Kuurits

Kuurits oli püünis sisevete kõrkjastikus kalade püüdmiseks.

Kuuritsa ehitus

Kuurits oli ehitatud raamistikuna, mille moodustasid keskne püstpuu püünise juhtimiseks ning kaks järsu kõverusega tõusvat jalast, mis olid liikuvalt kinnitatud püstpuu külge. Püstpuu ja jalaste vahele kinnitati jäme võrk^[1].

Püügiviis

Kuuritsaga sumpas mitu meest kas mööda jõge või madalamaid järvepõhjasid. Teda tõmmati jalaste otstest ja juhiti püstpuuga. Kui kala sattus püünisesse, löödi jalase otsad kokku ja kala oli võrgus^[2].

Kasutuskohad

Kuurits oli tuntud Ida-Euroopas ning eriti slaavlaste aladel. Eesti püüti sellega maa idapoolses osas, kuid kadus kasutuselt 20. sajandi keskpaiku^[1].

Tänapäev

Kuuritsa definitsioon kehtivas kalapüügieeskirjas on – lubatud kurnpüünis, koosneb jäigast liigendraamist ja sellele kinnitatud võrgulinast^[3].

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (2. trükk). 2000. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 105
↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. 1995. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn, AS Pakett trükikoda. Lk 80
↑ Vabariigi valitsuse määrus. 16.06.2016. § 8.2.4

Välislingid

[Rahvakultuuri_leksikon-1] 1,0 ^1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (2. trükk). 2000. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 105

[Etnograafia_sõnaraamat-2] Eesti etnograafia sõnaraamat. 1995. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn, AS Pakett trükikoda. Lk 80

[Kalapüügieeskiri-3] Vabariigi valitsuse määrus. 16.06.2016. § 8.2.4

[1]

[2]

[3]