Rahvastikuajalugu

Rahvastikuajalugu ehk ajalooline demograafia ehk rahvastikulugu uurib mineviku rahvastikku.

Rahvastikuajalugu ja nn jooksva demograafia suhted on omapärased. Ühest küljest on nad üks ja seesama, sest demograafia uurib sama objekti – rahvastikku – ning nagu teisedki sotsiaalteadused vajab ajalist mõõdet selle uurimiseks. Ajaline mõõde on minevik.

Demograafiast lahutab teda aga fakt, et kui lähiminevikust on uurijatele olemas rahvastiku uurimise eesmärgil süstemaatiliselt kogutud materjalid, siis uusajast alates ja tagasi on allikad "kaudsed". Kaudsed selles mõttes, et nende koostamise (või tekkimise – mittekirjalike allikate puhul) eesmärk ei olnud koguda andmeid rahvastiku kohta ja teda uurida, vaid midagi muud, mis aga sõltus rahvastikust niivõrd, et seda oli vaja koostatus kajastada.

Sellest johtuvalt erineb rahvastikulugu demograafiast sellega, et on enda jaoks välja töötanud hulga meetodeid, kuidas (suhteliselt) kaudsest ja vähesest materjalist tuletada adekvaatseid üldistusi ning näha arengut. Nii on Sulev Vahtre kirjutanud: "Kui rahvaloenduste andmete läbitöötamine kannab rohkem mehhaanilist iseloomu, milleks materjal on algusest peale vastavalt kogutud ja korraldatud, siis hingeloenduste andmete kasutamisel tuleb igal sammul esineda uurijana, iga teadet mitmelt seisukohalt sõeludes ja pidevalt mitmesuguseid allikakriitilisi võtteid rakendades."

Allikmaterjalide erinevuste tõttu on rahvastikuloo tulemused teistsugused kui jooksval demograafial, sest esiteks allikaline baas ei ole niivõrd otseselt usaldusväärne ning teiseks – kuna rahvastiku areng ei ole tsükliline – mineviku rahvastik käitus ja arenes teistsuguste seaduspärasuste järgi, kui ta seda teeb praegu.

Seetõttu – omades ühist niiajaloo kui ka demograafiaga – asub rahvastikuajalugu esimesele lähemal.

Teadusharu kujunemine

Teadusharu tekkis 19. sajandi lõpus ning alguses oli peamine tähelepanu pööratud rahvaarvu, soolise ja vanuselise struktuuri väljaselgitamisele. Teise maailmasõja järel toimus kiire areng nii allikakasutuse, uurimismeetodite kui ka uuritavate teemade ala.

Allikad

Rahvastikuajaloo allikad võib suures plaanis jagada kaheks: paleodemograafilised ja kirjalikud. Paleodemograafilised allikad on allikad muinasajast ning mittekirjalikud allikad vana- ja keskajast.

Kirjalikud allikad on tavaliselt koostatud maast ja selle rahvastikust ülevaate saamiseks.

Kaudsete allikatena on kasutatavad kroonikad ja muud kirjatükid, mis otseselt maad ei puuduta.

Rahvastikuajaloo allikad Eestis

Paleodemograafiliste kõrval on Eesti aladelt pärit alates keskajast einevatel põhjustel erinevate institutsioonide poolt koostatud kirjalikud allikad.

Otsesed ("otsesemad") allikad keskajast (1208–1558) on

• Taani hindamise raamat, kus rahvastiku suurust võib hinnata maakondade kaupa esitatud adramaade arvu järgi;
• Tallinna linna kohta säilinud dokumendid, mis võimaldavad täpsemini hinnata linna rahva arvu, sotsiaalset ja rahvuslikku koosseisu.

Liivi sõja (ja keskaja) järel koostasid uued võimud Eesti aladel rea revisjone teada saamaks mõisate omanikke ning mõisatele kuuluvate talude arvu ja nende kandevõimet, viimast kahte eesmärgiga selgitada uutest maadest oodatavat tulu, tuletada neist sobivad maksustamise määrad.

Neis revisjonides on nimetatud talude arvud mõisate kohta, peremeeste nimed, vahel on andmeid ka teiste talus elavate isikute kohta. Talu peremehe nime juurde märgiti, kas ta on kohalik (ehk antud mõisa pärisori) või tulnud kuskilt mujalt – kui, siis kust, kas teisest mõisast või kaugemalt soome, läti, vene või muudelt aladelt). Talude suurused on esitatud adramaades. Külade kohta on lisatud ka adramaade arv enne sõda.

Revisjonide tulemuste abil on seega võimalik umbkaudu hinnata rahva arvu nii enne kui pärast sõda ning rahvastiku liikuvust – eriti immigratsiooni – Eesti aladel.

16.–17. sajandist on revisjonikirjade kõrval säilinud vakuraamatud ehk talude loetelud mingis piirkonnas või mõisas koos nende maksukohustustega. Neid pole kahjuks säilinud kogu territooriumi katvatena, vaid ainult osaliselt.

Kirjandus

• The Population History of England 1541-1871. A reconstruction. E. A. Wrigley, R. S. Schoefield. Cambridge University Press, 2002. (originaaltrükk 1981)
• Demography. André Burguière - Constructing the past. Essays in historical methodology. Cambridge University Press, 1985.

Eesti kohta

• Eesti ajaloolise demograafia bibliograafia. Tallinn, 1969. (koostajad Heldur Palli ja Raimo Pullat)
• Heldur Palli. Ajaloolise demograafia probleeme Eestis.Tallinn, 1973.
• Heldur Palli. Lääne-Eesti rahvastiku struktuur. (Karuse 1685–1799). Eesti Raamat, Tallinn, 1984.
• Heldur Palli. Eesti rahvastikuajaloo allikad 1712–1940. Tallinn, 1995. (pole raamatuna ilmunud)
• Heldur Palli. Eesti rahvastiku ajalugu aastani 1712. Tallinn, 1996.
• Heldur Palli. Eesti rahvastiku ajalugu 1712–1799. Tallinn, 1997.
• Mare Ainsaar. Eesti rahvastik hindamisraamatust tänapäevani. Tartu, 1997.
• Heldur Palli Historical demography of Estonia in the 17th-18th centuries and computers. – Studia historica in honorem Hans Kruus. Tallinn, 1971.
• Aadu Must. Eestlaste perekonnaloo allikad. Tartu, 2000.
• Raimo Pullat. Eesti linnad ja linlased : XVIII sajandi lõpust 1917. aastani. Tallinn, 1972.
• Raimo Pullat. Eesti linnarahvastik 18. sajandil. Tallinn, 1992.
• Herbert Ligi. Talurahva arv ja paiknemine Lõuna-Eestis aastail 1711–1816. Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised. Vihik 371. Tartu, 1976.
• Herbert Ligi. Talurahva arvu dünaamikast Eestimaal XVIII sajandil (adramaarevisjonide andmeil). – Studia historica in honorem Hans Kruus. Tallinn, 1971.
• Sulev Vahtre. Hingeloendused Eestimaa kubermangus (1782–1858) ja nende andmed talurahva ajaloo allikana. Tartu, 1970. (doktoriväitekiri)