Surmanuhtlus Eestis
 | See artikkel vajab toimetamist. |
 |
Artiklis "Surmanuhtlus Eestis" käsitletakse kohtu poolt mõistetud ja ametlikult täideviidud surmanuhtlusi Eestis läbi aja.
7. mail 1535 hukati pea maharaiumise teel Harju eesvärava alal Johann von Uexküll.
1934. aasta Kriminaalkohtupidamise seadustiku § 701 järgi tehti surmamõistetule ettepanek oma elu lõpetada mürgiga. Kui ta seda viie minuti jooksul ei teinud, poodi ta üles.[1]
Viimane surmaotsus Eesti NSV-s viidi täide 18. veebruaril 1970 Tallinnas. Hiljem viidi surmamõistetud üle teistesse NSV Liidu vanglatesse, peamiselt tõenäoliselt Leningradi.
Viimast korda viidi Eestis kohtuotsusega kinnitatud surmaotsus täide 11. septembril 1991[2], kui Tallinnas hukati Rein Oruste.
Surmanuhtluse kaotamine Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Surmanuhtlus rahu ajal kaotati Eesti NSV-s üleliidulise seadusega 26. mail 1947.
Surmanuhtlus taastati 12. jaanuaril 1950. aastal "kodumaa reeturite, spioonide ja õõnestajate-diversantide" juhtumitel. 30. aprillist 1954 võis surmanuhtlust rakendada ettekavatsetud tapmise karistamisel. 15. veebruarist 1962 võis surmanuhtlust rakendada vägistamise karistamisel, 20. veebruarist 1962 suures ulatuses altkäemaksu võtmise puhul.
Inimesi mõisteti surma ka pärast 1991. aastat, kuid surmanuhtlust ei viidud enam täide. Pärast iseseisvuse taastamist pidas Eesti poliitiline eliit vajalikuks Euroopa Liidu riikide eeskujul asendada surmanuhtlus eluaegse vangistusega, kuigi raskete kuritegude osatähtsus Eestis 1990. aastate alguses suurenes.
13. jaanuaril 1997 esitas valitsus Riigikogule "Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli nr 6 ratifitseerimise seaduse eelnõu", mis nägi ette surmanuhtluse kaotamise. Surmanuhtlus säilis meie seadustikus kuni 1998. aastani.
Pärast surmanuhtluse kaotamist on Eesti ühiskonnas arutatud surmanuhtluse taastamist eriti raskete kuritegude puhul. Eesti Kirikute Nõukogu tellis 2015 aastal OÜ Saar Pollilt küsitluse, mille tulemusena selgus, et 1002 inimesest vanuses 15–74 pooldasid surmanuhtlust 70%.[3][4]
2019. aasta jaanuaris MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi tellimusel Turu-uuringute AS-i poolt 1001 valimisealise Eesti kodaniku seas läbi küsitluses toetas Eestis surmanuhtluse taastamist 40% ja vastu oli 53% vastanutest. 7% oma seiskoht puudus.[5]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Kriminaalkohtupidamise seadustik. 21. september 1934. Riigi Teataja nr 1934,89,720. Avaldatud 22. oktoober 1934
- ↑ Robert Treufeldt. "Kalaranna fort ehk hilisem "Patarei" vangla". MTÜ Castellum. Tallinn 2019. Lk 49
- ↑ Kai Maasoo (15. juuni 2015). "Elust, Usust ja Usuelust 2015" (PDF). Saar Poll OÜ. Lk 14.
- ↑ "70% eestimaalastest toetab surmanuhtlust". ERR. 15. juuni 2015.
- ↑ EKRE lubadust taastada surmanuhtlus Eestis toetab 40% valijatest. MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut, 3. veebruar 2019
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Malle Elvet. "Retk vanglaellu aitab tunnetada vabaduse väärtuse mõõtmatust". Lõunaleht, 12. august 2010
- "Raidkiri bandiitide kalmistul palub ka nende pattudele andestust". Postimees, 26. november 2011