Teadvuse kõrgeim seisund

Teadvuse kõrgeim seisund on budismi-alastes akadeemilistes uurimustes kasutusele võetud metatermin, millega viidatakse idamaistes õpetustes esinevale vaimse arengu sihile ja ülimale eesmärgile. Selle termini kasutuselevõtu tänapäeva budoloogias on tinginud asjaolu, et nendes õpetustes tähendab inimese vaimne areng eelkõige tema teadvuse, teadvustamisvõime arengut kuni maksimaalse tasemeni.

Hinduismis ja džainismis on kasutusel mõiste "mokša" ehk "vabanemine". Joogas ja mitmetes meeleharjutustes on kasutusel mõisted "samadhi" ja "dhyana".

Budismis ja teistes india õpetustes kasutatakse mõisteid "nirvaana", "virgumine", "ülim täielik virgumine", "õige täielik virgumine", "budasus", "tühjus", valgustumine" jt.

Mahajaana ületava mõistmise suutrates esineb mitmeid termineid nende seisundite erinevate aspektide kirjeldamiseks ja määratlemiseks:

• ületav mõistmine (sanskriti keeles prajñā-pāramitā),
• ülim täielik virgumine (anuttarā samyaksambodhi),
• kõikteadmine (sarvajñatā) ja
• nõndasus (tathatā).

Zen-budismis on kasutusel mõisted "satori" ja "kensho"; taoismis on mõiste "absouutne dao"; sufismis on mõiste "fana" jne.

On kasutatud veel mitmeid koondtermineid, näiteks R. M. Bucke: "cosmic consciousness", Thomas Merton: "transcendental unconscious", Abraham Maslow: "peak experience", Gurdjieff: "objective consciousness", Jung: "individuation", Buber: "I-Thou relationship" jne.