Rumeenia Kuningriik

	Regatul României; Rumeenia Kuningriik 1881–1947
	Rumeenia lipp Rumeenia vapp
	Rumeenia Kuningriik aastal 1939.
Valitsusvorm	konstitutsiooniline monarhia (1881–1938, 1944–47); absoluutne monarhia (1938–40); parempoolne diktatuur (1940–41); sõjaväeline diktatuur (1941–44)
Pealinn	Bukarest; (1881–1916 / 1918–47); Iași; (1916–18)
Religioon	rumeenia õigeusk
Riigikeeled	rumeenia
Rahaühik	Rumeenia leu

Rumeenia Kuningriik (rumeenia: Regatul României) oli konstitutsiooniline monarhia, mis eksisteeris 13. märtsist 1881 kuni 30. detsembrini 1947, määratletuna esimese kolme Rumeenia põhiseadusega (1866, 1923, 1938). Rumeenia kuningriik algas kuningas Carol I valitsemisega, kes tõi rumeenlastele sõltumatuse Osmanite riigist Rumeenia iseseisvussõjas (Vene-Türgi sõja (1877-1878) osa), ja lõppes kuningas Mihai I troonist loobumisega 30. detsembril 1947, Nõukogude Liidu survel liitlaste vaikival ja salajasel, kaudsel nõusolekul (Jalta konverentsi ja salajaste kokkulepete tulemusena). Sellisena on see täiesti erinev Rumeenia vanast kuningriigist, mis tähendab üksnes kuningas Carol I valitsemisaega 14. märtsist (vkj.) (27. märtsist) 1881 kuni 27. septembrini (vkj.) (10. oktoobrini) 1914.

Aastatel 1859–1877 arenes Rumeenia kahe ühe vürsti alluvuses vasallvürstiriigi (Moldova ja Valahhia) personaalunioonist täieõiguslikuks sõltumatuks Hohenzollernite monarhia kuningriigiks. Aastatel 1918–1920, Esimese maailmasõja lõppedes, ühendati Rumeenia kuningriigiga Transilvaania, Ida-Moldova (Bessaraabia) ja Bukoviina, tekkis "Suur-Rumeenia". Aastal 1940 loovutati Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina, Põhja-Transilvaania ning Lõuna-Dobrudža vastavalt Nõukogude Liidule, Ungarile ja Bulgaariale, ja vaid Põhja-Transilvaania saadi pärast Teise maailmasõja lõppu tagasi. Aastal 1947 oli viimane kuningas sunnitud troonist loobuma ja monarhia asendati Rumeenia Kommunistliku Partei poolt valitsetud sotsialistliku vabariigiga.

Ühendamine ja monarhia

Pikemalt artiklis Rumeenia rahvuslik ärkamine

Pikemalt artiklis Rumeenia iseseisvussõda

1859. aasta Alexandru Ioan Cuza ülevõim nii Moldova kui ka Valahhia vürstina Osmanite riigi nimelise süseräniteedi all ühendas tuvastatava rumeenia rahvuse ühe valitseja alla. 5. veebruaril 1862 (vkj. 24. jaanuaril) ühendati kaks vürstiriiki ametlikult Rumeenia vürstiriigiks, Bukarestist sai selle pealinn.

23. veebruaril 1866 sundis niinimetatud Koletislik koalitsioon, mis koosnes konservatiividest ja radikaalsetest liberaalidest, Cuza troonist loobuma. Saksa vürst Karl von Hohenzollern-Sigmaringen nimetati Rumeenia vürstiks, üritades tagada Saksamaa toetust ühtsusele ja tulevasele sõltumatusele. Ta võttis kohe Rumeenia-pärase nime Carol ja tema järglased valitsesid Rumeeniat kuni monarhia kukutamiseni aastal 1947.

Pärast Vene-Türgi sõda (1877–1878) tunnustati Rumeeniat Berliini rahuga sõltumatu riigina ja ta omandas Dobrudža, kuigi oli sunnitud Lõuna-Bessaraabia (Budžaki) Venemaale loovutama. 15. märtsil 1881, kinnitusena täielikust suveräänsusest, ülendas Rumeenia parlament riigi kuningriigiks ja Carol krooniti 10. mail kuningaks.

Uus riik, surutuna Osmanite, Austria-Ungari ja Venemaa vahele, slaavi rahvastikuga edela-, lõuna- ja kirdepiiridel, Musta merega idas ning Ungari naabritega lääne- ja loodepiiridel, vaatas lääne, eriti Prantsusmaa suunas, otsides omale kultuurilist, hariduslikku ja haldusmudelit.

Jäädes kõrvale Esimesest Balkani sõjast Osmanite riigi vastu, astus Rumeenia kuningriik juunis 1913 Teise Balkani sõtta Bulgaaria tsaaririigi vastu. 330 000 Rumeenia sõdurit liikus üle Doonau Bulgaariasse. Üks armee okupeeris Lõuna-Dobrudža ja teine liikus Põhja-Bulgaariasse, ähvardades Sofiat, aidates sõda lõpetada. Rumeenia omandas seega etniliselt keeruka Lõuna-Dobrudža territooriumi, mida ta oli aastaid soovinud.

Aastal 1916 astus Rumeenia Esimesse maailmasõtta Antanti poolel. Rumeenia liitus konfliktiga Bulgaaria vastu, kuid tulemusena said Bulgaaria väed pärast mitmeid edukaid lahinguid tagasi Dobrudža, mis oli varem Bulgaarialt võetud Bukaresti lepingu ja Berliini kongressiga. Kuigi Rumeenia vägedel ei läinud sõjaliselt hästi, sõja lõppedes Austria ja Vene riigid lagunesid; Transilvaanias, Bessaraabias ja Bukoviinas loodud valitsused valisid liidu Rumeeniaga, mis said kinnituse aastal 1919 Saint-Germaini ja aastal 1920 Trianoni rahulepinguga.

Rumeenia vana kuningriik (1881–1918)

Pikemalt artiklis Rumeenia vana kuningriik

1901. aasta saksa kaart vanast kuningriigist

Rumeenia vana kuningriik (rumeenia: Vechiul Regat või lihtsalt Regat; saksa: Regat või Altreich) on kõnekeelne mõiste, mis viitab esimese sõltumatu Rumeenia rahvusriigi hõlmatud territooriumile, mis koosnes Doonau vürstiriikidest – Valahhiast ja Moldovast. See saavutati, kui mõlema riigi ad hoc diivanid – mis olid sel ajal Osmanite süseräniteedi all – hääletasid Pariisi rahu (1856) egiidi all Alexandru Ioan Cuza kui vürsti poolt, saavutades sellega de facto ühendamise. Piirkonda ennast defineeritakse selle poliitilise teo tulemusega, millele järgnesid Põhja-Dobrudža liidendamine aastal 1878, Rumeenia kuningriigi väljakuulutamine aastal 1881 ja Lõuna-Dobrudža annekteerimine aastal 1913.

Mõiste tuli kasutusele pärast Esimest maailmasõda, kui vana kuningriiki vastandati Suur-Rumeeniale, mis sisaldas Transilvaaniat, Banaati, Bessaraabiat ja Bukoviinat. Tänapäeval on mõistel peamiselt ajalooline tähtsus ja seda kasutatakse kõigi Rumeenia piirkondade ühise mõistena mis kuulusid nii vanasse kuningriiki kui ka tänapäeva piiridesse (nimeliselt: Valahhia, Moldova ja Põhja-Dobrudža).

Esimene maailmasõda

Pikemalt artiklis Rumeenia Esimeses maailmasõjas, Rumeenia rinne

Rumeenia viivitas Esimesse maailmasõtta astumisega, kuid lõpuks kuulutas aastal 1916 Keskriikidele sõja. 14. augustil kuulutati sõda Austria-Ungarile ja 27. augustil Rumeenia astus Esimesse maailmasõtta pretendeerides Austria-Ungari Bukoviinale, Transilvaaniale ja Banaadile. Rumeenia alustas sõjalise pealetungiga Ungari suunal. Rumeenia sõjavägi purustati Keskriikide vastupealetungiga, mis algas septembri lõpus Rumeenia sõjaline kampaaniaga, kuid lõppes patiseisuga, kui Keskriigid purustasid kiiresti riigi pealetungi Transilvaanias ning okupeerisid 1916. aasta lõpuks Valahhia ja Dobrudža, sealhulgas hõivasid 6. detsembril Bukaresti ja strateegiliselt tähtsad naftaväljad. Rumeenia sõjaväe riismed suruti vastu Venemaa keisririigi vägede vasakut tiiba.

Aastal 1917, vaatamata Rumeenia ägedale vastupanule Rumeenia rindel, eriti Mărășești lahingus, oli Rumeenia Venemaa sõjast tagasitõmbumise tõttu pärast oktoobrirevolutsiooni, olles peaaegu täielikult Keskriikide poolt ümbritsetud, sunnitud samuti sõjast välja astuma, sõlmides Nelikliiduga 9. detsembril Focșani vaherahu ja järgmisel aastal, 5. märtsil vaherahu ning 7. mail 1918 Bukaresti rahu.

Kuid pärast edukat pealetungi Thessaloníki rindel, mis lülitas Bulgaaria sõjast välja, taastas Rumeenia valitsus kiiresti kontrolli ja pani armee 10. novembril 1918 tagasi sõjaväljale, päev enne sõja lõppu Lääne-Euroopas. Pärast Transilvaania Rumeenia kuningriigiga ühinemise väljakuulutamist 1. detsembril 1918 Alba Iulias kogunenud Transilvaania rumeenlaste esindajate poolt ühendati Transilvaania varsti kuningriigiga, nagu oli aastal 1918 varem Bessaraabiaga, kuna kodusõjast põhjustatud võimuvaakum Venemaal võimaldas sealsel Sfatul Țăriil, või Rahvuskogul, kuulutada välja Bessaraabia ühinemine Rumeeniaga. Sõda Ungari Nõukogude Vabariigiga aastal 1919 lõppes Budapesti okupeerimisega Rumeenia vägede poolt ja Béla Kuni bolševike režiimi lõpuga.

Ühinemine Transilvaania, Bessaraabia ja Bukoviinaga

Pikemalt artiklis Transilvaania ühinemine Rumeeniaga

Pikemalt artiklis Bessaraabia ühinemine Rumeeniaga

Pikemalt artiklis General Congress of Bukoviina

Pikemalt artiklis Suur-Rumeenia

Rumeenlaste etnoloogiline kaart Ungari kuningriigis aastal 1890

Pariisi rahukonverentsil sai Rumeenia Transilvaania, osaliselt Banaadi, Bessaraabia (Ida-Moldova Pruti ja Dnestri jõe vahel) ja Bukoviina territooriumid. Seega oli Rumeenia aastal 1920 rohkem kui kaks korda suurem kui aastal 1914. Kuigi riik oli rahul ja ei omanud enam territoriaalseid nõudmisi, tekitas see viha Bulgaarias ning eriti Ungaris ja Nõukogude Liidus.

Suur-Rumeenias olid nüüd märkimisväärsed rahvusvähemused, eriti ungarlased, ja riik seisis silmitsi assimilatsiooni raskustega. Seevastu sõjaeelses Rumeenia riigis oli vaid üks tegelik vähemus, juudid, kuid sellest hoolimata oli antisemitism laialt levinud.

Transilvaanias oli märkimisväärne ungari ja saksa rahvastik ning ajalooliselt põlgliku suhtumise tõttu rumeenlastesse kartsid nad nüüd kättemaksu. Mõlemad rühmad olid tõhusalt poliitikast eemaldatud, kui sõjajärgse Rumeenia režiim võttis vastu edikti, mis sätestas, et kõik riigitöötajad peavad kõnelema rumeenia keelt. Uus Rumeenia riik oli ka väga tsentraliseeritud, nii et oli väga ebatõenäoline, et ungari või saksa vähemused võiksid avaldada poliitilist mõju ilma isiklike sidemeteta Bukaresti valitsuses. Rumeenia poliitika ungarlaste ja sakslaste suhtes oli üsna tasakaalus ja mõlemil lubati omada omakeelseid koole ja neil oli vabadus avaldada kirjutatud materjale. Kohtuistungeid võis samuti nende emakeeles läbi viia.

Väiksemaid vähemusi ei koheldud sama hästi nende väikese arvu tõttu ja nende välise toetuse puudumise tõttu. Juudid olid eriti ebapopulaarsed. Kuigi neid oli vähem kui 10% Rumeenia rahvastikust, oli neil ebaproportsionaalselt suur kontroll väikeettevõtete, pankade, poodide, vabrikute ning oskustöö ja käsitöö üle. Lisaks, olles põhiliselt linnaelanikud, uutel territooriumitel endiste impeeriumite poolt kultuuriliselt assimileeritud, omasid nad põhiliselt maal elavate rumeenlastega vähe kontakte.

Rumeenia haridus oli pudru ja kapsad. Kui aadlil oli pikk traditsioon saata oma poegi Euroopa parimatesse koolidesse, oli haritud vaid imeväike vähemus. Transilvaanias oli kõige haritum rahvastik Rumeenias, samas Bessaraabias olid lood kõige kehvemad. Kuigi kõik Rumeenia lapsed pidid vähemalt neli aastat koolis käima, käisid vaid vähesed ja süsteem oli loodud eraldama need, kes võisid saada kõrgema hariduse, nendest, kes ei võinud. Kuigi see oli osaliselt vajalik piiratud vahendite tõttu, kindlustas see ka, et talupoegadel ei olnud peaaegu võimalustki saada haridust.

Kõrgkooli- ja kolledžiharidus Rumeenias olid kujundatud Prantsuse koolide järgi. Üliõpilased võtsid ette jäiga õppekava, mis toetus vabadele kunstidele, ja igaüks, kes suutis selle läbida, oli väga hästi haritud. Kuid Rumeenia kannatas sama probleemi all, kui ülejäänud Ida-Euroopa, mis oli, et enamik üliõpilasi eelistas abstraktseid aineid, nagu teoloogia, filosoofia, kirjandus, kaunid kunstid ja õigus (filosoofilises, mitte rakenduslikus mõttes), praktilistele ainetele, nagu teadus, äri ja tehnika.

Talupojad olid vaeseim rahvas piirkonnas, olukorda raskendas Euroopa suurim sündimus. Nagu mujalgi, talupojad olid kõikjal veendunud, et maareform lahendab nende probleemid, ja pärast sõda hakkasid nad selle nimel kõva häält tegema, mis viis 1921. aasta maareformini. Aga see tegi väga vähe tootlikkuse parandamiseks, eriti kui Rumeenia maapinna rikkuse muutis olematuks moodsa põllumajandustehnika puudumine. Põllumajanduse eksport ei suutnud Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika omaga konkureerida, ja suure depressiooni algus põhjustas turu täieliku kuivamise nende jaoks.

Aastal 1919 oli 72% rumeenlastest tegevad põllumajanduses. Ja Euroopa kõrgeima sündimuse tõttu oli juba veerand maarahvastikust mittevajalik ülejääk. Põllupidamine oli algeline ning masinad ja keemilised väetised pea ennekuulmatud. Regat (sõjaeelne Rumeenia) oli traditsiooniliselt suurmõisate riik, kus töötavad talupojad olid kas maata või väga väikese maaga. Olukord Transilvaanias ja Bessaraabias oli natuke parem. Pärast talupoegade maareformi nõude laviinina levimist oli kuningas Ferdinand sunnitud, eriti kui Vene revolutsioon õhutas talupoegi asja enda kätte võtma. Lõppude lõpuks ei teinud see midagi maapiirkondade ülerahvastatuse ja tehnoloogilise mahajäämuse põhiprobleemi leevendamiseks. Ümber jaotatud maatükid olid eranditult liiga väikesed, et toita nende omanikke, ja ka talupojad ei suutnud ületada oma traditsiooni kasvatada vilja müügiks. Kuna veoloomad olid haruldased, masinatest rääkimata, oli tegelik põllumajanduslik tootlikkus halvem kui enne.

Vaatamata maareformile kontrollisid suurmaaomanikud ikka veel kuni 30% Rumeenia pinnast, ka metsi, mida talupojad vajasid kütteks. Rumeenial oli ka vähe võimalusi eksportida põllumajandustooteid, kuna suuremad neist, nagu vili, ei olnud võimelised konkureerima tootjatega Ameerika Ühendriikides või mujal.

Rumeenia tööstus oli üsna hästi arenenud tänu arvukatele loodusvaradele, eriti naftale. Puitu ja erinevaid mineraale toodeti peamiselt ekspordiks, kuid enamus tööstusest oli välisfirmade omanduses, sõdadevahelisel ajal üle 70%.

1920. aasta Trianoni rahulepinguga loobus Ungari Rumeenia kasuks kõigist Austria-Ungari valdustest Transilvaanias. Rumeenia liit Bukoviinaga kinnitati aastal 1919 Saint Germaini rahuga ja aastal 1920 tunnustas osa lääneriike Rumeenia võimu Bessaraabia üle Pariisi lepinguga.

Tööstuslik areng

Kuningriigieelsest ajast Esimese maailmasõjani

Kuningriigi väljakuulutamise ajal oli riigis juba mitu tööstusettevõtet: teiste seas ehitati vastavalt 1853. ja 1862. aastal Assani ja Olamazu auruveskid, tellisevabrik ehitati aastal 1865 ja kaks suhkruvabrikut ehitati aastal 1873. Aastal 1857 ehitati Ploieștis Ploiești õliväljadel maailma esimene naftatöötlemistehas. Aastal 1880, pärast mitme raudtee ehitamist, asutati CFR. Pärast kuningriigi väljakuulutamist hakkasid varem loodud tööstusettevõtted kõrgemalt arenema: ehitati veel kuus suuremat suhkruvabrikut ja laiendati veelgi raudteevõrku. Veel üks, palju moodsam tellisevabrik ehitati aastal 1891. Vaatamata kõigile nendele tööstuslikele saavutustele jäi valdav enamus Rumeenia majandusest põllumajanduslikuks.

Sõdadevahelised aastad

Vaatamata Esimeses maailmasõjas toimunud hävitustööle suutis Rumeenia tööstus uute rajatiste tekke ja vanade arenemise tulemusena märkimisväärselt kasvada. MALAXA tööstustehnika ja tootmise kompanii loodi aastal 1921 Rumeenia töösturi Nicolae Malaxa poolt ja tegeles eriti veeremi hoolduse ja tootmisega. See arenes kiiresti, aastaks 1930 suutis Rumeenia vedurite sisseveost täiesti loobuda, kogu vajaliku veeremi tootis kohalik tööstus. Tööstusettevõtteid omandati koos uute provintsidega, nagu UCM Reșița, mis aitasid Rumeenia tööstuse kiirele arengule samuti kaasa. Muud tähtsad ettevõtted olid Copșa Mică, mis tootis värvilisi metalle, ja Întreprinderea Optică Română. Ka ehitamine arenes, kui kerkisid suured monumendid, nagu Crucea Eroilor Neamului (1928), Arcul de Triumf din București (1936) ja Mausoleul de la Mărășești (1938). Naftatööstus laienes samuti tohutult, tehes Rumeenia üheks peamiseks naftaeksportijaks 1930. aastate lõpul, mis tekitas ka Saksa huvi.

Relvatööstus

Armee Arsenal (Arsenalul Armatei) asutati aastal 1863. Kuigi seda arendati järjekindlalt järgnevatel aastakümnetel, kulusid selle tootmisvahendid endiselt peamiselt olemasolevate relvade hooldusele ja laskemoona tootmisele. Peamised sõjalised kulutused enne sõja puhkemist eraldati Bukaresti kindluse ehitamisele, mis valmis kahe aastakümne jooksul. Kuid vaatamata sellele pani Galați laevatehas aastatel 1907-1908 kokku 4 jõejälgimislaeva Rumeenia sõjalaevastiku jaoks ja Arsenalul Armatei Bukarestis suutis ehitada esimese Rumeenia lennuki, Vlaicu I, ja teha sellest üle 10 eksemplari, samuti järgnenud mudelid ja prototüübid. 1912. aastast alates läbisid Rumeenia teenistuses olevad Saksa haubitsad märkimisväärse muudatuse ja uuenduse. Kahe esimese neutraliteediaasta ajal (1914–1916) parandas Rumeenia relvatööstus olemasolevaid relvi uute eesmärkide teenindamiseks, paigaldades neid Rumeenias ehitatud vagunitele ja muutes neid kas õhutõrje või jalaväe toetuse relvadeks. Hiljem, sõja ajal tootis Rumeenia relvatööstus oma, originaalse disainiga raskemortiiri, 250 mm Negrei Model 1916.

Rumeenia relvatööstus laienes tugevalt sõdadevahelisel ja Teise maailmasõja ajal. Ehitati uusi vabrikuid, nagu Industria Aeronautică Română ja Societatea Pentru Exploatări Tehnice lennukivabrikud. Muud olemasolevad ettevõtted kohandati erinevate relvade hooldamiseks ja tootmiseks: Copșa Mică alustas Orița M1941 püstolkuulipildujate tootmist, FAUR (endine MALAXA) tootis Chenillette Renault UE litsentsiga Şeniletă Malaxa Tip UE, samuti Mareșal tankihävitajaid ja T-1 traktori prototüüpe ning UCM Reșița tootis 75 mm Reșița Model 1943 tankitõrjerelvi. Lisaks tootis äsjaloodud Atelierele Leonida TACAM T-60, TACAM R-2 ja Vânătorul de care R-35 tankihävitajaid. Galați laevatehases pandi kokku kaks allveelaeva, NMS Rechinul ja NMS Marsuinul, ning ka üks miiniveeskaja, NMS Amiral Murgescu. Kokku ehitati Galațis aastatel 1938–1944 65 tsiviillaeva ja 11 sõjalaeva (miiniveeskaja, 2 allveelaeva, 4 suurtükipaati ja 4 torpeedopaati).

Interbellum (sõdadevahelised) aastad

Rumeenia nimetus România Mare ("Suur-Rumeenia") viitab üldiselt Rumeenia riigile sõdadevahelisel ajal ja seeläbi Rumeenia territooriumile sel ajal. Rumeenia saavutas sel ajal oma suurima territoriaalse ulatuse (peaaegu 300 000 km²). 1930. aasta rahvaloenduse järgi oli Rumeenias üle 18 miljoni elaniku.

Tekkinud "Suur-Rumeenia" ei elanud Teist maailmasõda üle. Aastani 1938 säilitasid Rumeenia valitsused liberaalse konstitutsioonilise monarhia vormi, kuigi mitte alati sisu. Rahvuslik liberaalne partei, mis domineeris kohe Esimese maailmasõja järgsetel aastatel, muutus üha klientelistlikumaks ja natsionalistlikumaks ning kõrvaldati aastal 1927 Rahvusliku talupoegade partei poolt võimult. 1930. ja 1940. aasta vahel oli üle 25 valitsuse; mitmel korral viimastel aastatel enne Teist maailmasõda lähenes konkurents fašistliku Raudkaardi ja teiste poliitiliste rühmituste vahel kodusõja tasemele.

Pärast oma isa, kuningas Ferdinandi surma aastal 1927 takistati vürst Carolit troonile asumast eelnenud abieluskandaalide tõttu, mis tingis tema loobumise õigusest troonile. Pärast kolm aastat maapaos elamist, kui tema vend Nicolae valitses regendina ja tema noor poeg Mihai kuningana, muutis Carol oma meelt ja tuli valitseva Rahvusliku talupoegade partei toetusel tagasi ja kuulutas end kuningaks.

Rahvusliku talupoegade partei juht Iuliu Maniu kavandas Caroli tagasituleku lubaduse põhjal, et ta hülgab oma armukese Magda Lupescu ja Lupescu ise nõustus kokkuleppega. Kuid pärast Caroli esimest taaskohtumist oma endise naise Elenaga sai selgeks, et tal ei ole mingit huvi naisega leppida ja Carol korraldas varsti Magda Lupescu tagasituleku tema juurde. Lupescu ebapopulaarsus Rumeenias, kahtlemata suures osas tingitud tema juudist isast, oli veskikivina Caroli kaelas tema valitsusaja lõpuni, eriti seetõttu, et Lupescus nähti laialdaselt tema lähimat nõuandjat ja usaldusalust.

1929. aasta majanduskriis mõjutas suuresti Rumeeniat ning 1930. aastate algust iseloomustasid sotsiaalne rahulolematus, kõrge tööpuudus ja streigid. Mitmel juhul surus Rumeenia valitsus streigid ja rahutused vägivaldselt maha, näiteks 1929. aasta kaevurite streik Valea Jiuluis ja streik Griviţa raudtee töökojas. 1930. aastate keskpaigas Rumeenia majandus paranes ja tööstus kasvas märgatavalt, kuigi umbes 80% rumeenlastest olid ikka veel tegevad põllumajanduses.

Kui 1930. aastad edenesid, kaldus Rumeenia niigi nõrk demokraatia aeglaselt fašistliku diktatuuri suunas. 1923. aasta põhiseadus andis kuningale vabad käed parlament laiali saata ja valimised oma tahte järgi välja kuulutada; seetõttu oli Rumeenias kümne aasta jooksul üle 25 valitsuse.

Üha rohkem domineerisid nendes valitsustes mitmed antisemiitlikud, marurahvuslikud ja enamasti vähemalt poolfašistlikud parteid. Rahvuslik liberaalne partei muutus kindlalt natsionalistlikumaks kui liberaalsemaks, kuid siiski kaotas oma domineerimise Rumeenia poliitikas. Seda varjutasid parteid, nagu (suhteliselt mõõdukas) Rahvuslik talupoegade partei ja palju radikaalsem Rumeenia Rinde võsu, Rahvuslik-Kristlik Kaitseliit (LANC) ja Raudkaart. Aastal 1935 ühines LANC Rahvusliku Agraarparteiga, et moodustada Rahvuslik Kristlik Partei (NCP). Pooleldi müstiline fašistlik Raudkaart oli LANC varasem võsu, mis rakendas isegi rohkem kui teised parteid natsionalistlikke tundeid, kommunismihirmu ja pahameelt väidetavalt välis- ja juutide domineerimisele majanduses.

Raudkaart oli omaks võtnud mõrvade poliitika ja mitmed valitsused reageerisid enam-vähem sarnaselt. 10. detsembril 1933 saatis liberaalne peaminister Ion Duca Raudkaardi laiali, vahistades tuhandeid; seetõttu mõrvati ta 19 päeva hiljem Raudkaardi leegionäride poolt.

1930. aastatel oli nendel natsionalistlikel parteidel kuningas Carol II-ga vastastikku umbusklikud suhted. Sellest hoolimata nimetas kuningas detsembris 1937 LANC juhi, luuletaja Octavian Goga peaministriks. Umbes sel ajal kohtus Carol Adolf Hitleriga, kes väljendas oma soovi näha Rumeenia valitsuse eesotsas natsimeelset Raudkaarti. Selle asemel kasutas kuningas Carol II 10. veebruaril 1938 Goga avalikku solvangut Lupescu suunas põhjusena valitsus laiali saata ja algatas lühiajalise kuningliku diktatuuri, kehtestades 17 päeva hiljem uue põhiseaduse, mille kohaselt nimetas kuningas isiklikult mitte ainult peaministri, vaid kõik ministrid.

Aprillis 1938 vahistas kuningas Carol Raudkaardi juhi Corneliu Zelea Codreanu ("Kapteni") ja saatis ta vangi. 29.–30. novembri öösel 1938 tapeti Codreanu ja mitu teist leegionäri, kui nad väidetavalt püüdsid vanglast põgeneda. Üldiselt arvatakse, et põgenemiskatset ei toimunud, vaid nad mõrvati kättemaksuks rea Raudkaardi komandode poolt sooritatud mõrvade eest.

Kuninglik diktatuur oli lühike. 7. märtsil 1939 moodustas uue valitsuse peaminister Armand Călinescu; 21. septembril 1939, kolm nädalat pärast Teise maailmasõja algust mõrvati Călinescu omakorda leegionäride poolt kättemaksuks Codreanu mõrva eest.

Rumeenia Teises maailmasõjas

Pikemalt artiklis Rumeenia Teises maailmasõjas

Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina annekteerimine

Molotovi-Ribbentropi paktiga plaanitud ja tegelikud piirid Kesk-Euroopas aastatel 1939–1940

Aastal 1939 sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Liit Molotovi-Ribbentropi pakti, mis sätestas muu hulgas Nõukogude "huvi" Bessaraabias. 26. juunil 1940 esitas NSV Liit Rumeeniale ultimaatumi ja 28. juunil algas ka Punaarmee avalik sissetung, Rumeenia valitsus leppis ultimaatumi tingimustega ja loovutas Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina ala sisuliselt lahinguteta. 2. juulil 1940 loodi nendel aladel Moldaavia NSV. Hertsa piirkond Rumeeniast liideti Ukraina NSV Tšernivtsi oblastiga.

Pikemalt artiklis Fântâna Albă massimõrv 1. aprillil 1940. aastal, Juuniküüditamine

Transilvaania loovutamine

30. augustil 1940 alistus Rumeenia Saksamaa ja Itaalia vahendatud nn Teise Viini kokkuleppe tingimustele, loovutades suure osa Transilvaania põhjaosast Ungarile. Põhja-Transilvania alad, pindalaga 43 492 km² ja rahvastikuga 2 578 100 (kellest 53,5% olid vastavalt 1941. aasta loendusele ungarlased).

Lõuna-Dobrudža loovutamine

7. septembril aga Craiova kokkuleppega loovutas Rumeenia osa Dobrudža alast Bulgaariale.

Pärast 1940. aasta territoriaalseid kaotusi ja ebapopulaarsuse jätkuvat kasvu oli Carol sunnitud troonist loobuma ja nimetama kindral Ion Antonescu uueks peaministriks täieliku võimuga valitseda riiki kuninglike dekreetidega.

Sõjategevus Balkanil

6. aprillil 1941 alanud Saksa vägede rünnakuga Kreekale alustasid Saksamaa, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria ja Itaalia väed ka Jugoslaavia alistamist. 12. aprillil 1941 langes pealinn Belgrad ning vastupanu murti aga 18. aprilliks. Osa Jugoslaaviast jagati Saksamaa, Itaalia, Ungari, Bulgaaria ja Rumeenia vahel.

Sõjategevus Idarindel

Operatsioon Barbarossas osalemiseks saatis Rumeenia Wehrmachtile appi oma parimad väeüksused: 3. Rumeenia armee ja 4. Rumeenia armee. Sõjategevuses Nõukogude-Saksa Idarindel osalesid Rumeenia väed Saksa vägedega sõjategevuses Ukraina ja Odessa suunal ning toetasid Saksamaa sõjatäästust strateegiliste õlivarudega Ploiești õliväljadelt. Rumeenia väed osalesid ka koos Saksa vägedega Stalingradi lahingutes, kus Punaarmee piiras ümber Saksa väed Stalingradis ja kokku andis alla 230 Saksa, Rumeenia ja Horvaatia diviisi.

1944. aastal Euroopasse jõudnud pealetungil Rumeenia suunal alustas Punaarmee pealetungi 20. augustil ning 22. augustil vallutati Iași ning 24. augustil Chișinău. 23. augustil asus Rumeenia kuningriik Saksamaa-vastase koalitsiooni poolele ning 8. septembril tegi sedasama Bulgaaria kuningriik.

Monarhid

Pikemalt artiklis Rumeenia riigipeade loend

Demograafia

Vastavalt 1930. aasta Rumeenia rahvaloendusele elas Rumeenias 18 057 028 inimest. Rumeenlased moodustasid 71,9% rahvastikust ja 28,1% rahvastikust olid etnilised vähemused.

**Rumeenia rahvastik etniliste rühmade järgi aastal 1930**
Rahvusrühm	Arv	%
rumeenlased	12 981 324	71,9
ungarlased	1 425 507	7,9
sakslased	745 421	4,1
juudid	728 115	4,0
russiinid ja ukrainlased	582 115	3,2
venelased	409 150	2,3
bulgaarlased	366 384	2,0
mustlased	262 501	1,5
türklased	154 772	0,9
gagauusid	105,750	0,6
tšehhid ja slovakid	51 842	0,3
serblased, horvaadid ja sloveenid	51 062	0,3
poolakad	48 310	0,3
kreeklased	26 495	0,1
tatarlased	22 141	0,1
armeenlased	15 544	0,0
hutsuulid	12 456	0,0
albaanlased	4670	0,0
muud	56 355	0,3
esitamata	7114	0,0
kokku	18 057 028	100,0

Linnad

Rumeenia kuningriik 1939. aastal, füüsiline kaart

Suuremad linnad 1930. aasta rahvaloenduse järgi:

Jrk.	Nimi	Rahvaarv
1	Bukarest	570 881 (639 040¹)
2	Chișinău	114 896
3	Cernăuți	112 427
4	Iași	102 872
5	Cluj	100 844
6	Galați	100 611
7	Timișoara	91 580

Märkused: 1 – sealhulgas 12 eeslinna.

Haldusjaotus

Pikemalt artiklis Rumeenia ajaloolised haldusjaotused

Pärast sõltumatuse saavutamist oli Rumeenia vana kuningriik jagatud 33 maakonnaks.

Pärast Esimest maailmasõda jagati territoorium 1925. aasta haldusjaotuse seadusega 71 maakonnaks, 489 ringkonnaks (plasă) ja 8879 kommuuniks.

Aastal 1938 kuulutas kuningas Carol II välja uue põhiseaduse ja muutis seejärel Rumeenia territooriumi haldusjaotust. Maakondade liitmise teel loodi kümme ținuturi (ligikaudne tõlge: "maad"), neid valitsesid rezidenți regali (ligikaudne tõlge: "kuninga residendid") – nimetatud otse kuninga poolt. See haldusreform ei kestnud ja maakonnad taastati pärast Caroli režiimi langust.

Kronoloogia (1859–1940)

• 1859 –	Alexandru Ioan Cuza ühendas Moldova ja Valahhia endaku võimu alla.
• 1862 –	Moldova ja Valahhia ametlik liit Rumeenia vürstiriigi moodustamiseks.
• 1866 –	Cuza sunniti troonist loobuma ja loodi välismaine dünastia. Carol I allkirjastas esimese moodsa põhiseaduse.
• 1877 –	16. aprill – leping, millega Vene väed võisid minna läbi Rumeenia territooriumi; 24. aprill – Venemaa kuulutas Osmanite riigile sõja ja tema väed sisenesid Rumeeniasse; 9. mai – Rumeenia parlament kuulutas välja Rumeenia sõltumatuse, algas Rumeenia iseseisvussõda; 10. mai – Carol I kinnitas sõltumatuse väljakuulutamise.
• 1878 –	Berliini rahuga tunnustas Osmanite riik Rumeenia sõltumatust. Rumeenia loovutas Lõuna-Bessaraabia Venemaale.
• 1881 –	Carol I kuulutati 14. märtsil Rumeenia kuningaks
• 1894 –	Transilvaania rumeenlaste juhid, kes saatsid Austria keisrile memorandumi rumeenlaste rahvuslike õiguste nõudega, tunnistati süüdi riigireetmises.
• 1907 –	vägivaldsed talupoegade mässud purustati kogu Rumeenias, tuhanded tapeti.
• 1914 –	Carol I surm, järglaseks sai tema vennapoeg Ferdinand.
• 1916 –	august – Rumeenia astus Antanti poolel Esimesse maailmasõtta; detsember – Rumeenia varakamber saadeti Venemaale hoiule, kuid hõivati seal nõukogude poolt pärast Rumeenia armee keeldumist Bessaraabiast taanduda.
• 1918 –	loodi Suur-Rumeenia.
	Versailles' rahuga nõustus Rumeenia andma kodakondsuse endistele Venemaa ja Austria-Ungari kodanikele, kes elavad uutel Rumeenia territooriumitel.
• 1919 –	sõjaline konflikt Rumeenia ja Béla Kuni juhitud Ungari Nõukogude Vabariigi vahel. Rumeenia armee vallutas 4. augustil 1919 Budapesti. Linna valitses sõjaväeline administratsioon kuni 16. novembrini 1919.
• 1920 –	Trianoni rahulepinguga anti Transilvaania ja Partium ametlikult Rumeeniale.
• 1921 –	suur ja radikaalne põllumajandusreform.
• 1923 –	1923. aasta põhiseadus võeti vastu Rahvusliku liberaalse partei projekti alusel. Asutati Rahvuslik-Kristlik Kaitseliit (LANC).
• 1924 –	LANC liige (hiljem Raudkaardi asutaja) Corneliu Zelea Codreanu mõrvas Iaşi politseiprefekti, kuid mõisteti õigeks.
• 1926 –	võeti vastu liberaalne valimisseadus. "Väike Antant" koos Tšehhoslovakkia ja Jugoslaaviaga ning Prantsuse-Rumeenia leping.
• 1927 –	Rahvuslik talupoegade partei võttis Rahvuslik liberaalselt parteilt valitsemise üle. Peaingel Miikaeli Leegion, hilisem Raudkaart, eraldus LANC-ist. Mihai I sai kuningaks regentrežiimi all.
• 1929 –	ülemaailmse majanduskriisi algus.
• 1930 –	Carol II krooniti kuningaks.
• 1931 –	Raudkaardi esimene ärakeelamine.
• 1933 –	16. veebruar – politsei surus vägivaldselt maha Griviţa raudteetöökodade streigi. 10. detsember – peaminister Ion Duca saatis Raudkaardi laiali, vahistades tuhandeid; 19 päeva hiljem mõrvati ta Raudkaardi leegionäride poolt.
• 1935 –	LANC ja Rahvuslik Agraarpartei ühinevad, et luua fašistlik Rahvuslik Kristlik Partei (NCP).
• 1937 –	Valimiste "mittekallaletungi leping" Rahvusliku talupoegade partei ja Raudkaardi vahel, hiljem lisandub Agraarliit. Rumeenia Kommunistlik Partei mõistab lepingu hukka, kuid tegelikult toetab Rahvuslikke talupoegi. LANC moodustab valitsuse, kuid on kiirelt konfliktis Carol II-ga selle juudist armukese pärast.
• 1938 –	10. veebruar – kuulutati välja kuninglik diktatuur. 27. veebruaril võeti vastu uus põhiseadus. 29.–30. november – Raudkaardi juht Codreanu ja teised leegionärid lasti kuninga käsul maha.
• 1939 –	7. märts – Armand Călinescu moodustas valitsuse. 23. august – Molotovi-Ribbentropi paktiga määratleti Nõukogude "huvid" Bessaraabias. 1. september – Saksamaa tungis Poolasse. Algas Teine maailmasõda. 21. september – Călinescu mõrvati Raudkaardi leegionäride poolt.
• 1940 –	26. juuni – NSV Liit esitas Rumeeniale ultimaatumi Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina alade loovutamiseks 28. juuni – algas Punaarmee avalik sissetung, Rumeenia valitsus leppis ultimaatumi tingimustega ja loovutas Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina alad 6. september – pärast kuningas Carol II sunnitud troonist loobumist sai troonile tema 19-aastane poeg Mihai I, olles kohustatud andma diktaatorivõimu peaminister ja Conducător Ion Antonescule. 14. september – Rumeenia kuningriik asendatakse lühiealise diktatuuriga Rahvuslik Leegionäririik 23. november – Rumeenia liitus teljeriikidega.

Vaata ka

Rumeenia iseseisvussõda