Leo Jürgenson

Leo Jürgenson (8/21. jaanuar 1901 Tamsa, Luke vald, Tartumaa – 7. september 1986 Tallinn) oli eesti ehitusteadlane ja tehnik, Eesti NSV Teaduste Akadeemia liige (alates 1946).

Haridus

Leo Jürgenson õppis Kärkna vallakoolis ja Tartu Aleksandri Gümnaasiumis, lõpetas Hugo Treffneri Eragümnaasiumi 1920, Tallinna Tehnikumi mehaanikaosakonna laevaehituse erialal 1924; täiendas end Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis 1925–1929, kus omandas 1926. aastal tehnikateaduste magistri- ja 1929. aastal tehnikateaduste doktorikraadi.

Teadusmagister 1926, tehnikateaduste doktor 1929 (Massachusettsi Tehnoloogiainstituut).

Töökäik

Suvevaheaegadel töötas Tallinna sadamatehastes ja Vene-Balti laevaehitustehases; 1925. aastal USAs Bostoni kuivdokkides Betlehemi Laevatehase laevakatelsepp; ülikooliõpingute ajal aastatel 1925–1929 oli ta Bostoni arhitektuurifirma insener-konstruktorina; Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi pinnasemehaanika laboratooriumi teadur 1929–1934.

Pärast Eestisse tagasi pöördumist oli ta aastatel 1935–1936 Tartu Ülikooli tehnikateaduskonna ehituskonstruktsioonide professor. TTÜs/TPIs 1936–1984: ehituskonstruktsioonide ja tsiviilehituse erakorraline professor ja ehitusõpetuse labori juhataja 1936–1944; direktori asetäitja 1944–1946; 1944–1946 rektori asetäitja; ehitiste kateedri professor ja juhataja 1944–1948; arhitektuuri kateedri juhataja 1948–1975; ehitusmaterjalide kateedri professor 1975–1984; 1954–1977 loomapidamishoonete ehitusfüüsika labori juhataja.

Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks ehitusmehaanika alal valiti 1946. aastal.

Teadustöö põhisuunad

Pinnasemehaanika, elamuökonoomika, ehitusfüüsika, loomapidamishoonete mikrokliima ja õhuvahetusprobleemid. Avaldanud 279 publikatsiooni, sealhulgas monograafiaid, õpikuid ja aimeartikleid, “Inglise-vene-eesti pinnasemehaanika ja vundamendiehituse sõnastiku” (1958, 1965) kaasautor. Tema juhendamisel on kaitstud 14 kandidaadiväitekirja.

Teaduskorralduslik tegevus

Alates 1930. aastatest täiendas ja korraldas eesti tehnikaalast oskussõnavara; esines rahvusvahelistel pinnasemehaanika kongressidel; oli ehitusfüüsika uurimissuuna rajajaid Eestis; tema teadustöö tulemused leidsid rakendamist ka välismaal. TPI loomapidamishoonete ehitusfüüsika laboratooriumi teaduslik juhendaja 1954–1977; Eesti NSV TA ametkondadevahelise terminoloogiakomisjoni aseesimees 1964, Rahvusvahelise Pinnasemehaanika ja Vundamendiehituse Ühenduse terminoloogiakomisjoni “Sümbolid, ühikud ja definitsioonid” tegevliige ning aseesimees 1969–1981; tegi kaastööd 1981. aastal Kanadas ilmunud kaheksakeelsele terminite ja sümbolite sõnaraamatule; Emakeele Seltsi ja Eesti NSV vabariikliku õigekeelsuskomisjoni liige; Tallinna Teadlaste Maja asutajaliige.

Tunnustus

President K. Pätsi auhind (Eesti ehitustegevuse ajakohastamise eest) ja Eesti Inseneride Ühingu auhind
1946 – Eesti NSV TA akadeemik (ehitusmehaanika)
1934 – Bostoni Ehitusinseneride Ühingu aastaauhind
1945 – Eesti NSV teeneline teadlane
1955 – NSV Liidu Põllumajanduse Saavutuste Näituse diplom
1957–1964 NSV Liidu Ehituse ja Arhitektuuri Akadeemia korrespondentliige
1959 – Nõukogude Eesti preemia
1971 – Tööpunalipu orden

Kirjandus

ENE 1971, 3;
EE 2000, 14;
ETBL 2000, 1;
EMajBL 2003;
Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986. Tln, 1986, lk 53–55, 108–110, 152–153, 227–229, 240–243;
Leo Jürgenson : Publikatsioonid ja käsikirjad. Tln , 1991, 72 lk;
Soonurm, E. Leo Jürgenson 1901–1986 // Ehitusgeoloogia kogumik. Tln, 1991, lk 191–201;
Kulbach, V. Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonna suurkujud // Insenerikultuur Eestis, 1. 1992, lk 58–62;
Kull, R. Professor Leo Jürgenson tehnikakeele edendajana // Insenerikultuur Eestis, 1. 1992, lk 63–71;
Mägi, V. Minerva rüütlid. Tln, 2005, lk 273–275.
Raimo Pullat, Tõnis Liibek. Oma alma materit otsimas. Enne teist maailmasõda Euroopa tehnikakõrgkoolides võrsunud Eesti insenerid ja arhitektid. Tallinn, 2020, lk. 389.