Sapipuravik

Sapipuravik
	; Sapipuravik Tylopilus felleus Foto: Sven Pruul
Taksonoomia
Riik	Seened Fungi;
Hõimkond	Kandseened Basidiomycota;
Klass	Agaricomycetes;
Selts	Puravikulaadsed Boletales;
Sugukond	Puravikulised Boletaceae;
Perekond	Sapipuravik Tylopilus;
Liik	Sapipuravik;
Binaarne nimetus
	Tylopilus felleus; (Bull.) P.Karst. (1881)

Sapipuravik (Tylopilus felleus) on puravikuliste sugukonda kuuluv seeneliik.

Taksonoomia

Esimesena kirjeldas seda liiki teaduslikult 1788. aastal prantsuse mükoloog Pierre Bulliard, kes andis talle nimeks Boletus felleus. Sapipuraviku perekonda (Tylopilus) tõstis selle 1881. aastal Petter Adolf Karsten. Sapipuraviku on perekonna tüüpliik ja perekonna ainus liik, mis esineb Euroopas. Perekonna nimetus Tylopilus tuleneb vanakreeka sõnadest tylos ('muhk') ja pilos ('kübar') ning liigiepiteet ladina sõnast fel ('sapp').

Kirjeldus

Kübara läbimõõt on kuni 15 cm. Kübar on värvuselt hallikaskollane kuni hele- või kastanpruun. Noorena on kübar kumer, vanemaks saades muutub lamedamaks. Torukesed on noorelt valged, hiljem roosakad. Torukesed on jalale ümardunult kinnitunud.^[1] Torukesed muutuvad muljumisel karmiinpunaseks või pruunikaks. Jalg on mugulja alusega. Jalg on tavaliselt 7–10 cm, harva kuni 20 cm pikk ning 2–3 cm jäme, kuid alusel kuni 6 cm. Jalg on kübarast heledama värvusega ning kaetud üleni jämeda pruuni võrgustikuga.^[1] Seeneliha on valge või kreemjas ning võib lõikamisel samuti roosakaks muutuda. Seenelihal on nõrk lõhn, kuid selle maitse on sappviha.^[1] Seen on harva ussitanud. Eospulber on pruunika või roosaka värvusega. Eosed on käävjas-ellipsoidsed^[1], mõõtmetega 11–17 × 3–5 mikromeetrit.

Sarnased liigid

Sapipuravik on noorena sarnane paljude teiste puravikulistega, kuid kui vanemaks saades muutuvad selle torukesed roosakatemaks, on seda teistest puravikulistest kergem eristada. Erinevalt harilikust kivipuravikust (Boletus edulis), mille jalal on valge või helepruun võrgustik, on sapipuravikul jalal jäme pruun võrgustik. Rohekal sametpuravikul (Xerocomus subtomentosus) võib olla sarnase värvusega kübar, kuid seda aitavad eristada selle kollakad torukesed ja sihvakas jalg. Pruuni sametpuravikku (Imleria badia) saab samuti eristada kollaste torukeste järgi, mis vajutamisel muutuvad kiiresti rohekas- kuni mustjassiniseks.

Levila ja kasvukoht

Sapipuravik on levinud Euroopas, Põhja-Ameerika idaosas, Kesk-Ameerikas ja Aasias. See kasvab lehtmetsades ja okaspuumetsades, sageli pöögi või tamme all, samuti valgusküllastel raiesmikel ja metsaservadel.^[2] Viljakehad esinevad üksikult või väikeste rühmadena, mõnikord võib kasvada väikestes kobarates, kus kaks või kolm seent on jala alusel kokku kasvanud. Samuti on leitud see kasvamas vanade puude õõnsustes, vanadel okaspuukändudel ja väga kõdunenud puidul. Viljakehad esinevad juunist oktoobri või isegi novembrini.

Ökoloogia

Sarnaselt kõikide teiste sapipuraviku perekonna seentega moodustab sapipuravik mükoriisat.

Sapipuraviku viljakehadel on suur võime koguda saastunud pinnasest radioaktiivset tseesium-137.

Söödavus

Sapipuravikul on väga mõru maitse ning kupatamise või praadimisega võib tema mõrudus isegi suureneda. Suuremates kogustes tarbides põhjustab mao-soolehäiretega mürgistust.^[1]

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 Kalamees, Kuulo; Liiv, Vello (2005). 400 Eesti seent. Lk. 80. Eesti Loodusfoto. ISBN 978-9985-830-63-5.
↑ "Sapipuravikust seenemetsas ja seeneroogades". looduskalender.ee. Vaadatud 30.1.2022

Välislingid

Sapipuravik andmebaasis eElurikkus

[Kalamees-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 Kalamees, Kuulo; Liiv, Vello (2005). 400 Eesti seent. Lk. 80. Eesti Loodusfoto. ISBN 978-9985-830-63-5.

[2] "Sapipuravikust seenemetsas ja seeneroogades". looduskalender.ee. Vaadatud 30.1.2022

[1]

[2]