Segapuistu
Segapuistuks ehk segametsaks nimetatakse metsanduses eri liiki puudega puistut.
Segapuistul on puhtpuistu ees mitmeid eeliseid, näiteks kasutatakse optimaalsemalt mulla viljakust ja valgust, mille tulemuseks on ligi 20% rohkem puitu, samuti säilib segapuistus paremini mulla viljakus. Segapuistu saab vähem kahjustusi ilmastikutingimuste, putukate, seente jm toimel. Ka levivad metsatulekahjud segapuistutes reeglina aeglasemalt. Segapuistud on üldiselt ka liigirikkamad ja toimivad seetõttu paremini elurikkuse säilitamisel.
Segapuistu puuduseks on keerulisem majandamine. Segapuistu rajamisel võib olla vaja soetada erinevat metsakultiveerimismaterjali ning arvestada kultiveerimisel seguliikide iseärasustega. Puuliikidel võivad olla erinevad küpsusvanused, mis raskendab raiete kavandamist ja teostamist. Ka tuleb segapuistus langilt rohkem erinevaid metsamaterjali sorte, mis komplitseerib logistikat. Segapuistus võivad ilmneda ka bioloogilised kokkusobimatuse probleemid, mis võivad puistu tootlikkust vähendada. Näiteks arukask segus männiga piitsutab oma okstega lähedal kasvavate mändide võrseid, mistõttu need kuivavad ja puistu täius langeb (puistu hõreneb). Samuti ei sobi männiga segus kasvama haab, sest haab on männi-pigirooste vaheperemees. Mõnedes kasvukohatüüpides on Eesti oludes segapuistut väga raske rajada, nt rabas ja kuivas nõmmemetsas ei ole erilisi alternatiive puhtmännikutele.