Mihhail Vrubel
| Mihhail Vrubel | |
|---|---|
.jpg) Autoportree (1882) | |
| Sünninimi | Mihhail Vrubel |
| Sündinud |
17. märts 1856 Omsk |
| Surnud |
14. aprill 1910 (54-aastaselt) Peterburi |
| Rahvus | venelane |
| Haridus | Peterburi Kunstide Akadeemia |
| Tegevusala | maalikunst |
| Kunstivool | sümbolism |
| Tuntud teoseid |
"Istuv deemon" (1890) "Paan" (1899) "Luik tsaaritar" (1900) |
Mihhail Vrubel (17. märts (5. märts vkj) 1856 Omsk – 14. aprill (1. aprill vkj) 1910 Peterburi) oli vene maalikunstnik.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Mihhaili isa Aleksander Mihhailovitš Vrubel saadeti 1853. aastal pärast Anna Grigojevna Bassarginaga abiellumist Omskisse elama. Märtsis 1856 sündis Omskis Mihhail Vrubel. Karmi Siberi kliima tõttu oli Vrubeli ema tervis nõrk ning ta suri pärast neljanda lapse sündi, kui Mihhail ise oli alles 3-aastane. Ta küll ei mäletanud oma ema, aga pidas teda alati meeles, kandes kaasas ema fotosid ning hiljem joonistas nende järgi ema portreesid. Mihhaili isa leidis endale lahke naise Jelizaveta Hristianova Vesseli, kes oli lastele ema eest. Mihhaili lapsepõlves elas perekond Odessas.[1]
Mõlemad vanemad olid kultuuri- ja kunstilembesed. Mihhaili kasuema oli klaverimängija ning väiksest peale kuulas Mihhail Beethoveni, Mozarti, Schuberti, Haydni ja Chopini teoseid. Vanemad toetasid igati Mihhaili kunstioskust: juba väikse poisina käis ta Kunstide Edendamise Seltsi kursustel ning talle lubati Saratovis joonistusõpetajalt eratunde. Mihhail Vrubel hakkas varakult maalima ka õlivärvidega, ta kopeeris neli pilti: Aivazovski "Loojang merel", Gerard Dou' "Lugev eideke" ning Hildebrandti "Pealuud silmitsev vanamees" ja "Päikese tõus", millest viimane müüdi kaupluses 25 rubla eest.[1]
Mihhaili poola sugemetega vanaisa Mihhail Antonovitš Vrubel (Wróbel) teenis Vene Keiserlikus armees ja juhtis Astrahani kasakaväge. Tema poeg ja Mihhaili isa Aleksander Mihhailovitš jätkas oma isa teed ning teenis samuti vene armees, osales Krimmi sõjas (1853–1855) ja hiljem oli sõjakohtunik. Seepärast pärast gümnaasiumi lõpetamist kuldmedaliga 1874 läks isa nõudmisel ka Mihhail Vrubel Peterburi Ülikooli õigusteadust õppima. Peterburis elas Mihhail kasuema venna Nikolai Hristianovitš Vesseli juures, kes oli samuti ideedeinimene ja tundis sügavat huvi pedagoogika vastu. Mihhailile pakkus tänu temale huvi rahvavalgustamise probleem ning Mihhaili õde Anjuta valis onu ja venna mõjutusel pedagoogika tee.[1]
Mihhail armastas suhelda teiste intellektuaalidega. Eriti pakkus talle huvi teatri kulissidetagune elu, kus ta viibis palju aega näitlejate seltsis. Mihhaili ja tema õe Anja kirjavahetusest selgub, et Mihhail luges palju raamatuid, mida ta soovitas ka oma õele. Ta luges palju isamaalist kirjandust: Trugenevi, Gogoli ja Belinski teoseid. Samuti olid talle hingelähedased Tolstoi ja Dostojevski. Revolutsiooni ajal uuris Mihhail Vrubel sügavuti Kanti teoseid. Mihhaili huvitasid eetika, kohusetruuduse postulaad ja kategooriline imperatiiv. Mihhail Vrubel sõbrunes Valujevi lastega ja suurema osa oma ülikooli algusaastast veetis Valujevi perekonna juures, kus käisid koos teised tuntud intellektuaalid, kunstiinimesed ja boheemid. Näiteks avaldas Vrubelile mõju äkiline ja tuline maestro Mussorgski.[1]
Teisel õpinguaastal oli Mihhail Vrubel kunsti, raamatute ja teiste intellektuaalidega niivõrd ametis, et pidi õigusteaduse kursust kordama. 1880 lõpetas ta siiski õigusteaduskonna, kuid tegevüliõpilase kraadiga, mis ei tõotanud edukust. Kuid kunstist ei suutnud Mihhail enam loobuda ning astus Peterburi Kunstide Akadeemiasse, kus õppis Pavel Petrovitš Tšistjakovi käe all. Mihhail oli väga püüdlik ning ühes kirjas oma õele on ta kirjutanud, et ta enam ei käi kuskil, vaid on tõmbunud endasse ja pühendunud ainult kunstile. Akvarellimaalimistunde sai Vrubel ka Ilja Repinilt, kes oma noore õpilase andeid imetles. Juba akadeemia õpingute ajal peeti Mihhail Vrubeli annet tähelepanuväärseks. Akadeemias oli Vrubelile eeskujuks Raffael ja antiik. Vrubel sai oma teose "Maarja ja Joosepi kihlus" eest aumedali.[1]
1884. aastal sai Vrubel ülesandeks aidata taastada ja maalida hävinud kohtadele Kiievis Kirilli kirikus. Selle jaoks sõitis Vrubel Veneetsiasse, et tutvuda vararenessansi ikoonidega. Mihhail Vrubel naasis 1886 Kiievisse elama, kus ta leidis hingerahu ja keskendus maalimisele. Kiievis valmisid ka "Deemoni" sketšid ja kavandid. Ta lahkus Kiievist, sest sai teate, et isa on raskelt haige, kuid isa siiski paranes. 1890. aastast elas Mihhail taas Moskvas.[1]
1890 sai Vrubelist Abramtsevo kunstirühmituse liige ning teda toetas mõjukas patroon ja ringiliige Savva Mamontov. 1896 kohtus Vrubel Savva Mamontovi alluvuses teatris töötades oma naise Nadežda Zabelaga, kes oli kuulus ooperilaulja. Vrubel tegi ka talle kostüümi- ja lavakujundusi. 1900 sai Vrubelist ka Mir Iskusstva (vene keeles Мир искусства, 'kunstimaailm') liige. Moskvas oli kihamas juugendi, dekoratiivkunsti voog ning lisaks maalimisele tegeles Vrubel keraamikaga, majoolika- ja vitraažkunstiga.[2]
1902 pöördus Mihhail Vrubel taas "Deemoni" kujutamise juurde. Tal avaldus lõpuks vaimuhaigus ja ta veetis aega ka vaimuhaiglas. Poeet Valeri Brusovi portree (1906) jäi tema viimaseks maaliks. Pärast seda jäi Vrubel täielikult pimedaks, mis oli kunstniku jaoks piin. Mihhail Vrubel suri 1910 talvel kopsupõletikku. Ta on maetud Peterburi. Mihhaili naine Nadežda suri mehest kolm aastat hiljem.[2]
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]Loetud kirjandusteosed inspireerisid Vrubelit. Tolstoi teose "Anna Karenina" kangelannat Annat on Vrubel kujutanud 1878 tumedana ja süüst deemonliku näoga, saatusliku kire ohvrina. Ilukirjanduslikest tegelastest on Vrubel maalinud veel näiteks Hamletit ja Opheliat (1884), Goethe loodud kangelasi Fausti ja Mephistot (1896), Rimski-Korsakovi ooperitest tsaaritar Volhovat (1898) ja "Luik tsaaritari" (1900). Tsaaritaride rolli laulis ooperis Mihhaili naine Nadežda Zabela, kelle kostüümid ja lavakujundus olid kunstniku enda disainitud. Vene muinasjuttudest on inspireeritud muidki teoseid, nagu "Sirelid" (1900) ja "Paan" (1899).[1]
Kiievi Kirilli kiriku ikoonimaalide puhul ei kartnud kunstnik näidata endale omast käekirja. Kujutatud figuuride näod on jõulised ja kirglikud. Vrubeli peateoses, "Püha Vaimu väljavalamise" (1884) freskos kajastuvad apostlite erinevad näoilmed. Ikoonidest on kõige õnnestunum "Madonna lapsega" (1884–1885). Ikoonide eeskujuks on Vrubelile olnud Bütsants ning Veneetsia kunstnikud Bellini, Carpaccio ja Cima da Conegliano. Vrubel on suutnud ühitada Bütsantsi müstilisuse ja askeetlikkuse renessansi elutäiusega. Freskodel suutis Mihhail Vrubel imiteerida isegi mosaiiki. Vrubel oli oma loomingus huvitatud ka idamaadest, mustritest ning püüdis imiteerida Pärsia vaipu. Sellised teosed on näiteks "Väike tüdruk pärsia vaiba taustal" (1886) ja "Kaardimoor" (1895). Orientalistliku perioodi ajal valmisid ka "Deemoni" sketšid ja kavandid.[1]
"Istuv deemon" (1890) on inspireeritud Mihhail Lermontovi romantilisest poeemist "Deemon". 1830. aastatel kirjutatud poeem jutustab lugu deemonist, kelle on saatus määranud armastama Gruusia printsessi, kes sureb deemoni suudlusest. Printsessi päästavad inglid, kuid deemonile on karistuseks määratud veeta igavik üksinduses. Vrubel kirjeldas deemonit kui hinge, kes ei ole mitte niivõrd kuri, vaid kannatav ja haavatud, samal ajal võimas ja üllas. Maali puhul on tähelepanuväärne deemoni romantiline pilk, mis ei vaata justkui seda ilma. Samuti on taustal sümbolitest laetud kujundeid, nagu päikseloojangu maailmalõpuline tuli ning agressiivselt maalitud mitterealistlikud lilled.[3]
"Istuv deemon" tekitas palju vastukaja ja kriitikat. Kriitikutes tekitas pahameelt deemoni koledus ning samas ülistamine, kui tegemist on ju antikristusega. Venemaal nimelt oli romantismile ülemineku periood. 1880. aastate keskel vene realismi liikumine mingil moel ammendus. Suurtest kirjanikest Dostojevski ja Turgenev olid surnud ning Tolstoi oli kuulutanud kunsti [null]religioonist ülemaks. Alates 1890. aastatest hakkasid ilmnema uued kunstivoolud, mis olid mõjutatud Prantsuse kirjandusest. Vene kirjanikud pöördusid romaani proosast lüürilise luule ja draama poole. Hüljati idee, et kunst peab teenima ühiskonda. Kunstnikku hakati positsioneerima kui jumalikku isikut, kelle looming võib osutuda ideaalidele. Kunsti järsk muutus realismist romantismi ja sümbolismi poole kajastubki Vrubeli teostes, mille ilmekaim esindaja on "Istuv deemon".[3]
Deemoni kujutamist jätkas Mihhail Vrubel ka hiljem. Tuntud on ka "Deemoni pea" (1890–1891) illustratsioonina Lermontovi poeemile. Deemoni pead on kujutanud Vrubel ka keraamiliselt 1890. Säilinud on veel illustratsioon Tamarast ja deemonist (1890). Suurteosele "Istuv deemon" on hiljem lisaks valminud "Troonilt tõugatud deemon" (1902), mis on mõõtmetelt suurim deemoniga teos, pikkust üle meetri ja laiust ligi neli meetrit (139 cm x 387 cm).[1]
Elu lõpuperioodi loomingusse jäävad haiglas maalitud "Pärl auster" (1904), "Kuuetiivuline seerav" (1904). Autoportreed on joonistatud 1904 ja 1905. Viimaseks teoseks jäi 1906 söe, sangviini ja kriidiga joonistatud vene sümbolistliku kirjaniku Valeri Brjussovi (1873–1924) portree.