Nabala-Paekna matkarada

Nabala-Paekna matkarada (NPK) on 10 km pikkune matkarada Eestis Kiili vallas, mis koosneb 15 vaatamisväärsusest.

Nabala palvemaja

Nabala palvemaja

Nabala palvemaja on ehitatud 1926. aastal ja seda peetakse teiseks palvemajaks Paeknas. Esimese hoone ehitusaastaks peetakse 1828, sest maja lammutamisel leiti sarikapenni lõigatud just see aastaarv. Palvemaja ehitasid kohalikud talumehed ja tänu kohalikele on see üks väheseid siiani töötavaid palvemaju Eestis. Nõukogude võimu poolt anti enamik Eesti palvemaju ära muuks eesmärgiks.

Kohaliku mehe sõnul elas tollel ajal üks vallavanem, kes pani täkkusid pihta ning kord ühelt täkult jalaga kubemesse sai. Hiljem ehitatigi palvemaja ning too mees kinkis sinna oreli.

Kalamäe allikas

Kalamäe allikas

Kalamäe allikas ehk koht, kus põhjavesi pinnale voolab, on Paeknale oluline veevõtukoht. Kõik allikad Paeknas on saanud nime lähima talu järgi. Arvatakse, et lisaks joogivee saamisele pesti seal ka pesu ning allika ümbrust korrastati, sest allikavett kasutati iga päev talutöödes. Suurvee ajal esines tihtipeale allika ümbruses uputusi.

Kogu Nabala mõisa ümbruse ja Paekna küla aluse tekkis suur järv ja see seisis 8 aastat. Kui vesi alla lasti, oli kogu ala kalu täis. Hobustega veeti kalu sigadele.

1960. aastatel maaparanduse käigus kaevati Kalamäe allikast läbi sügav kraav, mis paljude sõnul rikkus koha uhkuse.

Looba muinasasulakohad ja lohukivi

2 eurot lohukivi lohus

Paeknas asuv lohukivi

Arvatakse, et Looba muinasasula oli olemas juba ligi 3000 aastat tagasi. Endistes asulakohtades on muld söe sisalduse tõttu põllumaast tumedam ja seal leidub ka kuumutamisest murenenud raudkive. Arheoloogiliste leidude nagu muinas- ja keskaegne keraamika, šlakitükk ja keskaegne klaashelme põhjal on tõestatud, et inimesed on seal elanud enne ristirüütlite vallutusretki.

Lohukivid on umbes 1–1,5 meetri kõrgused, lohud on läbimõõdult tavaliselt 3–5 cm ja 2–3 cm sügavad ja nende põhi on kausikujuliselt ümar. Lohkude tegemisel kasutati terava otsaga kive. Eesti lohukivide täpne otstarve ja tähendus pole teada, kuid tõenäoliselt olid need seotud viljakusmaagiliste riitustega, kuna suur osa leitud lohukividest asuvad maaviljeluseks sobivates paikades. Sadu aastaid hiljem on üksikutele lohukividele ka ohvriande toodud, näiteks haiguste korral. Mida rohkem on lohkusid, seda rahvarohkem võis olla piirkond.

Mäe niin

Mäe niin

Mäe niin

Peale selle, et pärna koorest saadi niint, mida kasutati korvide ja mattide punumisel, on niin ja niinepuu ka pärna kui puu vanapärased nimetused. Mäe niin on üks Eestimaa vanemaid puid: kohalikud arvavad, et see on pärit juba Liivi sõja aegadest, st 16. sajandi II poolest. 1996. aasta mõõtmistulemuste järgi on Mäe niine ümbermõõt 1,3 meetri kõrguselt 450 cm ning puu kõrgus 18 meetrit. 2013. aasta suvel toimusid pärna ümber korrastustööd, mille käigus puhastati murdunud haru osa, ja kõrvaldati kuivanud oksad. 28. juulil 1962 võeti Mäe niin riiklikult looduskaitse alla. Rahvasuu räägib, et 1944. aastal lasid Vene sõjaväelased kuulidega puu läbi, kahtlustades, et seal võib mõni eestlane sees olla.

Kabelimägi

Kabelimägi

Kabelimäge on nimetatud ka Rebasemäeks, kuna sinna ulatuvad Rebase talu maad. Kabelimäel asub kivikalme, mis oli muinasajal sealse piirkonna tähtsaim matusekoht. Sinna maeti inimesi kuni keskajani. Rahvajutt väidab, et mäele maeti viimati pärast Põhjasõda katku surnud lapsi. Samuto olevat sealses kandis olnud sõdalaste põletuskoht. Ning Kabelimäele lähima maja kõrval olnud surnuaed ning tolle maja aida all ühishaud. Kabelimäest on leitud inimeste luid ja relvatükke, samuti ehteid – pronksist käevõrusid, sõrmuseid ja kette, samuti hobuse suuraua tükke ning odaotsi. Pärimus jutustab mäe ümbruses toimunud suurtest lahingutest ja vereojadest, ümbritsevaid põlde kutsuti Sõdina väljaks.

Varasemal ajal asusid mäel tuuleveskid. 20. sajandi alguses oli järel vaid Rebase talu tuulik. Öösel olevat matusepaigale rajatud veskis käinud vaimud, kes häirisid veskilisi, ning kivikalmest möödudes kuuldud „sahinat”. See oli põhjus tuuliku paigutamiseks talule lähemale. Tuuleveski pea võll oli vahetatud Peterburis 1904. aastal ja kaalunud ligi 100 kilo: "Huvitav kuidas too võll Eestisse transporditi" imestab Paekna kohalik, "Põhja pool surnuaia kohal ehitati 2 tuuleveskit aga neid tööle ei saadud. Arvati, et süüdi olid olud, et veskid oli ehitatud haudadele." Kalmevaret on minevikus lõhkunud aardekütid, nende kaevatud august nähtus, et surnud on maetud umbes 70 cm sügavusele ja peaga läänesuunas. Keset kalmistut olnud umbes 7 m läbimõõduga kividest ring – tuuleveski alus.

Kohalike seas levib lugu, et üks teenija rääkinud, kuidas too taluperemees laudus kiviaeda mitu korda ringi, sest oli sinna kulda peitnud. Talus olev sulane kadus koos selle varandusega. Ka praegugi võib leida Paeknast väärisesemeid.

Sõdinamägi, Sõdina tänav ja Sõdina lohk

Sõdinamägi, Sõdina tänav ja Sõdina lohk

Sõdimäe tee

Sõdinamäel oli ennemuistsel ajal sõjatallermaa. Seal olevat toimunud rasked lahingud eestlaste ja saksa ristirüütlite vahel: verd voolanud nii palju, et hobused olnud lausa poolest koodist vere sees. Ohvriterohked lahingulood ei kadunud inimestel meelest ning hiljem hakati teed, mis lahingupaigast läbi läks, Sõdina tänavaks kutsuma. Lisaks Sõdina tänavale ja mäele on pärimuses nimetatud veel Sõdina lohku ja Sõdina välja, millel asub ka Kabelimägi. Nabala–Tõdva maantee alates Paekna–Arusta teest kulgeb Tõdva poole üle Sõdina mäe. Kohalik jutustas: "Minu omand ajalooline koht (Sõtina mägi) kus toimus kunagi lahing nii, et veri voolas mäest alla nii, et kogu maa oli punane".

Arheoloog Vello Lõugas oletas, et Nabala rahva jutt on meile säilitanud mälestuse kunagistest, 1000 või isegi 1500 aasta eest toimunud veristest ohvritalitustest. Ilmselt on tegemist seletusmuistendiga, mille tagapõhja saab selgitada ainult arheoloogiliste kaevamistega. Iga leid võib anda väärtuslikku infot selle paiga tähenduse kohta. Sõjalahingukoht Nabala (praegu Paekna) küla põllu sees, kus üks suur ja lai lohk on, keda Sõdina lohuks kutsutakse. Sealt olla kündes sagedaste surnuluid, mõõku ja odasid, sõjakirveid ja muid asju välja tulnud.

Kuristiku kurisu

Kuristiku kurisu

Karstumine on protsess, kus keemiliselt aktiivne happerikas põhja- ja pinnavesi lahustab kivimeid. Kergesti alluvad karstumisele Eestis laialdaselt levivad paekihid. Karsti tekke eelduseks on vees lahustuvate kivimite, vee ja vee liikumisteede olemasolu. Lasuva pinnakatte paksuse järgi eristatakse avatud karst (nn Vahemere tüüp, praktiliselt puudub muld ja taimestik) ja suletud karst (vene tüüp, karstunud kõvad aluspõhjakivimid on kaetud kobedate kruusakate-savikate setete või turbakihtidega). Kuristiku kurisu kohta räägitakse, et seal olevat kord noormees hobust jootma tulnud, ent kuri meelitanud ta endaga põhja: vanakuri ise olevat end vaimuks või näkiks moondanud ja saigi sedasi mehe kätte.

Möldri kurisu

Möldri kurisu

Möldri kurisu on märgitud 1786. aasta kaardil kui koht, kust vesi jookseb maa alla ja tõuseb üles Nappeli küla lähedal. Nabala talunik mäletab oma vanaisa surmast järgmist lugu: „30-ndates aastates vanaisa uppus Möldri kuristikku kevadise suurvee ajal enne 1873. aasta jaanipäeva. Oli sõnnikuvedu, tema oskas üksinda ujuda ja käis naljapärast vee alt kuristiku põhjast tüdrukutele kive toomas. Kaks korda tõi, aga kolmandal korral ei tulnud enam veepinnale. Kuna teisi ujujaid ei olnud, ei õnnestunud teda päästa“. Uppunu maeti 3,5 kuud hiljem. Kuidas ja kust ta leiti, on teadmata.

Möldri kurisus neeldub Vana-Angerja jõgi, voolab maa-alustes karstiõõntes Paeknani ja tungib seal uuesti maapinnale Paekna paisjärve toitvate allikate kaudu. Pealinna veevarustuse parandamiseks lahutati Angerja jõgi 1967. aastal Vääna jõest ja suunati Pirita jõkke. Enne seda, kevadise suurvee ajal ei jõudnud Angerja jõgikonnas pinnavesi nii kiiresti neelduda ja kurisud „ajasid üle”. Kurevere väljale tekkis siis uhke veteväli, kus meelt lahutati parvetamisega. Parve kasutasid ka koolilapsed kooliteele jääva välja ületamiseks. Möldri talust kagu suunas oli kalarikas Linaliu järv. Kalapüük toimus seal tavaliselt liiviga, mis kujutas endast puust raamile tõmmatud võrku; kaks püüdjat vedasid püstist liivi edasi ja kolmas hirmutas kalu sisse. Möldri kurisu kohta räägitakse, et kord tõmmanud veekeeris Möldri talu juures härjad koos paarisrakendiga kurisusse. Välja tulnud nad alles 2 km kaugusel asuvast Proosa allikast ehk praegusest Paekna allikajärvest.

Nabala kool

Nabala kooli mälestuskivi

Kurevere külas avati ja õnnistati sisse 1870. aasta 4. novembril esimene Nabala koolimaja. Haridust anti tollal lastele kolm klassi. Õppetöö toimus oktoobrist maini – kui talutööd õues tehtud, võisid lapsed kooli minna. Koolipäev algas varahommikusest päevavalgusest ja kestis õhtul pimedani, vaid erandkorras kasutati õlilampe. Kogu kooli peale oli üks õpetaja. Õpiti lugemist, kirjutamist, rehkendamist, laulmist ja usuõpetust. Kirjutamist õpetati esimesed kaks talve krihvli ja tahvli abil, viimasel aastal kirjutati vihikusse. Tahvli üks pool oli rehkendamiseks ja teine pool, kuhu olid veetud spetsiaalsed jooned, kirjatehnika jaoks. Laulmist õpiti kuulmise järgi ning lauldi puuviledega oreli saatel. Nabala kooli oreli meisterdas koolile kohalik külasepp Jüri Land Sõmeru külast.

Nabala kooli esimene õpetaja oli Tuhala mõisa möldri poeg Jaan Rutopõld. Nabala kooli juhatajaks oli ta järjest 30 aastat. Kool töötas sel perioodil kolme klassiga, õpilaste arv koolis kõikus 34–70 vahel. Viimasel Kurevere õppeaastal, 1921/1922, töötas koolis 4 klassi, üks õpetaja ja 41 õpilast. 1922. aasta sügiseks koliti kool Nabala mõisa härrastemajja. 16. oktoobril 2010 õnnistati Nabala kooli 140. aastapäeva puhul sisse endise koolimaja asukohta märkiv mälestuskivi.

Kuivajõe karstiorg

Paeknas asuv Kuivajõe karstiorg

Nabalas asuvat kaheharulist Kuivajõe karstiorgu on esimest korda kujutatud juba 1796. aastal, kui Tuhalast pärit kartograaf Ludwig August Mellin (1754–1835) märkis selle oma Tallinna reisi kaardile. Varem voolas Kuivajõe karstiorus Järlepa järvest alguse saav Angerja jõgi. Suurvee ajal jõuab vesi Kuivajõe karstioru lõunapoolsesse ossa. Viimane teadaolev varing Nabala karstialal toimus 1962. aastal, kui Kuivajõe talu maadele tekkis 4 meetri sügavune auk.

Lahinguväli

Lahing Saksa ja Nõukogude armee vahel toimus Nabala ja Piissoo küla piiril pühapäeval, 24. augustil 1941. Saksa armee oli teel Tallinna, mis vallutati 28. augustil. Kohalikud inimesed on jutustanud: Vene sõjavägi ehitas Proosamardi ja Ratassepa talu vahele Piissoo küla poolsesse maanteeserva tihedalt kaevikuid. Lähematest taludest kamandati inimesi lahkuma.

23. augustil põletati mitmed lähikonna talud (Ratassepa, Proosamardi, Sillaotsa, Vareti). Tõenäoliselt tsepeliinide abiga olid sakslased venelaste asukoha avastanud. Pühapäeva hommikul sõitis osa sakslastest kohale kuulipildujatega varustatud külgkorviga mootorratastel Tuhala–Nabala teelt ja osa jalgratastega otse läbi metsa, katkusurnuaia tagant. Lahing toimus Ämmartsu mäe ja venelaste kaevikute vahelisel põllul. Langes 32 venelast ja 4 sakslast. Paekna kohaliku väitel tabas Paeknat kartus, kui Vene väed lahkusid. Rahvas oli peidus Paekna rabas. Hävituspataljon süütas talusid tee ääres ning kohaliku sõnul aeti viimases talus, Kärnaris, rahvas keldrisse, pandi põhk ümber, aga ei süüdatud, sest Saksa väed tulid otse Tuhala mäest läbi vasktankidega ning tsepeliin tuli õhus mööda metsaäärt ja venelased jooksid ära. Talu jäi alles.

Ämmartsu mägi

Ämmartsu mäe kõrgus on 50,5 m merepinnast. Eesti Vabariigi algaastatel ehitati sinna kõrge, 6-7-korruseline vaatetorn. Seal oli kombeks Võidupüha tähistada: hommikul marssisid Nabala mõisast kohaliku puhkpilliorkestri saatel sinna tõrvikute ja Eesti lippudega kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad, kodutütred ja noorkotkad, rahvariides rahvatantsijad jt. Kõnepidajate jaoks oli tornist mõni meeter eemale valatud betoonist postament, et kõned ikka paremini rahvani kostaksid. See oli meeleolukas pidu – puhkpillid mürtsusid, lauldi, tantsiti, mängiti ringmänge. Vaatetorni juures käisid lapsed õhtuti palli mängimas. Kisa kostnud vahel Nabala koolimajani ja siis olevat õpetaja lapsi korrale kutsumas käinud. Kolhoosi ajal torn lagunes.

Katkusurnuaed

Viimati möllas katk Eestis Põhjasõja ajal. See ongi põhjasõjaaegne katkusurnuaed, mille piire märgib kiviaed. Rahvajutu järgi näinud möödujad kividel hüplemas kahte lambatalle, kes ütelnud ikka „Kai, anna liha!“ Nägemusi oli teisigi, alates valges riides kodukäijatest ja lõpetades kolme vanatüdruku vaimudega, kes harakatena keksinud ja laulnud. Surnuaia tõttu kardeti vanasti ka Ämmarduse mäest pimedas mööduda. Põhjasõda aastatel 1700–1712 tappis must surm Põhja-Eestis rohkem inimesi kui sõjategevus. Praeguse Kiili valla maadel suri katku üle 80% rahvastikust. „Kui taudi ja katku inimene surnud, keda siis matta tuli, nii kardetav ja nakkav omas surnud olekus olnud et neid kasti aetud roigaste ja teivastega, ja kes olnud julgemad siis veel kuidagi lamba nahkse kinnastega ja kui see surnu kasti või kirstu saadud siis põletatud need kindad ja kaikad ära.”

Muinasasulakoht

Paekna muinasasulakoht

Kirjalikke tõendeid muinasaja asulatest on vähe. Üheks tähelepanuväärseimaks allikaks on Taani hindamisraamat, mille järgi saab kunagiste külade asupaiku oletada. Appi tulevad arheoloogid: endistes asulakohtades on muld põllumaast tumedam, kuna sisaldab sütt, samuti leidub seal kuumutamisest murenenud raudkive. Tollases muinasasulas elasid inimesed lähestikku – sumbküla tüüpi külaühiskonnas. Sõltuti suuresti omavahelisest koostööst nii põlluharimisel kui vaenlase vastu võitlemisel. Elu oli toona tõeliselt „mahe”: söödi-joodi vaid seda, mis metsast korjatud/kütitud või ise kasvatatud, joogivesi ammutati allikast.

Paekna allikajärv

Paekna allikajärv

Paekna allikajärv

Paekna järv on paisjärv. Järve pindala 1,8 hektari suurune ning ei ole avalikult kasutatav. Varem voolas järve asemel jõgi, mida kutsuti Nabala jõeks.