Mine sisu juurde

Tallinna piiramine (sügis 1223)

See on A-klassi artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Allikas: Vikipeedia
Tallinna piiramine (1223 sügis)
Osa Liivimaa ristisõjast ja Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest
Toimumisaeg sügis 1223
Toimumiskoht Tallinn, Revala, tänapäeva Eesti
Tulemus Taani võit
Osalised
Vladimiri-Suzdali vürstiriik
Novgorodi vabariik
Pihkva vürstiriik
Saarlased
Varbolased
Virulased
Järvalased
Ugalased
Taani Kuningriik
Väejuhid või liidrid
Jaroslav Vsevoloditš
Vladimir Mstislavitš
Jõudude suurus
üle 20 000 ? ?

Tallinna piiramine toimus 1223. aasta sügisel, mil Vladimiri-Suzdali, Novgorodi ja Pihkva vürstiriigi väed koos nendega liitunud eestlastega piirasid neli nädalat edutult Toompea linnusesse varjunud Taani vägesid.

Lahingut on kirjeldatud Henriku Liivimaa kroonikas ja Novgorodi esimeses kroonikas.

1219. aastal Liivimaa ristisõtta sekkunud ja Tallinna kohal Toompea linnusest oma tugipunkti teinud Taani oli 1221. aasta lõpuks suuremal või vähemal määral oma kontrollile allutanud kogu Eestimaa põhjaosa: Revala, Harjumaa, Virumaa, Järvamaa ja Läänemaa.[1]

Saarlased, kes Eestimaal ainsatena olid jäänud Taani kuningast või riialastest (Riia piiskopist ja Mõõgavendade ordust) sõltumatuks, nägid selles tungimist nende otsesesse huvipiirkonda ja võtsid eesmärgiks Toompea linnuse alistamise.[2] Algselt 1220. aastasse plaanitud ettevõtmine tehti teoks aasta hiljem, kui koos revalaste, harjulaste ja virulastega Tallinna linnust ründama asuti. Kaks nädalat kestnud piiramine lõpetati aga tulemusi saavutamata, kui merelt arvati lähenevat laevu Taani sõjajõududega.[3][4]

1222. aastal tegi Taani kuningas Valdemar II vasturetke Saaremaale. Taani vägedel õnnestus seal edukalt maabuda ja kivilinnus püstitada, kuid pärast kuninga lahkumist piirasid saarlased linnusesse jäetud kaitsemeeskonna sisse. Linnust rünnati seni, kuni seesolijad alistusid ja nõustusid saarelt lahkuma.[5] Saarlased saatsid teate oma võidust mandrile ja õhutasid Taani vastu võitlema.[6] 1223. aasta alguseks olidki peale Revala[7] kõik seni Taani võimu all olnud maakonnad taanlaste vastu üles tõusnud.[8] Veebruaris või märtsis piirasid nad üheskoos Toompea linnust, kuid said sealt väljasööstnud Taani väelt lüüa.[9]

Hiljem samal aastal jõudis Eestimaale sakalaste kutsutud Vladimiri-Suzdali, Novgorodi ja Pihkva vürstiriikide suur liitlasvägi. Henriku Liivimaa kroonika kohaselt oli väe suurus 20 000 meest. Nende juht oli Vladimiri-Suzdali vürsti Juri Vsevoloditši vend Jaroslav Vsevoloditš, kaasa tuli ka Pihkva vürst Vladimir Mstislavitš. Ugandis liitusid sõjaväega ka ugalased ja suund võeti Liivimaa poole. Puides tulid neile aga vastu saarlased, kes veensid Vene väe juhti Riia asemel Tallinna ründama, öeldes, et Riias on hetkel palju ristisõdijaid ja liivimaalastega on kergem toime tulla, kui taanlased on võidetud.[10]

Tõenäoliselt olid saarlased kursis, et Schwerini krahv Heinrich oli 1223. aasta mais Taani kuninga Valdemari vangistanud ja Taani positsioonid sellega nõrgenenud.[11] Jaroslav jäi plaaniga nõusse ja liikus Toompea linnuse alla. Teel liitus vürsti kutsel väega ka järvalasi, varbolasi, virulasi ja saarlasi. Henriku kroonika järgi jäid jälle kõrvale revalased.[10]

Linnuse sisse piiranud väe katsed "sakslaste kunsti järgi" (nagu Henriku kroonika seda nimetab) kindlust vallutada tulemusi ei toonud. Taanlastel oli linnuses palju ammukütte, kes ründajatele suuri kaotusi põhjustasid. Edu saavutamata pöördus "hämmelduses" Jaroslav oma väega tagasi Venemaale, enne rüüstates veel paljaks Revala maakonna.[10]

Novgorodi kroonika annab sündmustest mõnevõrra teistsuguse pildi. See räägib küll Jaroslavi väe rünnakust Tallinnale (к Колываню) ja et linnus jäi vallutamata ning samuti, et saagiks saadi palju kulda ja vange, kuid esitleb seda sõjana Tšuudimaa vastu ilma taanlasi nimetamata. Novgorodi kroonika ei maini eestlastega tehtud koostööd, vaid jätab mulje, et nendega hoopis sõditi.[12]

Ajaloolane Lemmit Mark on pidanud Jaroslavi otsust saarlaste nõu kuulda võtta ja Riia asemel Tallinna peale minna suureks veaks, millega Vene vürstid kaotasid mitmeks sajandiks oma positsiooni Baltikumi alal. Tema arvates oleks tulnud kõigi jõududega just Riiat rünnata. Saarlaste soovi esmalt Taani-vastasele sõjale keskenduda on ta kirjeldanud lühinägeliku oma huvide ületähtsustamisena. Sulev Vahtre arvates pole selline hinnang põhjendatud, kuna venelaste 1218. ja 1221. aasta sarnased suured Liivimaa-sõjakäigud lõppesid märkimisväärse tulemuseta ja ka seekord ei suudetud Tallinna all midagi korda saata. Ta kahtleb, kas Liivimaale suundunud retk edukam oleks olnud.[12]

Järgnenud sündmused

[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna piiramise ebaõnnestumise järel hakati eestlaste ülestõusu maha suruma. Suuremat aktiivsust ilmutasid selles osas Riia piiskop ja Mõõgavendade ordu, kes endistest Taani aladest allutasid endale Järva-, Viru- ja Läänemaa. Harjumaal vallutati Lohu linnus, kuid seda tunnustati Taanile kuuluvana ja harjulastelt saadud pantvangid anti taanlastele üle. Hiljem vaidlustas Taani ka Järva-, Viru- ja Läänemaa kuuluvuse, mis tekitas terava konflikti piiskopi ja orduga. 1224. aasta lõpuks jäi ainsaks välisvõimust sõltumatuks maakonnaks Saaremaa, mille piiskopi ja ordu väed alistasid alles 1227. aastal.[13]

  1. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 146, 149
  2. Marika Mägi. Ösel and the Danish kingdom: re-visiting Henry's Chronicle and the archaeological evidence.. Kogumikus "Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia", toimetajad Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten Selch Jensen.
  3. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XXIV 7, lk 219–221
  4. Vahtre, lk 150
  5. Henriku Liivimaa kroonika, XXVI 2–3, lk 231
  6. Henriku Liivimaa kroonika, XXVI 4, lk 231–233
  7. Sulev Vahtre hinnangul ei pea revalaste Henriku kroonikas mittemainimine tingimata tähendama nende täielikku mässust eemalejäämist. Vt Vahtre, lk 155
  8. Henriku Liivimaa kroonika, XXVI 5, lk 233
  9. Henriku Liivimaa kroonika, XXVI 11, lk 237
  10. 10,0 10,1 10,2 Henriku Liivimaa kroonika, XXVII 3, lk 241–243
  11. Vahtre, lk 160
  12. 12,0 12,1 Vahtre, lk 161
  13. Henriku Liivimaa kroonika, XXVII 6, XXVIII, lk 245–255, XXX 3–5, lk 267–273