Putuktolmlemine

Putuktolmlemine ehk entomogaamia on taimede tolmlemise viis, mis on valdavalt levinud katteseemnetaimedel (8/10 liikidest^[viide?]) ning mille korral õietolmu ülekandumine tolmukailt emakasuudmeile toimub putukate abil.

Putukate juurdemeelitamiseks on taimedel mitmesuguseid kohastumusi:

taimel on silmatorkav eredavärviline õis, taime kõrglehed on eredalt värvunud, õied lõhnavad ja neis on nektaariumid;
õiekate ja tolmukad on putukatele toiduks;
tolmuterad on kleepuva või haakuva välispinnaga;
õied meenutavad väliskujult putukaid (kärbesõis);
või toimivad lõksuna (kaunis kuldking).

Erineva ehitusega õisi tolmeldavad eri liiki putukad:

mesilased, kimalased – õied on kas lühikese putke-osaga või kannusega või on nektaarium suhteliselt varjatud, nõudes ligipääsuks suuremat jõudu ja osavust (ristikud, enamik huulõielisi: iminõges, liivatee, pune, iisop, mesiohakas). Mõningatel taimeliikidel takistavad arvukad pika niidiga harali tolmukad nõrgemate putukate ligipääsu nektarile (pärn, vaarikas, õunapuu ja mõned eukalüptid). Neid taimi suudavad tolmeldada ka suured liblikad;
liblikad – pikk õieputk või kannus (sirel, lõhnav kuslapuu, käokeel, nelgid);
mardikad – palju õietolmu või ka mahlakad, õrnad, maitsvad kroonlehed (kibuvits, magun, naistepuna);
kärbsed – avatud lamedad õied või raipehais (sarikalised: heinputk, till, raitlill, stapeelia).