Rukkilill

Rukkilill
	;
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae;
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta;
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida;
Selts	Astrilaadsed Asterales;
Sugukond	Korvõielised Asteraceae;
Perekond	Jumikas Centaurea;
Liik	Rukkilill;
Binaarne nimetus
	Centaurea cyanus; L.
Sünonüümid
	Cyanus segetum

See artikkel räägib lillest; tantsurühma kohta vaata artiklit Rukkilill (tantsurühm), väljaande kohta Rukkilill (trükis).

Rukkilill (Centaurea cyanus) on rohttaim korvõieliste sugukonnast jumika perekonnast.

Nimetus

Rahvapärased nimetused: härja pead, rukkisinine, rüälill, sinilill jm.

Levila ja kasvukoht

Pealevila on Euroopa ja Põhja-Ameerika, kuid kasvab ka mujal. Eestis on ta arheofüüt. Seoses intensiivpõllunduse ja herbitsiidide kasutamisega on ta arvukus Eesti looduses oluliselt vähenenud. Rukkilill kasvab peamiselt põlluumbrohuna eriti taliviljapõldudel, kuid ka tee- ja kraaviservadel ning jäätmaadel. Eelistab liivakaid muldi, kuid kasvab ka mujal. Valguslembene, kuid talub ka varju.

Kirjeldus

Rukkilill on ühe- või kaheaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 0,15–1 meetrit.

Rukkilille lehed on lihtlehed, mille pealmine pind on helbelistest karvadest valkjas kuni hallikas, alakülg viltjaskarvane. Juurmised ja alumised varrelehed on süstjad, veidi tömbi tipu ja terve kuni lõhestunud servaga, rootsulised. Need kuivavad varakult. Keskmised ja ülemised varrelehed on kitsamad, tipul teritunud, enamasti terveservalised, rootsutud. Nende pikkus on kuni 10 (12,5) cm ja laius kuni 0,6 sm.

Varred kasvavad enamasti üksikult, on püstised ja harunevad enamasti keskpaigast või sellest veidi altpoolt. Varreharud on viltu üles suunatud ja pikad. Kogu vars on heledamate kantidega ja kaetud helbeliselt võrkjate valkjate kuni hõbedaste karvadega. Taimel on sammasjas harunev juur, mis ulatub mullas kuni 20 cm sügavusele.

Õied moodustavad korvõisiku, mis koosneb õisiku keskel asuvatest mõlemasugulistest putkõitest ja steriilsetest kellukjatest äärisõitest. Värvuselt on õied enamasti sinised, kuid võivad olla ka sinivioletsed, harvem purpurpunased, lillakasroosad kuni valged. Korvõisiku läbimõõt on 2,5–3,5 cm. Õisikul on munajas kuni 1,5 cm pikkune üldkatis. Korvõisikud on koondunud peaaegu kännasjaks liitõisikuks. Õitseb juunist septembrini (oktoobrini). Taim on putuktolmleja

Rukkilille viljad on äraspidimunajad, veidi karvase pinnaga, keskmiselt 4 mm pikkused, helehallikad või kollakad seemnised. Seemnistel on 3–3,5 mm pikkune ruugjas pappus. Viljad valmivad alates juulikuust. Ühel taimel on seemneid üle 5000. Seemned levivad nii viljapõllu õlgedega, viljaseemnete sees ja ka loomade ning vee abil.

Kasutamine

Rukkilill on hea meetaim. Tolmeldavad putukad saavad taime õitest rohkesti nektarit. Peamised tolmeldajad on mesilased.

Tuntud ka ravimtaimena: tema äärisõite leotist kasutatakse uriini- ja sapieritust soodustava vahendina, samuti silmakompressideks. Rahvameditsiinis on õite viina- või veeleotist kasutatud köha- ja palavikuvastase vahendina.

Taim sisaldab rikkalikult C-vitamiini, seemnised õli. Õitest saadakse ka sinist värvi.

Mitmeid vorme ning sorte kasvatatakse aedades suvelilledena, eriti suuremate rühmadena. Sobib lõikelilleks.

Sümboolika

Rukkilill on 1969. aastast Eesti rahvuslill. Rahvuslille valimine sai alguse 1968. aastal Eesti Televisiooni saatesarjas "Tammelehe viktoriin". Eesti Televisiooni ja Eesti Looduskaitse Seltsi koostööna valminud saates küsiti inimestelt arvamust, milline võiks olla meie rahvuslill. Pakuti kokku 38 lille. Avalikkus sai teada kinnitatud Eesti rahvuslillest 1969. aastal ajakirja Eesti Loodus juunikuu numbrist.^[viide?]

Välislingid

Rukkilill bio.edu.ee
Rukkilill andmebaasis eElurikkus