Seitse kuningriiki

Heptarhia (kreeka: ἑπτά + ἀρχή 'seitse' + 'riiki') on ühisnimi, mida kasutati Lõuna-, Ida- ja Kesk-Inglismaa anglosaksi kuningriikide kohta hilisantiikajal ja varakeskajal, tavaliselt kuulus sinna seitse kuningriiki: Northumbria, Mercia, East Anglia, Essex, Kent, Sussex ja Wessex. Anglosaksi kuningriigid ühinesid lõpuks Inglismaa kuningriigiks.

Mõiste on olnud kasutuses alates 16. sajandist, kuid esialgne idee, et oli seitse anglosaksi kuningriiki, omistatakse 12. sajandi Inglise ajaloolasele Huntingdoni Henryle ja seda kasutati esmakordselt tema "Historia Anglorumis".

Mõistete definitsioon ja ajaloolisus

Kokkuleppeliselt katab mõiste perioodi 500–850, mida sageli tuntakse pimeda keskajana, ja mis esindab ligikaudu perioodi pärast Rooma leegionide lahkumist Britanniast kuni kuningriikide minemist Wessexi Egberti ülemvõimu alla.

Kuigi mõiste "heptarhia" viitab seitsme kuningriigi olemasolule, on arv kõikunud, kuna kuningad võitlesid sel perioodil erinevatel aegadel ülemvõimu eest. 6. sajandi lõpul oli Kenti kuningas silmapaistev isand lõunas; 7. sajandil olid võimsad Northumbria ja Wessexi valitsejad; 8. sajandil saavutas Mercia hegemoonia teiste elusolevate kuningriikide üle. Veel Edwy ja Edgari (955–75) valitsemisaegadel oli ikka veel võimalik rääkida eraldi kuningriikidest inglise rahva hulgas.

Tegelikult oli Seitsme kuningriigi lõpp järkjärguline protsess. 9. sajandi viikingiretked, mis viisid taanlaste kontrollitava enklaavi Yorkis ja lõpuks Danelaw loomiseni, saavutasid suure eelise väiklasest rivaliteedist vanade kuningriikide vahel. Tunnistati vajadust ühineda ühise vaenlase vastu, nii et selleks ajaks, kui Wessexi Alfred avaldas taanlastele 9. sajandi lõpul vastupanu, tegi ta seda põhiliselt kui anglosaksi rahva juht. Järgnevad Wessexi kuningad (ja eriti Athelstan) kindlustasid järk-järgult ühtset Inglise riiki, kuni samaaegse Mercia lõpetamise ja Northumbria allutamisega Edgari ajal aastal 959 said vanad kuningriigid tegelikult üheks ühendatud.

Hiljutised uuringud on avastanud, et mõned seitsmest kuningriigist (eriti Essex ja Sussex) ei omanud sama staatust kui teised. Vastupidi, seitsme kuningriigi kõrval oli ka mitmeid muid poliitilisi üksusi, mis mängisid palju tähtsamat rolli, kui varem arvati. Sellised olid kuningriigid (või alamkuningriigid): Bernicia ja Deira Northumbrias; Lindsey tänapäeva Lincolnshire'is; Hwicce Edela-Midlandsis; Magonsæte või Magonset, Mercia alamkuningriik, kus nüüd on Herefordshire; Wihtwara, jüütide kuningriik Wighti saarel, algselt sama tähtis kui Cantwara Kentis; keskanglid, hõimugrupp, mis baseerus ümber tänapäeva Leicestershire'i, hiljem vallutati Mercia poolt; Hæstingas (ümber Hastingsi linna Sussexis); ja Gewisse, sakside hõim alal, kus nüüd on Lõuna-Hampshire, arenes hiljem Wessexi kuningriigiks.

Kindlasti on mõiste "heptarhia" 20. sajandi algusest ebarahuldav ning paljud professionaalsed ajaloolased ei kasuta seda enam, tundes, et see ei kirjelda korralikult perioodi, millele see viitab. Siiski kasutatakse seda veel mõnikord mugavuse pärast Inglismaa arengufaasi kohta.