Tarvitamisõigus

Tarvitamisõigus ehk vilikasutus (ladina keeles ususfructus) on teatavale isikule kuuluv õigus kasutada võõrast asja ja saada selle vilja, kuid õiguseta asja võõrandada, koormata või oluliselt muuta. Tarvitamisõigus tekib seaduse põhjal (näiteks kuulub lesele abieluvarast ka laste osade kasutus), testamendiga ja õigustoiminguga. Inimeste suhtes kustub tarvitamisõigus harilikult nende surmaga, võib aga vastava lepinguga ulatuda ka isiku pärijale, kustub aga igal juhul viimase surmaga. Juriidiliste isikute suhtes ei või tarvitamisõigus kesta üle 100 aasta. (Balti Eraseadus, § 1199 jj, 1294–1296).