Peeter Arumaa
Peeter Arumaa (kuni 1926. aastani Peeter Blaubrück, 11. oktoober 1900 Põltsamaa – 21. juuni 1982 Stockholm[1]) oli eesti keeleteadlane. 1921–26 õppis Tartu, 1927–29 Berliini, 1929–30 Praha ülikoolis. 1934–44 Tartu Ülikooli professor.[2]
Uuris eelkõige slaavi, aga ka balti keeli (eriti leedu keelt). Slavistika professor Stockholmi ülikoolis.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Peeter Arumaa abikaasa oli kunstnik Karin Luts.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Paul Ariste, "Peeter Arumaad mälestades" – Keel ja Kirjandus 1982, nr 9, lk 501–502
- V. Ruke-Dravina, "Peeter Arumaa" [teadlane idaeuroopa keelte alal] – Tulimuld 1983, nr 4, lk 207–211
- Paul Ariste, "Peeter Arumaa Tartu ülikooli õppejõuna" – Keel ja Kirjandus 1988, nr 9, lk 549-553
- Paul Ariste, "Peeter Arumaast Stockholmis" – Keel ja Kirjandus 1989, nr 11, lk 691–693
- P. Arumaa kirjad L. Girale. Leedukeelsest käsikirjast tõlkinud Mihkel Loodus, kommenteerinud Stasys Skrodenis – Keel ja Kirjandus 1990, nr 7, lk 433–435
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Peeter Arumaa Eesti biograafilises andmebaasis ISIK