool.[32] Aasia ja Ameerika kultuuritavad mängivad rolli selles, kuidas neist kumbki konfliktiga tegeleb. Kui Korea päritolu ameeriklaste poolt kasutatud tehnika võib peegeldada Konfutsiuse õpetustest lähtuvaid väärtusi[32], siis Ameerika tehnika on vastavuses nende kapitalistlike vaadetega. Ameeriklaste vastavas protsessis on rohkem struktuuri, mis varustab neid standarditega tulevikus esineda võivate sarnaste situatsioonide tarbeks. Vastupidi Ameerika kommetele ei ole Korea päritolu isikutel konfliktide lahendamisel nii palju struktuuri; nendel on probleemi lahendamisel pigem rohkem paindlikkust ja nende jaoks ei pruugi õige viis olla alati kindlaks määratud, kuid see võib tavaliselt olla paari võimaliku lahenduseni piiratud.

Soorolliga seotud erinevused

[muuda | muuda lähteteksti]

Williams ja Best (1990) on uurinud erinevaid ühiskondi valitsevatest soolistest stereotüüpidest, sooga seotud enesetajust ja soorollidest lähtuvalt. Nad mõlemad leidsid pärast rohkem kui 30 rahva uurimist nende rahvaste sees ja vahel nii universaalseid sarnasusi kui ka erinevusi.[33] Teos "The Handbook of Cross Cultural Psychology" ('Kultuuridevahelise psühholoogia käsiraamat') sisaldab ka suurepärast ülevaadet soo ja kultuuri teemal. Üks peamisi üleüldisi leide oli, et sugusid puudutavatel teemadel olid kultuuridevahelised sarnasused suuremad kui erinevused.[34] Lisaks on leitud, et viis, kuidas mehed ja naised teineteisega sotsiaalsetes gruppides suhtlevad, on erinevates kultuurides sarnane.[34] On räägitud ka vajadusest uurida soolise arengu teooriaid ja ka seda, kuidas kultuur nii meeste kui ka naiste käitumist mõjutab.[34]

Lapse ja nooruki areng

[muuda | muuda lähteteksti]

Berry jt viitavad andmetele, et laste kasvatamise tavade kultuuridevahelise võrdluse käigus on leitud mitu dimensiooni, sealhulgas erinevused sõnakuulelikkuse, vastutustunde, üleskasvatamise (see kui palju vend või õde hoolitseb teise õe-venna või vanemate inimeste eest) ja saavutamise õpetamise ning eneseusalduse ja autonoomia dimensioonides;[35][8] "Kultuuridevahelise psühholoogia käsiraamatu" teine köide sisaldab muuhulgas ka ulatuslikku peatükki kultuuridevahelistest mõjudest lapse arengule, mille autoriteks on Charles M. Super ja Sara Harkness. Peatükis jõutakse järeldusele, et analüüsi käigus kerkis järjepidevalt esile kolm teemat: "kuidas kõige paremini kontseptualiseerida varieeruvust kultuurikeskkondade sees ja nende vahel, kuidas iseloomustada lapse meele tegevusi ja kuidas parandada metodoloogilisi uuringuid kultuuri ja arengu vallas".[36]

Tulevased arengud

[muuda | muuda lähteteksti]

Kultuuridevahelise psühholoogia esiletõus peegeldab sotsiaalteaduste üldist globaliseerumist, mis püüdleb selle poole, et puhastada uuringute need tegevusalad, mille tulemused on lääne ühiskonna poole kaldu. Sel viisil püüab kultuuridevaheline psühholoogia koos rahvusvahelise psühholoogiaga teha psühholoogiat selle minevikuga võrreldes vähem etnotsentriliseks. Kultuuridevahelist psühholoogiat õpetatakse nüüd mitmetes ülikoolides üle maailma ja seda nii konkreetse erialana kui ka metodoloogilise lähenemisena, mille eesmärgiks on psühholoogia valdkonna avardamine.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Ho, D. Y. F., & Wu, M. (2001). Introduction to cross-cultural psychology. In L. L. Adler & U. P. Gielen (Eds.), Cross-cultural topics in psychology (pp. 3–13). Westport, CT: Praeger.
  2. ↑ 2,0 2,1 Gielen, U. P., & Roopnarine, J. L. (Eds.).(2004). Childhood and adolescence: Cross-cultural perspectives and applications. Westport: CT: Praeger.
  3. ↑ 3,0 3,1 Smith, Peter B., Michael Harris Bond, and Cigdem Kagitcibasi. Understanding Social Psychology Across Cultures. Thousand Oaks, California: Sage, 2006
  4. ↑ Smith, Peter B. & Michael Harris Bond. Social Psychology Across Cultures. 2nd ed. Boston: Allyn & Bacon, 1999
  5. ↑ Vijver, Fons van de & Kwok Leung. Methods and Data Analysis for Cross-Cultural Research. Thousand Oaks, CA: Sage, 1997
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 Cherry, Kendra. "What is Cross Cultural Psychology". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016. Vaadatud 29. aprillil 2015.
  7. ↑ Lonner, W. J. (2000). "On the Growth and Continuing Importance of Cross Cultural Psychology". 4 (3): 22–26. {{cite journal}}: viitemall journal nõuab parameetrit |journal= (juhend)
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 Berry, J. W., Poortinga, Y. H., Segall, M. H., & Dasen, P. R. (1992). Cross-cultural psychology: Research and applications. Cambridge: Cambridge University Press.
  9. ↑ Brislin, Lonner, & Thorndike, 1973 as cited in Berry, J. W., Poortinga, Y. H., Segall, M. H., & Dasen, P. R. (1992). Cross-cultural psychology: Research and applications. Cambridge: Cambridge University Press.
  10. ↑ Gustav Jahoda (1993). Crossroads between culture and mind. Cambridge, MA: Harvard University Press.
  11. ↑ Triandis, Harry; Roy S. Malpass; Andrew R. Davidson (1971). "Biennial Review of Anthropology". 7: 1–84. {{cite journal}}: viitemall journal nõuab parameetrit |journal= (juhend)
  12. ↑ Berry, John (1969). "On cross-culture comparability". International Journal of Psychology. 4.
  13. ↑ 13,0 13,1 Berry, John (1980). Handbook of Cross-Cultural Psychology: Vol. 2. Methodology. Boston: Allyn and Bacon. Lk 11.
  14. ↑ 14,0 14,1 Triandis, H. C.; Marin, G. (1983). "Etic Plus Emic Versus Pseudoetic: A Test of a Basic Assumption of Contemporary Cross-Cultural Psychology". Journal of Cross-Cultural Psychology. 14 (4): 489–500. DOI:10.1177/0022002183014004007. ISSN 0022-0221.
  15. ↑ Hofstede, G. (2001). Culture's consequences: Comparing values, behaviors, institutions, and organizations across nations (2nd ed.). Thousand Oaks, CA: Sage.
  16. ↑ The Chinese Culture Connection. (1987). Chinese values and the search for culture-free dimensions of culture. Journal of Cross-Cultural Psychology, 18, 143–164
  17. ↑ Minkov, Michael (2007). What makes us different and similar: A new interpretation of the World Values Survey and other cross-cultural data. Sofia, Bulgaria: Klasika y Stil Publishing House. ISBN 978-954-327-023-1
  18. ↑ Hofstede, Geert, Hofstede, Gert Jan & Minkov, Michael. (2010). Cultures and Organizations: Software of the Mind. Revised and expanded 3rd Edition. New York: McGraw-Hill.
  19. ↑ McSweeney (2002). Hofstede's model of national cultural differences and their consequences: A triumph of faith – a failure of analysis. Human Relations, 55(1), 89–118.
  20. ↑ Kim, U., Triandis, H. C., Choi, S. C.,Kağitçibaşi, Ç., & Yoon, G. (Eds.)(1994). Individualism and collectivism: Theory, method, and applications. Thousand Oaks, CA: Sage.
  21. ↑ Fish, J. M. (1996). Culture and therapy: An integrative approach. Northvale, NJ: Jason Aronson.
  22. ↑ 22,0 22,1 22,2 22,3 Gielen, U. P., Draguns, J. G., & Fish, J. M. (Eds.) (2008). Principles of multicultural counseling and therapy. New York City, NY: Routledge.
  23. ↑ Fish, J. M. (2011). The concept of race and psychotherapy. New York: Springer Science + Business Media.
  24. ↑ Pedersen, P., Draguns J.G., Lonner W., & Trimble J. (2002) Counseling across cultures: Fifth edition, Thousand Oaks, CA, SAGE,
  25. ↑ Pedersen, P. (1999) Hidden messages in culture-centered counseling: A Triad Training Model, Thousand Oaks, Ca.: SAGE.
  26. ↑ 26,0 26,1 McCrae, R. R. "Cross-cultural research on the five-factor model of personality". In W. J. Lonner, D. L. Dinnel, S. A. Hayes, & D. N. Sattler (Eds.) Online Readings in Psychology and Culture (Unit 6, Chapter 1). Center for Cross-Cultural Research, Western Washington University Bellingham, Washington USA. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. märts 2016. Vaadatud 29. aprillil 2015.
  27. ↑ 27,0 27,1 Ekman, Paul; Wallace V. Friesen, Maureen O' Sullivan, Anthony Chan, Irene Diacoyanni-Tarlatzis, Karl Heider, Rainer Krause, William Ayhan LeCompte, Tom Pitcairn, Pio E. Ricci-Bitti, Klaus Scherer, Masatoshi Tomita, Athanase Tzavaras (13.03.1987). "Universals and Cultural Differences in the Judgements of Facial Expressions of Emotion". Journal of Personality and Social Psychology. 53 (4): 712–717. DOI:10.1037/0022-3514.53.4.712.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  28. ↑ 28,0 28,1 Huang, Yueqin; Tang, Siu; Helmeste, Daiga; Shioiri, Toshiki; Someya, Toshiyuki (2001). "Differential judgement of static facial expressions of emotions in three cultures". Psychiatry and Clinical Neurosciences. 55 (5): 479–483. DOI:10.1046/j.1440-1819.2001.00893.x. ISSN 1323-1316.
  29. ↑ 29,0 29,1 29,2 29,3 Suh, E.M & Oishi, S. "Subjective well-being across cultures". In W. J. Lonner, D. L. Dinnel, S., Online Readings in Psychology and Culture A. Hayes, & D. N. Sattler. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 29. aprillil 2015.{{cite web}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  30. ↑ Diener, E.; M. Diener; C. Diener (1995). "Factors predicting subjective well-being of nations". Journal of Personality and Social Psychology. 69: 851–864. DOI:10.1037/0022-3514.69.5.851.
  31. ↑ 31,0 31,1 Grossmann, I.; Karasawa, M.; Izumi, S.; Na, J.; Varnum, M. E. W.; Kitayama, S.; Nisbett, R. E. (2012). "Aging and Wisdom: Culture Matters". Psychological Science. 23 (10): 1059–1066. DOI:10.1177/0956797612446025. ISSN 0956-7976.
  32. ↑ 32,0 32,1 Lieche, Diane (1992). "Comparison of the american mediation process with A Korean-American harmony restoration process". Conflict Resolution Quarterly. 9 (4): 323–339. DOI:10.1002/crq.3900090405. ISSN 1536-5581.
  33. ↑ Williams, J. E., & Best, D. L. (1990). Sex and psyche: Gender and self viewed cross-culturally. Newbury Park, CA: Sage.
  34. ↑ 34,0 34,1 34,2 Best, D.; J. Williams (1997). "Social Behavior and Applications; Sex, Gender, and Culture". Handbook of Cross-Cultural Psychology. 3: 163–212.
  35. ↑ Berry, J. W., Poortinga, Y. H., & Pandey, J. (Eds.).(1997). Handbook of cross-cultural psychology (2nd ed., Vols. 1–3). Boston: Allyn & Bacon.
  36. ↑ Super, Charles M.; Sara Harkness (1997). "Basic Processes and Human Development: The Cultural Structuring of Child Development". The Handbook of Cross-Cultural Psychology. 2: 1–39.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "fjazB" ei kasutata eelnevas tekstis.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Cole, M. (1996). "Cross-cultural psychology: A once and future discipline". Cambridge, MA: Harvard University Press.
  • Laungani, P. (2007). "Understanding cross-cultural psychology: Eastern and Western perspectives". London: Sage.
  • Journal of Cross-Cultural Psychology (JCCP)
  • Robert T. Carter (Editor) (2005) Handbook of Racial-cultural Psychology and Counselling. Vols. 1–2 New Jersey:John Wiley & Sons. ISBN 0-471-65625-9 (set).
  • Pandey, J., Sinha, D., & Bhawal, D. P. S. Asian contributions to cross-cultural psychology. London: Sage.
  • Shiraev, E., & Levy, D. (2006). Cross-cultural psychology: Critical thinking and contemporary applications (3rd ed.). Boston: Allyn & Bacon.
  • Singh, R. & Dutta, S (2010) "Race" and Culture: Tools, Techniques and Trainings. A Manual for Professionals. London: Karnac Systemic Thinking and Practice Series.

Olulisemad kultuuridevahelise psühholoogiakirjanduse ülevaated[1]:

  • Viis peatükki Lindzey ja Aronsoni "Sotsiaalpsühholoogia käsiraamatus" (Whiting 1968. aastal ühte tüüpi kultuuridevahelise teadustöö metodoloogiast; Tajfek 1969. aastal tajust; DeVos ja Hippler 1969. aastal kultuuripsühholoogiast; Inkeles ja Levinson 1969. aastal rahvuslikust iseloomust; Etzioni 1969. aastal rahvusvahelistest suhetest).
  • Child analüüsis 1968. aastal kultuuri ja isiksuse valdkonda Borgatta ja Lamberti "Isiksuseteooria ja -uuringute käsiraamatus".
  • Honigmanni 1967. aasta raamat isiksusest ja kultuurist.

Järgmised selleteemalised publikatsioonid on tehtud Google'i raamatuotsingu kaudu kas tervikuna või märkimisväärse eelvaatena veebis kättesaadavaks:

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega fjazB on ilma tekstita.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kultuuridevaheline_psühholoogia&oldid=6687911"