Looduse ühetaolisus
Looduse ühetaolisus (inglise keeles uniformity of nature) on hüpoteetiline olukord, mis seisneb selles, et mis tahes sündmus mis tahes ajal toimub mõne universaalse, eranditeta loodusseaduse avaldusena.
Bertrand Russell märgib oma raamatus "The problems of philosophy", et loodusteaduse ülesanne on niisuguseid eranditeta loodusseadusi leida ja ta ongi avastanud seadusi, mille puhul erandeid pole leitud, kuid küsimus on selles, kas meil on alust eeldada, et need ka tulevikus kehtivad.
Hiljem selguski, et näiteks Isaac Newtoni gravitatsiooniseadus ei kehti (kehtib ainult teatavatel tingimustel teatavas lähenduses). Üldrelatiivsusteooria annab mõningate juhtude jaoks hoopis teistsugused ennustused kui Newtoni teooria, ja need on ka kinnitust leidnud. Näiteks selgus, et Merkuuri orbiidi kõrvalekalded ennustatust tulenevad suurelt jaolt Newtoni gravitatsiooniseaduse ebaadekvaatsusest.
Russell on ühetaolisuse eeldamisel ettevaatlik: "Jämedavõitu ühetaolisusootused kalduvad olema eksitavad. Mees, kes on kanapoega kogu tema eluaja jooksul iga päev toitnud, keerab tal lõpuks kaela kahekorra, näidates, et kanapoja puhul oleksid olnud kasulikumad rafineeritumad arusaamad ühetaolisusest."
Russell ei pea võimalikuks looduse ühetaolisuse kindlat teadmist, küll aga suure tõenäosusega teadmist. Sellise teadmise õigustamiseks kasutab ta induktsiooniprintsiipi.
Ei ole ilmne, et loodusteadus saab toimida ainult juhul, kui loodus on kogu ulatuses ühetaoline.
Karl Popperi järgi ei ole looduse ühetaolisust tarvis postuleerida, sest loodusseaduste formuleeringud on õigustamata oletused, mitte induktiivsete arutluste tulemused.