Rahaaugu haldjad
Rahaaugu haldjad on mahamaetud varandust valvavad haldjad eesti mütoloogias.
Muiste maeti raha ja kallim metallvarandus sõdade eest maapõe maha. Juhtus, et omanikud said surma või ei saanud matmiskohta naasta ning varandus jäi mullapõue peitu. Pärast surma sai varanduse mahamatjast varanduse hoidja, rahaaugu varjaja ehk rahaaugu haldjas. Rahvas nimetab rahaaugu haldjat väga tihti vanapaganaks, kuid vanapaganal pole rahaaugu hoidmisega midagi tegemist. Ainult eksikombel on rahvasuu vanapagana rahaaugule asetanud.[1]
Mõnel rahaaugul kuulutakse enam kui üks haldjas olevat. Seda nähtust tuleb sedaviisi seletada, et rahal ehk varandusel maa peal mitu omaniku olnud ja need kõik pärast surma selle haldjateks saanud.[1]
Headele inimestele näitab rahaaugu haldjas ennast unes ja kutsub unenägijat peidetud varandust otsima. Paljud aga ei julge minna varandust otsima, kuna mulda ehk vette peidetud varanduse kättesaamine nõuab kättesaajalt kõigepealt suur julgust. Rahaaugu haldjas katsub enne raha kättesaamist rahaihkaja julguse läbi. Selleks loob ta kas mõnesuguseid varjukujutusi, viirastusi, kummitusi rahaihkaja ette ehk moondab enese ise üheks ehk teiseks loomaks (koeraks, sikuks, hundiks, karuks).[1]
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- M. J. Eisen "Eesti mütoloogia". Tallinn: Mats, 1995, nr 2, lk 52–54