Raua tänava lahing
Raua tänava lahinguks nimetatakse 21.–22. juunil 1940 (1940. aasta juunipöörde ajal) Tallinnas 21. Algkooli juures toimunud relvakonflikti Eesti Sidepataljoni ning NSV Liidu vägede ja Nõukogude okupatsioonivõimude loodud nn töölisomakaitse vahel.
Eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Eesti okupeerimist 17. juunil sundloovutati Eesti sõjaväe kasarmud Punaarmeele, seetõttu paigutati Sidepataljon ümber Raua tänava koolimajja. 21. juuni õhtul kella 19.30 paiku saabusid koolimaja juurde end töölisomakaitse esindajateks nimetanud relvastatud ja punaste käelintidega isikud, kes nõudsid pataljoni sõduritelt relvade loovutamist. Sõdurid keeldusid esialgu sellest, ent seejärel, kui kooli juurde saabus ka Punaarmee soomuk, andsid nad siiski relvad ära, sest Eesti sõjaväele oli antud käsk vältida konflikte NSV Liidu sõjaväega. Seejärel jäeti koolimajja mõnemeheline relvastatud riigipöörde toetajate salk. Kella 22 paiku saadi aga teada, et ametisse on astunud stalinlike okupatsioonivõimude moodustatud Johannes Varese valitsus, misjärel okupante toetava töölisomakaitse salk lahkus ning sõduritele lubati edaspidi relvad tagasi anda.[1] Siiski ei olnud töölisomakaitse konfiskeerimise käigus avastanud kõiki sõdurite käes olnud relvi ning lisaks sellele avastasid Eesti sõdurid koolimaja õuest mobilisatsiooni tarbeks varutud relvad, millega nad endid taas relvastasid.
Lahingu käik
[muuda | muuda lähteteksti]Enne keskööd tuli valvet üle võtma uus töölisomakaitse salk, kuid see ei olnud paraku teadlik eelmise salga lahkumisest. Eesti sõdurid keeldusid neid sisse laskmast ning tõenäoliselt avas stalinlik relvarühmitus selle tõttu esimesena tule, mille tagajärjel langes Sidepataljoni reamees Johannes Mandre. Seepeale taandusid Sidepataljoni sõdurid koolimajja ning avasid akendest vastutule. Vastupanu tekkis spontaanselt ning lahingut peeti väidetavalt ilma ohvitseride juhtimiseta, kuna enamik neist oli major Rudolf Veidebachi matusel. On ka võimalik, et hiljem eitasid sõdurid ohvitseride ja allohvitseride kohalolekut lahingu ajal sihilikult: säästmaks neid vastuhakus osalemises ja juhtimises süüdistamisest ning okupatsioonirežiimi poolt mahalaskmisest.[2]
Vahelduva intensiivsusega lahing kestis koolimaja ümber mitu tundi, kuni kohale jõudis uue stalinliku "Varese valitsuse" sõjaminister Tõnis Rotberg ning kuus Punaarmee soomusautot. Seejärel otsustasid Sidepataljoni sõdurid alistuda, relvad korjati neilt taas kokku ning okupatsiooniväed rüüstasid koolimaja.
Tulemused
[muuda | muuda lähteteksti]Nõukogude punaväelastel ei õnnestunud selgeks teha, kes andis Sidepataljonile käsu tule avamiseks ning tõenäoliselt keegi seda ka teha ei käskinud. Nii sõdurid kui ka töölisomakaitse tegelased süüdistasid esimesena tule avamises vastaspoolt. Sidepataljonlased jäeti kuni hommikuni töölisomakaitse valve alla ning seejärel kästi neil ümber kolida Gustav Adolfi Gümnaasiumi hoonesse. Raua tänava lahingus langes Sidepataljoni poolelt lisaks reamees Mandrele ka allohvitser Aleksei Männikus, kes sai okupantide lastud kuulist surmavalt haavata siis, kui ta viis haavatud sõdureid haiglasse.[2] Mandre ja Männikus olid nende väheste Eesti sõdurite seas, kes langesid Teise maailmasõja ajal Eesti vormis ja Eesti lipu all.[3]. Sidepataljoni rünnanud töölisomakaitsjatest langes vähemalt üks, kuid on räägitud ka enam kui kümnest langenust.[2][4]
Lahingus langenute matused korraldas 23. juunil 1940 Oskar Veldeman.[5]
Kuna Raua tänava lahing oli ainus ühise organiseeritud relvastatud vastupanu ilming Nõukogude okupatsiooni kehtestamise ajal, on Eesti Vabariik seda hiljem väärtustanud ning mitmele lahingus osalenule on antud Kotkaristi IV klassi teenetemärk: 2002. aastal sai selle Eduard Kuuskor,[6] 2009. aastal Endel Kirs,[7] Heino Laansalu[8] ja Lembit Põldre[9] ning 2017. aastal Eduard Meemann[10]. 2015. ja 2016. aastal said Meemann ja Kuuskor ka Staabi- ja sidepataljoni kõrgeima autasu: pataljoni rinnamärgi.[11]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Katkend raamatust: Tallinn Teises maailmasõjas. Okupatsioonivägede saabumine ja Raua tänava lahing, 4. osa, Delfi, 11. november 2017.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Ainus vastupanu Punaarmeele: Sidepataljoni lahing Raua tänaval 21. juunil 1940, 29. oktoober 2017.
- ↑ Kaitseväelastest said korpusepoisid
- ↑ Raua tänava lahingus kaitsti Eesti riigi au, Postimees, 5. veebruar 2009
- ↑ "Oskar Veldeman". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. detsember 2013. Vaadatud 14. oktoobril 2011.
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. veebruar 2018. Vaadatud 25. veebruaril 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. veebruar 2018. Vaadatud 25. veebruaril 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. veebruar 2018. Vaadatud 25. veebruaril 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. veebruar 2018. Vaadatud 25. veebruaril 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. veebruar 2018. Vaadatud 25. veebruaril 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Staabi- ja sidepataljoni ülem tunnustas Raua tänava lahingus võidelnuid, 5. jaanuar 2016
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Hanno Ojalo. Raua tänava lahing. Tallinn, Sentinel 2010.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Raua tänava lahingus kaitsti Eesti riigi au, Postimees, 5. veebruar 2009
- Ainus vastupanu Punaarmeele: Sidepataljoni lahing Raua tänaval 21. juunil 1940, 29. oktoober 2017
- Katkend raamatust: Tallinn Teises maailmasõjas. Okupatsioonivägede saabumine ja Raua tänava lahing, 4. osa, Delfi, 11. november 2017
| |||||||||||||||
