Sünteetiline propositsioon

Sünteetiline propositsioon on filosoofia mõiste, mis on tuletatud Immanuel Kanti sünteetilise otsustuse järgi.

Sünteetiline propositsioon on tõene, kui ta tähendus on seotud maailmaga ning oleneb olukorrast, samas kui analüütiline propositsioon on tõene, kuna ta tähendus on tõene igas olukorras.

Kanti käsitlus

Immanuel Kant kasutas oma raamatus "Puhta mõistuse kriitika"^[1] otsustuste eristamiseks termineid "analüütiline" ja "sünteetiline". Kanti järgi on otsustus sünteetiline, kui selle predikaadi mõiste ei sisaldu subjekti mõistes, vaid on subjekti mõistega seotud. Sama loogika järgi tuletasid propositsioonide tüüpe hilisemad filosoofid. Näiteks propositsioon "Kõik poissmehed on üksi" on sünteetiline, kuna "poissmehe" mõiste ei sisalda mõistet "üksi", "üksi" pole "poissmehe" definitsioon. Selle arvelt saame öelda, et sünteetilise propositsiooni puhul tuleneb propositsiooni tõeväärtus sõnaliste väljendite omavahelistes seostes, mitte väljendite tähendustes endis.

Kant kasutas "Puhta mõistuse kriitikas" otsustuste eristamiseks ka mõisteid "aprioorne" ja "aposterioorne", millest aprioorne on mõistuslik- ja aposterioorne kogemuslik propositsioon. Mõlemad on seotud analüütilise ja sünteetilise propositsiooniga, kuid on siiski neist erinevad.^[2]

Uuspositivistide käsitlus

Uuspositivistid hakkasid Kanti propositsioonide klassifikatsioonide vastu huvi tundma. Analüüsides Kanti definitsioone leidsid nad, et sünteetilised propositsioonid on kõik propositsioonid, mis pole analüütilised. Viimase hulka kuuluvad propositsioonid, mis on tõesed läbi mõistete, definitsioonide või keelekäsituse.^[3]

Quine'i käsitlus

Willard Van Orman Quine ei nõustunud Kanti ja uuspositivistide definitsioonidega ning kirjutas oma essees "Empirismi kaks dogmat", et pole olemas analüütilist tõde, kuna kõik tõed põhinevad empiirilistel alustel.^[4] Quine defineerib sünteetilist propositsiooni kui propositsiooni, mis põhineb faktidel, samas kui analüütiline propositsioon põhineb tähendustel.

Quine kriitika sellisele definitsioonile on, et kuna kõik analüütilised propositsioonid jõuavad alati faktideni ning sellega ka sünteetiliste propositsioonideni, pole selline süsteem jätkusuutlik.

Vaata ka

Viited

↑ "Immanuel Kant. "Kritik der reinen Vernunft" ("Puhta mõistuse kriitika"), 1781.
↑ Jason S. Baehr. A Priori and A Posteriori, Interneti filosoofiaentsüklopeedia
↑ Gary Ebbs (2009). "§51 A first sketch of the pragmatic roots of Carnap's analytic-synthetic distinction". Rule-Following and Realism
↑ Quine, Willard Orman. “Empirismi kaks dogmat”. Teoses “Tähendus, tõde, meetod”, Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999.

[Al8I8-1] "Immanuel Kant. "Kritik der reinen Vernunft" ("Puhta mõistuse kriitika"), 1781.

[64TO4-2] Jason S. Baehr. A Priori and A Posteriori, Interneti filosoofiaentsüklopeedia

[mYXF0-3] Gary Ebbs (2009). "§51 A first sketch of the pragmatic roots of Carnap's analytic-synthetic distinction". Rule-Following and Realism

[Z4A2o-4] Quine, Willard Orman. “Empirismi kaks dogmat”. Teoses “Tähendus, tõde, meetod”, Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999.

[1]

[2]

[3]

[4]