Mine sisu juurde

Přemysliidid

Allikas: Vikipeedia
Přemysliidide vapp

Přemysliidid (tšehhi keeles Přemyslovci, saksa keeles Premysliden, poola keeles Przemyślidzi) ehk Přemysliidide dünastia oli Tšehhi esimene valitsejasugu, mille liikmed valitsesid Böömimaad ja sellega seotud alasid umbes aastatel 800–1306.[1]

Dünastia asutas legendi kohaselt künnimees Přemysl, kes abiellus printsess Libušega. Přemysliidide dünastia juhti nimetati tavaliselt vürstiks või hertsogiks (tšehhi keeles kniže) kuni 1198. aastani, mil Přemysl Otakar I muutis Böömimaa Saksa-Rooma riigi koosseisus olevaks päritavaks kuningriigiks.[1] Böömimaa asukoht Saksa-Rooma keisririigi ning Poola ja Ungari kuningriikide vahel mõjutas Böömimaa käekäiku mitmete sajandite vältel. Lisaks pidid Böömi hertsogid hoidma Saksa-Rooma keisriga stabiilseid poliitilisi suhteid. Böömimaa valitsejad laienesid oma idanaabrite arvelt, kui need olid nõrgad, kuid kui Poola ja Ungari kuningriigid taas tugevnesid, löödi Böömimaa tagasi. Peamised sisepoliitilised küsimused keerlesid ümber Morava (Määrimaa) ja Böömimaa suhete ning pärimisõiguse. Hertsog Boleslav II surma järel puhkenud pärilustüli nõrgestas Böömimaad ajutiselt, kuid 11. sajandi esimesel poolel suutis riik uuesti stabiliseeruda.[2]

Přemysliididest Böömimaa valitsejad

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Böömimaa valitsejate loend

Hertsogid

[muuda | muuda lähteteksti]
Valitsusaeg Valitseja Märkused
?–889? Bořivoj I
?–915? Spytihněv I
915?–921? Vratislav I
?–929/935 Václav Püha
929/935–967/972 Boleslav I
967/972–999 Boleslav II
999–1002 Boleslav III
1002–1003 Vladivoj
1003 Boleslav III
1003 Jaromír
1003 Boleslav III
1003–1004 Boleslav Chrabrý Poola vürst ja kuningas 992–1025
1004–1012 Jaromír
1012–1033 Oldřich
1033–1034 Jaromír
1034 Oldřich
1034–1055 Břetislav I
1055–1061 Spytihněv II
1061–1092 Vratislav II alates 1085. aastast kuningas
1092 Konrád I Brněnský
1092–1100 Břetislav II
1101–1107 Bořivoj II
1107–1109 Svatopluk
1109–1117 Vladislav I
1117–1120 Bořivoj II
1120–1125 Vladislav I
1125–1140 Soběslav I
1140–1172 Vladislav II
1172–1173 Bedřich
1172–1178 Soběslav II
1178–1189 Bedřich
1189–1191 Konrád II Ota samuti Morava krahv
1191–1192 Václav II
1192–1193 Otakar I Přemysl
1193–1197 Jindřich Břetislav
1197 Vladislav Jindřich
1197–1230 Otakar I alates 1198. aastast kuningas

Kuningad

[muuda | muuda lähteteksti]
1197–1230 Otakar I kuni 1198. aastani vürst
1230–1253 Václav I
1253–1278 Otakar II Přemysl
1278–1305 Václav II aastatel 1300–1305 ka Poola kuningas
1305–1306 Václav III aastatel 1301–1305 Ungari kuningas (V. László); Přemysliidide meesliin lõpeb

Přemysl

[muuda | muuda lähteteksti]

Legendi järgi oli Böömimaa esimene hertsog künnimees Přemysl, kes polnud reaalsuses eksisteerinud ajalooline isik (sarnaselt legendaarse hertsogi Piastiga, kes olevat rajanud varaseima valitseva dünastia Poolas).[3][4] Praha Kosmase kroonikas on säilinud pärimus Premysliidide dünastia loomise kohta. Nende legendide järgi oli Přemysl tšehhide esimene hertsog. Libuše, esiisa Čechist põlvnev ennustajanna, valis Přemysli välja, et too jätaks oma härja ja adra. Přemysl ja Libuše abiellusid ja hakkasid valitsema tšehhe oma lossist Vyšehradis.[4]

Poliitilise võimu koondamise ja laiendamise protsess dünastia oli väga pikk. Kuivõrd böömid olid Määrimaa hertsogi vasallid, aeglustas see iseseisvat poliitilist formatsiooni. Hertsog Bořivoj (u 880–885) on sarnaselt Přemysliga vaga moraalse arengu (edifikatsiooni) figuur Tšehhi patriotismile, sest väidetavalt ta ristiti ja seega sai ta jumaliku hoole instrumendiks tšehhide kristlusse pööramisel.[3]

Bořivoj I

[muuda | muuda lähteteksti]
Václav Ignác Leopold Markovský maal "Hertsog Bořivoj ristimine"

Moldau ala hõimude ühendamine leidis aset ilmselt Bořivoj I (srnd 889/890) valitsusajal 9. sajandi teisel poolel Suur-Määri riigi valitseja Svatopluk I patronaaži all. Přemysliidid olid sel ajal Tšehhi tugevaim hõimudünastia, kes laiendasid oma territooriumi ja mõjuvõimu nõrgemate naaberhõimude arvelt. Přemysliidide valitsejate põhiterritoorium asus 60-kilomeetrise läbimõõduga Moldau, Elbe, Ohře, Berounka ja Sázava jõe kokkupuutekohas. Sellest piirkonnast sai alguse Přemysliidide territoriaalne ekspansioon, mis viis lõpuks välja Tšehhi riigi loomiseni. Võimu laiendamisele ja tugevdamisele aitas täiendavalt kaasa sealne väga viljakas maa; lisaks oli piirkond Euroopat läbivate kaubateede üks olulisemaid ristumiskohti.[5]

Bořivoj abiellus Ludmilaga, Polaabia sorbide printsessiga, kellest sai hiljem märter ja pühak. Methodius, kes kojupöördumisel endaga kaasa võeti, ristis nad 884. aastal Määrimaa õukonnas. Bořivoj lasi pärast kojunaasmist ehitada rotundi (ümarkiriku) Levý Hradecis. Ristiusu vastuvõtmine viis aga peagi paganliku ülestõusuni, mistõttu Bořivoj põgenes Määrimaale. Määrimaa abiga suruti ülestõus maha.[5]

Peagi naasis Bořivoj Böömimaale ning viis pealinna Levý Hradecist Prahasse, millest sai hiljem religioosse elu keskus.[6] Bořivoj jätkas Määrimaa hegemoonia all hõimude liitmisega. Pärast Svatopluki surma 894. aastal algas sisemine võimuvõitlus, mis andis Böömimaale võimaluse end Määrimaa võimu alt vabastada, kuid 895. aastal saabusid Tšehhi vürstid Regensburgi, et uuendada nende liitu Ida-Frangi riigiga. Selle tagajärjel sai Prahast Regensburgi diötseesi osa.

Tänu ümbritsevatele mägedele oli Tšehhi madjarite invasiooni ajal suhteliselt kaitstud. Määri riigi lagunemisele järgnenud võimuvaakum 10. sajandil viis uute võimalusteni võimu laiendamiseks. Bořivoj poja Spytihněv (895–915) võimu ajal viidi lõpule Böömi riigi sisemine konsolideerimine. Lisaks ehitas ta ümber Praha linnuse esimesed kaitserajatised ning juhtis kogu Přemysliidide territooriumi ulatuses uudse struktuuriga kindluste (Stará Boleslav, Mělník, Libušín, Tetin, Lštění) ehitamist 10. sajandi esimesel poolel. Kindlused moodustasid koos varem eksisteerinud ehitistega Budečis ja Levý Hradeis Praha ümber umbes 26–34 kilomeetri raadiuses ringi (ajaloolased nimetavad seda inglise keeles stronghold organization'iks). See on varaste riikide algeline vorm sotsiaal-poliitilisest organiseerumisest nii tšehhidel kui ka kõikidel teistel lääneslaavlastel.

Prahast sai religioosse elu keskus. Praha ülempreester esindas Regensburgi piiskopi ja enamus preestreid olid baierlased. Tšehhi oli 10. sajandil koos Saksimaa ja Baierimaaga üks arenenumaid Kesk-Euroopa piirkondi. Siiski oli see piirkond Baierist tugevalt mõjutatud, mida on näha ka riikide kultuurilises ja poliitilises arengus.[7]

Přemysliidide esimest dokumenteeritud valitsejat Bořivoj'd on esmamainitud 872. aastal, kui Bořivoj avaldas toetust Määrimaa valitsejale Svatoplukile, kes võitles frankide vastu, kui viimane võttis oma onu Rotislavi trooni 870. aastal. Bořivoj võttis kristluse vastu Svatopluki õukonnas. Svatopluki surm 894. aastal ja uute rändrahvaste, madjarite, saabumine idast nõrgendas tema riiki veelgi. Madjarid võitsid määrlasi otsustavalt 903. või 904. aastal; suur osa Määrimaa liidreid tapeti ja impeerium kukkus kokku. Böömimaa, mida mäed kaitsesid korduvate madjarite rünnakute vastu, muutus Määrimaa perifeeriast lääneslaavlaste poliitiliseks keskuseks. Bořivoj asutas Praha, ehitades sinna neitsi Maarjale pühitsetud kiriku ja hiljem lossi Hradčany kõrgendikule. Bořivoj ajaks oli põhiosa Böömimaast tänu kindluste võrgustikule tema otsese kontrolli all.[8] Bořivoj valitsusajal võttis Tšehhi vastu ristiusu.[9] Bořivoj ristis aastal 894 munk Methodius.[10] Bořivoj'l oli kaks poega Spytihněv ja Vratislaus, kes mõlemad said hiljem valitsejateks.[11]

Spytihněv I ja Vratislav I

[muuda | muuda lähteteksti]

Bořivoj kaks poega Spytihnev ja Vratislav tunnustasid sakslase Arnulfi ülemvalitsust Regensburgis ja lõid lahku juba hukule määratud Määri riigist. Sellega sai Böömimaa Saksa vasallriigiks, sisenes Saksa kirikusüsteemi ja inkorporeeriti Regensburgi diötseesi. Samuti andis Vratislav I Regensburgi piiskopi alluvusse Böömimaa kiriku. Teised Böömimaa hertsogid tunnistasid tema ülemvõimu, kuid säilitasid suure osa oma iseseisvusest.[4] Niimoodi avati tee Saksa institutsioonide, kiriku ja kultuuriruumi sisenemiseks Böömimaale. Kuigi Saksa preestrid kasutasid ladina liturgiat, püsis varem kasutusel olnud kirikuslaavi liturgia selle kõrval veel pea 200 aastat. Spytihnev asutas püha Peetri ja püha Pauli kiriku Praha lähistel Budečis. Tema vend ja järeltulija Vratislav asutas püha Jüri kiriku Praha lossis.[12]

Václav I

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Spytihnevi surma ja tema venna Vratislavi lühikest valitsusaega (915–921) oli Přemysliidide suguvõsas konflikt kahe leeri, paganate ja kristlaste vahel. Võitlus algas pihta 921. aastal kahe tugeva naise vahel: Drahomíra, kes oli pagan ja Vratislavi lesk, ja Ludmila, tema ema. Legend räägib, et Drahomira, kes oli kade Ludmila mõjuvõimu üle, lämmatas ta (hiljem muudab legend ta märtriks). Lõpuks saatis siiski kristlaseid edu ja Vaclavist sai tunnustatud liider.[7]

Kuningavõim kuulus Václav I ajal, 10. sajandi Böömimaal kogu valitsevale perekonnale, suurele sugulaste rühmale, sealhulgas võrdsel määral erinevatele lähematele ja kaugematele sugulastele või sugulusliinidele.[13]

Kui Václav I (valitses 921–935) oli täisealiseks saanud, kasutas ta kristlust, et oma riiki tugevdada, ja ohjeldas regendivalitsuse ajal mässumeelseks muutunud hertsogeid.[14] Vaclav I jätkas teiste hõimude liitmist enda hertsogkonna võimu alla. Ta proovis samuti edutult Böömimaa Saksa kuninga Heinrich I Linnupüüdja valitsuse alt iseseisvaks teha, kuid see viis ainult suuremate pingeteni: sakslased vallutasid Tšehhi 922. aastal ja 929 võtsid Praha.[15] Aastal 929 maksis ta tribuuti Heinrich I-le ning vandus talle truudust, saades vastutasuks püha Vituse säilmed äsjavalminud rotundi jaoks Praha lossis.[14]

Václav I võimu ajal toimus suur munkade ja nunnade sisseränne. Nad tõid kaasa reliikviaid ja psalmikogusid, käsikirju, Saksa kiriku moraalsed tõekspidamised ja materiaalsed struktuurid. Tänapäevane kriitika vähendab aga selle Ludmila võimuperioodi ajal Böömimaal toimunud väidetava kristluse suure leviku mastaapi.[16] Vaclav I eestvedamisel algas 920. aastatel Böömimaa orienteeritus Saksi dünastia poole. Seda iseloomustas Praha linnuses asuva kivikiriku pühendamine Saksi pühakule Vitusele. Nii slaavi kui ka ladina legendid kiidavad Vaclavit ja tema vanaema Püha Ludmilat kui tulihingelisi kristlasi, aga need räägivad vähe Vaclavi poliitilisest tegevusest. Kui Vaclav mõrvati 929. või 935. aastal, legendi kohaselt tema noorema venna ja pärija Boleslav I käe läbi, sai vürstist Böömimaa kaitsepühak. Legendid kirjeldavad mõrva kui venna vihapurset Vaclavi pühendumuse vastu uuele usule, aga vandenõul oli arvatavasti sügavam poliitiline tagamaa – eelkõige iga-aastane tribuut Saksa kuningale, mille vastu Boleslav oli.[17]

Boleslav I

[muuda | muuda lähteteksti]

Boleslav I tõusis troonile 935. aastal ning oli püsis seal üsna kaua: 38 aastat.[18][1] Ta tugevdas ja laiendas märgatavalt Böömimaa võimu ning tema valitsusaja jooksul kujunes välja ühtne Tšehhimaa.[18][15][1] Üheks poliitilise võimu elemendiks kujunes sakslaste poolehoid Slavníki suguvõsale, mis oli Premysliidide rivaaliks. Umbes 936. aastal läks Boleslav I ühes vägedega Põhja-Moravasse ning vallutas Olomouci; Morava kaudu edasi Põhja-Karpaatidesse Malopolskasse, kus vallutati Krakówi ja Lędzianie alad.

Pärast seda laiendas ta Böömimaa võimu idaaladele. Mitmed 10. sajandist pärit Lõuna-Poola kindlused (wielkie grody) sarnanevad kaasaegsete Böömimaa kindlustega. Boleslav vallutas ka osa Sileesiast. Kogu laienemine võis leida aset 940.–960. aastatel. Ibrāhīm ibn Ya‘qūb nimetas 965. aastal Boleslavi "Praha, Böömimaa ja Krakovi kuningaks". Tuleb rõhutada, et Boleslav I eesmärk ei olnud pelgalt vallutamine (uued territooriumid, sõjasaak ja orjad), vaid samuti kontrolli kehtestamine oluliste kaubateede üle. Vallutatud alad olid Böömimaa käes 988.–990. aastani, mil Poola annekteeris Sileesia ja Malopolska.

Boleslav I lähendas end Poola valitsejale Mieszko I-le, kes oli oma mõjuvõimu laiendamas. Tingimusel, et Poola võtab vastu ristiusu, andis ta oma tütre Dubrawka Poola vürstile naiseks.[19] Böömimaa territoriaalne ekspansioon jätkus pärast Boleslavi surma poja Boleslav II valitsusajal. Tema ajal asutati Praha diötsees, kaasa arvatud ulatuslikud alad Põhja-Karpaatidest. Poola ja Böömimaa allianss katkes 980. aastal, misjärel annekteeris Poola kümmekond aastat hiljem Sileesia. Ilmselt sel ajal vallutas Poola ka Malopolska (Krakówi regiooni).[19]

Boleslav II

[muuda | muuda lähteteksti]
„ "See vürst, Boleslav II, oli kõige kristlikum mees, katoliku usku, orbude isa, leskede kaitsja, leinajate lohutaja, vaga vaimulike ja palverändurite toetaja, jumala kirikute erakordne ehitaja." “


Praha Kosmase kroonika,
lk 71

Boleslav II oli Boleslav I poeg ja troonipärija. Boleslav II hakkas oma valitsusaja lõpul piirama lähisugulaste pääsu võimule ning välja tõrjuma juba võimul olevaid suguvõsasid.[20][21] Seega jätkas ta edukalt oma isa tööd tšehhide võimu konsolideerimisel.[21] Boleslav II purustas 995. aastal täielikult Slavníki suguvõsa, ainukese Přemysliidide dünastia rivaali Böömimaal. Ta oli valdavalt lojaalne oma süseräänidele Saksa-Rooma keisritele Otto I, Otto II ja Otto III-le, keda ta aitas nende konfliktides Poola vürstidega. Küll aga toetas ta mässumeelset Baieri hertsogi, mis päädis sellega, et Otto II karistas Boleslavi sõjaretkedega 975.–977. aastal.[21] Üldiselt aga kasutas ta oma sõbralikke suhteid paavsti ning keisriga ära ning suurendas seeläbi oma mõjuvõimu.[17]

Boleslav II (967–999) valitsusajal organiseeriti ristiusk Böömimaal ning Prahas asutati 973. aastal terve vürstiriigi piiskopkond. Böömimaa sai niisiis Baieri metropoliidi jurisdiktsiooni alt vabaks ning hakkas alluma kaugel resideerivale Mainzi peapiiskopile.[17] Tema valitsusajal asutati ka palju kloostreid, nunnakloostreid ja toomkirikuid.[21]

Pärast Boleslav II surma toimus poegade vahel võimuvõitlus, mis lõppes sellega, et 1012. aastal määras tema noorem poeg Oldřich end Böömimaa vürstiks. Küll aga nõrgendas see konflikt nii Böömimaad kui ka dünastia mõjuvõimu. Kaotati suur osa 10. sajandil vallutatud territooriume.[17]

Boleslav III

[muuda | muuda lähteteksti]
Boleslav III

Boleslav III, Boleslav II vanim poeg ja pärija, võitles 11. sajandi alguses oma nooremate kasuvendade Jaromiri ja Oldřichga trooni pärast. Boleslav III kastreeris Jaromiri ning üritas teist venda Oldřichi vanni uputada; hiljem saatis mõlemad eksiili. Võimalik, et Boleslav III eesmärk oli tugevdada oma positsiooni ning saada Böömimaa ainuvalitsejaks. Boleslavil oli vaid üks tütar ja mitte ühtegi poega ning ei ole täpselt teada, kuidas ta pärimisprobleemi lahendada kavatses. Küll aga näitavad tema võikad repressioonid, et ta ei kohelnud oma vendasid legitiimsete pärijatena ning pigem oli tal kavas siduda pärimisliin oma ainsa tütrega.[22]

Vladivoj

[muuda | muuda lähteteksti]

Tšehhi aadelkond kukutas Boleslav III 1002. aastal troonilt, kusjuures kuninga nooremad vennad jäeti pärimisel kõrvale. Kuningaks sai hoopis poolakas Vladivoj, kelle täpne päritolu ning side Boleslaviga on teadmata. Võib üsna kindel olla, et nad ei olnud lähisugulased. Vladivoj ei tundnud end troonil eriti kindlalt ning valitses vaid mõne kuu, kuni oma loomuliku surmani.[23]

Boleslav III teist korda troonil

[muuda | muuda lähteteksti]

Ülestõus, mis oli toonud kaasa Boleslav III võimu kokkukukkumise, päästis valla rea riigipöördeid ja veriseid konflikte. Kui Vladivoj suri ning ta valitsusaeg lõppes, kutsusid böömi aadlikud Boleslav III vennad pagendusest tagasi. Küll aga ei suutnud nad Poola kuninga Boleslaw Julge sõjalise sekkumise tõttu võimutäiust hoida ja Boleslav III tõusis uuesti troonile. Tema teine valitsusaeg oli veelgi lühem kui esimene. Poola valitseja, kes oli algul Boleslav III Prahasse naasmist toetanud, otsustas võtta ülemvõimu Böömimaal kiirelt enda kätte ja käskis Boleslavi pimedaks teha. Isegi kui Boleslaw Julge oli Přemysliididega sugulussidemeis naisliini pidi ja tema võimupüüdluseid toetasid mõned Přemysliidide dünastia liikmed nagu Sobeslav, püha Adalberti viimane vend, oli Boleslaw Julge võimuhaaramine äärmuslik traditsiooni rikkumine, mis dikteeris, et võimu saab üle anda ainult teisele Přemysliidile.[24]

Bretislav I

[muuda | muuda lähteteksti]
„ "Nagu päike varjutab ja nõrgestab tähtede valgust oma tugevusega ja kuud piiramatu eredusega, Břetislav - nagu uus Achilleus, uus Diomedes - vähendab ja varjutab võimsate tegude ja kõige võidukamate esivanemate kätega uusi triumfe." “


Praha Kosmase kroonika,
lk 110

Boleslav II pojapoeg Bretislav I (1035–1055) üritas oma valitsemise algusperioodil Saksamaa, Poola ja Ungari nõrkust ära kasutada.[2] Ta tegi sõjakäigu Poolasse Gnieznosse 1039. aastal ning saavutas ka mõningast edu.[17] Bretislav I tegi Määrimaa vastu eduka sõjakäigu. Vallutatud ala oli piisavalt suur, et sellest eraldi provints moodustada, ja see oli alates Bretislavi valitsusajast Böömimaaga seotud.[17]

Siiski ei kandnud tema pingutused laieneda Poolasse ja Ungarisse vilja. Kuigi Bretislav alistas Saksa kuninga Heinrich III Domažlices 1040. aastal, pidi ta 1041. aastal leppima sellega, et Böömimaa sai Saksa-Rooma keisririigi lääniks. Teisisõnu hoidis ta ära relvastatud sekkumise, kuid lõpetas Böömimaa püüdlused end Saksa-Rooma keisririigi ülemvõimust vabaks võidelda.[17]

Bretislav suutis siiski stabiliseerida Böömimaa oma endistes piirides ja laiendada kindlused kui hertsogivõimu keskused Määrimaale.[2] Bretislav kehtestas ka vanemuse printsiibi, mis tähendas, et kõik Přemysliidide maad pärib perekonna kõige vanem liige. Ta usaldas Määrimaa oma noorematele poegadele, jagades selle nende vahel osadeks keskustega Olomoucis, Brnos ja hiljem Znojmos.[2] Pärast Bretislavi surma 1055. aastal algas riigis jälle võimuvõitlus.[17] Praha Kosmas kirjutab oma kroonikas Bretislavi surmast nii:

„ "Tema [surmale] järgnes kohe suur haletsemine. Ilukõned hülgaksid Cicero, enne kui ta suudaks tuua välja kõik tema teened. Milline oli selle hertsog Bretislavi vaoshoitus ning milline taiplikkus jumalikes seadustes ja inimlikes otsustes! Kuivõrd suuremeelne almuste andja ja kuivõrd vaga kirikute ja leskede toetaja /.../!" “


Praha Kosmase kroonika,
lk 131

Vratislav II

[muuda | muuda lähteteksti]

Přemysliidi vürst Vratislav II (1061–1092) sai Saksa-Rooma keisrilt Heinrich IV-lt 1085. aastal Tšehhimaa kuninga tiitli kui isikliku privileegi (st eluaegse, mittepäritava; vürst Vladislav II (1140–1173) hiljem samal alusel keiser Friedrich I Barbarossalt).[17]

Tugev vürst võis pöörata heanaaberlikud suhted keisririigiga enda kasuks, samas kui nõrgad vürstid seda ei suutnud.[17] Vratislav II oli esimene Böömimaa hertsog, kes sai endale kuningatiitli. Ta oli juba enne tiitli saamist tugevdanud oma positsiooni, luues Olomouci piiskopkonna, mis vähendas Praha piiskopi jurisdiktsiooni ainult Böömimaale. Ta viis oma õukonna Vyšehradi ja asutas linnas vaimulike kolleegiumi. Vratislav valis keisri Heinrich IV poole investituuritülis paavst Gregorius VII-ga ja sai 1085. aastal tänutäheks abi eest keisrilt eluaegse tiitli "Poola ja Böömimaa kuningas".[2]

Vladislav I

[muuda | muuda lähteteksti]

Vladislav I-st (1109–1117, 1120–1125) sai 1114. aastal keisri kõrgeim peekrikandja, mis oli õukonna üks kõrgemaid ametikohti. Näiteks andis see talle õiguse osaleda Saksa-Rooma keisri valimises (kokku oli valijaid seitse).[17]

Vladislav I, kes aastal 1120 kukutas võimult oma venna Borivoj II (1117–1120), soodustas kloostrite asutamist Böömimaal ja munkade sinna asumist. Tema suurim saavutus selles valdkonnas oli 1115. aastal Kladrubys (saksa keeles Kladrau), Pilsenist läänes benediktiini kloostri asutamine.[25]

Sobeslav I

[muuda | muuda lähteteksti]

Böömimaa väed võitsid 1126. aastal vürst Sobeslavi juhtimisel Saksa-Rooma keisri Lothar III armeed Chlumeci lahingus. Keiser tahtis tugevdada oma mõjuvõimu Böömimaal ja sekkus Přemysliidide võimuvõitlusse. Böömimaa jõud, kes läksid lahingusse püha Adalberti lipu all, mis omakorda oli kinnitatud püha Vaclavi piigi külge, palusid kaplan Vituselt ilmutust. Väidetavalt nägi ta piigi kohal ilmutust valge kuue ja valge hobusega pühast Vaclavist, kes võitles Böömimaa eest. Lothar III sai lahingus lüüa ja Sobeslav laskis tänutäheks ehitada Řípi püha Jüri rotundi. Seal seisab see tänase päevani.[26]

Vladislav II

[muuda | muuda lähteteksti]

Vladislav II (1140–1173) osales keiser Friedrich I Barbarossa sõjakäikudes Itaaliasse. Keiser kroonis ta 1158. aastal Milanos Böömimaa kuningaks.[17]

Vladislav tõusis troonile areneva aadelkonna kandidaadina, aga ta kasutas osavalt ära esimese Hohenstaufenite dünastia keisri, Konrad III toetust, et kindlustada oma positsiooni. Taas esile kerkinud konfliktis paavsti ja Hohenstaufenite (Friedrich I Barbarossa juhtimisel) vahel toetas Vladislav keisrit. Tasuks tšehhide toetuse eest kroonis Barbarossa 1158. aastal Vladislavi Böömimaa eluaegseks kuningaks. Kui Vladislav astus tagasi, et anda tiitel oma pojale, haaras Barbarossa võimalusest sekkuda Böömimaa siseasjadesse. Sellele järgnes 25 aasta pikkune konflikt, mille ajal käis troon käest kätte 12 korda ja iga kord oli valitseja vahetuse taga keiser.[27]

Otakar I

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast keisri sekkumist riigi siseasjadesse ja sisekonfliktide rohket perioodi sai 1197. aastal trooni Vladislav II poeg Otakar I. Tol hetkel näis riik tugevam kui eales varem, mängides olulist rolli Euroopa poliitikas veel järgmised kolm põlvkonda. See sai toimuda vaid tänu keisririigi enda siseprobleemidele, mida Přemysl nutikalt riigi kasuks ära kasutas. Kui toimusid Saksa kuninga valimised, toetas ta mitut vastaskandidaati ja sai tänu sellele lõpuks Friedrich II käest Sitsiilia kuldbulla, mis kinnitas Böömimaa privilegeeritud positsiooni keisririigis ning suurel määral vähendas kohustusi keisri ees. [28] Böömimaa kiire poliitiline tõus 13. sajandi jooksul oli võimalik suuresti tänu Otakar I edule kuningatiitli saamises, mis tal õnnestus 1198. aastal.[29]

Otakar I ja tema järeltulijate ajal jõudis Böömimaa madalseisust välja, sai poliitiliselt silmapaistvaks ja majanduslikult tugevaks. Aastal 1221 saavutas vaimulikkond iseseisvuse ilmalikest valitsejatest. Maaomanike seisus, mis koosnes rikastest parunitest ja vähem jõukatest mõisnikest, nõudis endale rohkemaid vabadusi oma valduste administreerimisel ja aktiivsemat rolli avalikes asjades. 13. sajandi alguses kasvas Böömi- ja Määrimaa rahvaarv tunduvalt tänu immigratsioonile Saksamaa ülerahvastatud aladelt.[17]

Václav I

[muuda | muuda lähteteksti]

Václav I valitsemisaja (1230–1253) varasemat osa iseloomustab oht Austria hertsogi Friedrich II ekspansioonipoliitika ees. Friedrichi ekspansionism tekitas muret ja protesti ka mitmete teiste valitsejate seas. 1236. aastal oli keiser Friedrich II sõjas Lombardia Liigaga. Keiser nõudis, et Václav ja teised Saksa-Rooma keisririigi suurfeodaalid laenaksid talle käimasoleva sõja jaoks osa täiendavaid vägesid. Václav I kui juhtfiguur grupi vürstide seas ei tahtnud keisrile sõdureid saata, sest see oleks nõrgestanud Böömimaa kaitset Austria hertsogkonna potentsiaalse rünnaku vastu, mistõttu ta keeldus.[30]

Mongolite sissetungi ajal Poolasse palus Sileesia hertsog Henryk II Vaga, Václavi naisevend, Václavilt abi mongolitega võitlemiseks. Ometigi, kui Václav oli teel Legnicasse 50 000 mehega, et teda aidata, ründas Henryk II kannatamatusest mongoleid, mis päädis katastroofilise kaotusega Legnica lahingus ja Henryki enda surmaga.[31] Mongolite võidu järel tõmbus Václav tagasi, et kaitsta Böömimaad. Ta kogus Tüüringist ja Saksimaalt täiendavaid vägesid ja siis taandus Böömimaa mägistesse aladesse, kus mongolite ratsaväe liikuvus oli pärsitud. Kui mongolite eelvägi ründas Kłodzkot, lõi Böömimaa ratsavägi nad mäekurudes kiiresti põgenema. Václavi edu mongolite vastu oli nii suur, et kroonikud saatsid keiser Friedrich II-le sõnumeid tema võidukast kaitsest.

1248. aastal pidi Václav tegelema Böömimaa aadlike ülestõusuga, mida juhtis tema oma poeg Otakar II, mässu ajal tuntud kui "noorem kuningas". Rahulolematud aadlikud olid Otakari veennud ülestõusu juhtima. Václav surus mässu maha ja vangistas oma poja.[32][33][34]

Václav oli tugev valitseja, kuigi Otakar I-ga on teda raske võrrelda. Václav I ees olid sarnased väljakutsed nagu ta isalgi: jätkuv konflikt paavsti, Itaalia linnade, keisrite ja Hohenstaufeni dünastiaga. Václav hoidis häid suhteid Friedrich II-ga. Teisest küljest tekitas jätkuvalt muret Babenbergide suguvõsa, mis kontrollis Austria ja Steiermargi hertsogkondi, põhilist sideliini keisririigi ja Itaalia vahel. Viimasel Babenbergi soost Austria hertsogil Friedrich II-l ei olnud meessoost järglasi, ja kõik tema naabrid proovisid tema võimu üle võtta.[35] Lõpuks valiti 1250. aastal Václav I teine poeg Přemysl Austria hertsogiks. Steiermargi aadlikud aktsepteerisid seda, kuid Ungari kuningas Béla IV oli sellele vastu ja alustas sõda, mis vältas aastatel 1252–1254. Rahulepinguga jäeti Václavile, kes selleks ajaks oli tõusnud Böömimaa kuningaks, valdused Austrias.[36]

Otakar II

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuningas Otakar II Přemysl (valitses 1253–1278) sai hüüdnimeks “kulla ja raua kuningas” tänu oma sõjalisele võimekusele ja rikkusele. Ta tuli troonile soosiva välispoliitilise olukorra ajal ja oli keisririigi tugevaim sõltumatu valitseja. Et saada meesliinita jäänud Babenbergide maavaldused Austrias ja Steiermargis, abiellus ta Margarethe von Babenbergiga, kes oli temast 10 aastat vanem. Oma valitsusaja esimeses faasis valitses ta kooskõlas aadelkonna soovidega, kes võitsid Böömi kuningriigi territoriaalsest laienemisest.[26]

Preisi ristisõja ajal 1255. aastal asutas Otakar II Královeci (Königsberg; tänapäeval Kaliningrad) linna. Viis aastat hiljem alistas ta Ungari kuninga Béla IV Kressenbrunni lähedal ja kaitses edukalt sõja ajendiks olnud Steiermarki. Vaidlus kuninga ja aadelkonna vahel kuningriigi olukorra osas kulmineerus aadlike ülestõusuga. Pärast selle mahasurumist jäid vastastikused suhted endiselt pingeliseks.[26]

Otakar II võimu all suutis Böömimaa saada mõjukamaks kui kunagi varem, millele aitas kaasa hõbedakaevandamine ja keiser Friedrich II surmale järgnenud pikk vahevalitsus Saksa-Rooma keisririigis. Böömi alad ühendati ja kuningal oli nende üle tugev võim. Přemysliidi kuningad said ülempeekrikandja tiitli aastal 1114. Alates 13. sajandi keskpaigast olid nad seitsme valitseja seas, kes valisid keisri. Ta laiendas Tšehhi mõju Alpide piirkonnas tugeva toetusega riigilinnadelt (Viin jäi tema poolele lõpuni välja), Salzburgi peapiiskopilt ja teistelt kõrgetelt vaimulikelt. 1269. aastal päris Otakar Kärnteni hertsogi alad, nende hulgas Kraini ja “Vendi margid”, mida asustasid slaavlased (tänapäevane Sloveenia). Ta laiendas oma võimuala ka põhja poole, kus Piastide Poola oli endiselt jagatud vürstiriikideks. Böömi kuningas ühines Saksa ja Poola rüütlitega ristisõjas endiselt paganlike balti hõimude (preislaste) vastu. Königsbergi linn nimetati tema auks.[37]

1277. aastal surus ta maha uue aadlike ülestõusu ja asus teravasse konflikti tema asemel Saksa kuningaks valitud Rudolf von Habsburgiga. Teine sõjakäik Rudolfi vastu lõppes Böömi kuningale katastroofiga 26. augustil 1278 Dürnkruti lahingus. Kui Otakar nägi oma rüütleid langemas, otsustas ta taganemise asemel edasi võidelda. Surres, nagu ta elas, rüütelliku aukoodeksi järgi, sai "kulla ja raua kuningas" Otakar II Přemysl inspiratsiooniks kaasaegsetele ja tulevastele kirjanikele.[38]

Václav II

[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Otakar II suri, oli tema poeg ja hilisem järeltulija Václav II (valitses 1278–1305) alles alaealine ning seetõttu tekkis sugulaste vahel konflikt vaidlusest, kes peaks olema Vaclavi eestkostja (regent). Selleks ajaks oli tekkinud oht, et riik võib koost laguneda, sest viimased viis aastat olid riiki okupeerinud Brandenburgi väed, kes hoidsid Václavit pantvangis. Aadelkond tasus ta vabastamiseks lunaraha. Aadlik Záviš z Falkenštejna, kes oli tähtsal asevalitseja positsioonil, abiellus Premysliidide Otakari lese Kunhuntaga. Hiljem tema oponendid arreteerisid ta ja ta tapeti Zavis Hluboká linnuse ees.[26]

Kui Kutna Horas avastati suured hõbedamaagi varud, toimus sellesse piirkonda suur sisseränne ning linnaelanike arv kasvas järsult. Vaclav II andis käibele uue mündi "Praha penni", mida vermiti Kutna Horas 1547. aastani. Kuna Kutna Hora rikkused andsid Vaclav II-le võimaluse laiendada kuningriiki (Chebsko alade ning Maagimäestiku põhjaosa arvelt), tahtis ta kaevandamise arengule veelgi hoogu juurde anda. Selle jaoks andis ta välja "Ius regale montanorumi" (kaevandamiskoodeksi).[26]

Václav, olles abiellunud Gutaga Habsburgide dünastiast, suunas oma ambitsioonid põhja ja kirde suunas, eemale otsesest konfliktist oma hõimlastega. Ta laiendas feodaalset võimu Poola hertsogite seas Ülem-Sileesias, vallutas Krakówi ja aastal 1300 krooniti ta ametlikult Poola kuningaks. Ta kindlustas oma nõuet Poola troonile, abielludes Piasti soost printsessi Eliška Rejčkaga. Kui Ungari Árpádi dünastia 1301. aastal välja suri, pakkus grupp aadlikke krooni Václav II-le, kes lasi oma poja, samuti Václavi, sellel aastal ametlikult kroonida Ungari kuningaks. Premysliidi õnne kiire pöördumine paremuse poole kutsus esile nii keisri kui ka paavsti vastuseisu, mistõttu Václav tagandas oma poja Ungari troonilt 1304. aastal ja loobus nõudest Ungari troonile enne oma surma aasta hiljem.[39]

Václav III ja meesliini lõpp

[muuda | muuda lähteteksti]

Václav III (1289–1306) oli viimane Přemysliidide dünastia kuningas Tšehhimaal, Ungari kuningas aastatel 1301–1304 ja Poola kuningatrooni pretendent. Tema valitsusaeg Tšehhimaal jäi lühikeseks atentaadi tõttu, mis samuti hoidis ära tema püüdlused Poola troonile.[40] Václav ütles lahti oma pärimisõigustest Austriale ja Ungari kroonile enne, kui oma isa Vaclav II käest 1305. aastal Böömimaa trooni päris. Ta oli intelligentne ja hea haridusega, kuid liiderliku inimesena otsustas ta maksma panna oma nõude Poolale ja ehitas üles armee.[40] Ta lootis tagasi saada vähemalt põhilise osa Böömi-Poola dominioonist ja valmistas ette 1306. aasta suvel sõjakäigu Poola. Teel Poola, nimelt Olomoucis aga Václav III tapeti. Tapmise motiivid on tänaseni teadmata.[39] Temaga ühes lõppes Premysliidide meesliin, mis oli Tšehhimaad juhtinud pea neli sajandit.[40]

Pärast Václav III surma esindasid tema õed Anna ja Eliška seaduslikku Přemysliidide liini. Kuigi Tšehhi aadelkond eelistas pärijana näha Anna abikaasat Kärnteni Heinrichi, surus Saksa kuningas Albrecht I peale oma poega Rudolfi. Rudolf I (valitsusaeg 1306–1307) suri aasta pärast troonile tõusmist ning Tšehhi kroon läks Heinrichile (võimul 1307–1310), kuid ta oli ebapopulaarne. Viimaks pöördusid nii kirik kui ka aadelkond Heinrich VII poole, kes oli olnud 1308. aastal toimunud Albrechti mõrvast saati olnud Saksa kuningas. Lisaks oli Mainzi peapiiskop olnud Václav II kantsler. Pärast keerukaid läbirääkimisi oli Eliška Přemyslovna nõus abielluma Heinrichi poja Johanniga. Kärnteni Heinrich lahkus 1310. aastal Prahast ning aasta hiljem krooniti Johann von Luksemburg (tšehhipäraselt Jan Pime) Tšehhi kuningaks.[41]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 "House of Přemysl". Encyclopædia Britannica (inglise). 20. juuli 1998. Vaadatud 20. detsember 2019.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Agnew 2004, lk 16.
  3. ↑ 3,0 3,1 Thompson 1926, lk 612.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Agnew 2004, lk 12.
  5. ↑ 5,0 5,1 Barford 2001, lk 252.
  6. ↑ Barford 2001, lk 252-253.
  7. ↑ 7,0 7,1 Barford 2001, lk 253.
  8. ↑ Agnew 2004, lk 11-12.
  9. ↑ Dalewski, Z. (2015). Family Business: Dynastic Power in Central Europe in the Earlier Middle Ages. Viator, 46/1. Lk 48.
  10. ↑ Cosmas of Prague. 2009: The Chronicle of The Czechs. (tlk Lisa Wolverton). The Catholic University of America Press, Washington, D.C. Lk 53.
  11. ↑ Cosmas of Prague 2009, lk 64.
  12. ↑ Thompson 1926, lk 613.
  13. ↑ Dalewski 2015, lk 52.
  14. ↑ 14,0 14,1 Agnew 2004, lk 13.
  15. ↑ 15,0 15,1 Barford 2001, lk 254.
  16. ↑ Thompson 1926, lk 613-614.
  17. ↑ 17,00 17,01 17,02 17,03 17,04 17,05 17,06 17,07 17,08 17,09 17,10 17,11 17,12 "Czechoslovak history - The Přemyslid rulers of Bohemia (895–1306)". Encyclopædia Britannica (inglise). Vaadatud 20. detsember 2019.
  18. ↑ 18,0 18,1 Thompson 1926, lk 615.
  19. ↑ 19,0 19,1 Barford 2001, lk 255.
  20. ↑ Dalewski 2015, lk 54.
  21. ↑ 21,0 21,1 21,2 21,3 "Boleslav II". Encyclopædia Britannica (inglise). 20. juuli 1998. Vaadatud 20. detsember 2019.
  22. ↑ Dalewski 2015, lk 55.
  23. ↑ Dalewski 2015, lk 45-46.
  24. ↑ Dalewski 2015, lk 58.
  25. ↑ Thompson 1926, lk 622.
  26. ↑ 26,0 26,1 26,2 26,3 26,4 "The Přemyslid Dynasty" (inglise). Tšehhi välisministeerium. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. juuni 2018. Vaadatud 20. detsember 2019.
  27. ↑ Agnew 2004, lk 17.
  28. ↑ https://historicaltextarchive.org/books.php?action=nextchapter&bid=1&cid=5
  29. ↑ Agnew 2004, lk 18.
  30. ↑ Germany in the Reign of Frederick II, Austin Lane Poole, The Cambridge Medieval History, Vol. VI, 101.
  31. ↑ Hildinger, Erik. Mongol Invasions: Battle of Liegnitz. History Net. June 12, 2006
  32. ↑ Hickman, Kenneth. (2016). Mongol Invasions: Battle of Legnica. ThoughtsCO.com.
  33. ↑ de Hartog, Leo. (2004). Genghis Khan: Conqueror of the World. Tauris Parke Paperbacks. lk 173. ISBN 978-1860649721
  34. ↑ Zimmermann, Wilhelm. (2010). A Popular History of Germany from the Earliest Period to the Present Day. Nabu Press. lk 1109. ISBN 978-1145783386
  35. ↑ Agnew 2004, lk 19.
  36. ↑ Agnew 2004, lk 20.
  37. ↑ Agnew 2004, lk 21.
  38. ↑ Agnew 2004, lk 22.
  39. ↑ 39,0 39,1 Agnew 2004, lk 23.
  40. ↑ 40,0 40,1 40,2 "Wenceslas III". Encyclopædia Britannica (inglise). Vaadatud 20. detsember 2019.
  41. ↑ Agnew 2004, lk 30-31.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Agnew, H. L. (2004). The Czechs and the Lands of the Bohemian Crown. Stanford: Stanford University.
  • Barford, P. M. (2001). The Early Slavs. New York: Cornell University Press.
  • Cosmas of Prague. (2009). The Chronicle of The Czechs. (tlk Lisa Wolverton). Washington D.C.: The Catholic University of America Press.
  • Dalewski, Z. (2015). Family Business: Dynastic Power in Central Europe in the Earlier Middle Ages. Viator (46/1).
  • Thompson, J. W. (1926). Medieval German Expansion in Bohemia. London: University College London.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Přemysliidid&oldid=6516401"