Süü–häbi–hirmu spekter kultuurides

Kultuuriantropoloogias sai erinevate kultuuride liigitamine kas süü-kultuur, häbi-kultuur või hirmu-kultuur tuntuks tänu Ruth Benedicti raamatule "Krüsanteem ja mõõk", kus ta kirjeldas Ameerika kultuuri kui "süü-kultuuri" ja Jaapani kultuuri kui "häbikultuuri". (Kultuuri asemel võib kasutada ka väljendit "ühiskond").

Erinevused kultuuride vahel tekivad vastavalt sellele kuidas valitsus ja inimesed ise reguleerivad inimeste käitumist seaduste, ärireeglite või sotsiaalse etiketiga. Seda klassifikatsiooni on rakendatud eriti nn "apollonlikele" ühiskondadele, sorteerides neid vastavalt emotsioonidele, mida nad kasutavad üksikisikute (eriti laste) kontrollimiseks ja sotsiaalse korra säilitamiseks, meelitades neid normidele allumisele ja vastavusele.

• Süü-kultuuris hoitakse kontrolli inimeste üle tekitades hukkamõistetud käitumisviiside eest süütunnet. Süü maailmavaade keskendub seadusele ja karistusele. Karistada võib saada kas praeguses või järgmises elus. Sellises kultuuris elav inimene võib küsida: "Kas mu käitumine on õiglane või ebaõiglane?" Selline kultuur rõhutab ka individuaalset südametunnistust.

• Häbi-kultuuris on kontrollivahendiks häbi sisendamine ja sellega kaasnev ähvardus saada teiste poolt tõrjutud. Häbi (millega seondub ka mõiste "Au") maailmavaade otsib "au tasakaalu" ja võib viia kättemaksu dünaamikateni. Sellises kultuuris elav inimene võib küsida: "Kas ma näen välja häbiväärne, kui ma teen X?" või "Kuidas inimesed mind vaatavad, kui ma teen Y?" Häbikultuurid põhinevad tavaliselt uhkuse ja au mõistetel. Sageli on olulised inimeste teod.

• Hirmuühiskonnas hoitakse kontrolli tekitades inimestes hirmu oma teo tagajärgede ees. Hirmu maailmavaade keskendub füüsilisele domineerimisele. Sellises kultuuris elav inimene võib küsida: "Kas keegi teeb mulle haiget, kui ma seda teen?"