Terra sigillata

See artikkel räägib keraamikast, ravimi kohta vaata Terra sigillata (ravim).

Terra sigillata on teatud tüüpi keraamika pinnadekoor, selle loomiseks kasutatud tehnika ja ka selle tehnika rakendamise tulemusel sündinud esemete koondnimetus.

Terra sigillata viljelemine sai alguse Vana-Kreekas ja jätkus aastatel 155 eKr–200 pKr Vana-Roomas. Tänapäeval on see vana tehnika taas meelde tuletatud ja uuesti kasutusele võetud.

Terra sigillata Vana-Kreekas

Vana-Kreeka keraamikas võeti kasutusele väga peeneteraline savi, millest moodustati veega segades suspensioon, mida kanti keraamilistele esemetele.

Pärast poleeriti keraamikale kantud segu kõrgetasemeliselt ja teostati põletus, mille järel saavutas nõude pind sügava punaka värvitooni koos pehme läikega.

Terra sigillata Vana-Roomas

Ka Vana-Roomas kasutati keraamiliste esemete loomisel terra sigillata tehnikat. Erinevalt kreeklastest võeti aga kasutusele uus meetod reljeefse dekoori saavutamiseks, mis seisnes varasema reljeefi pealekleepimise asemel vormi pressimises.

Terra sigillata tänapäeval

Tehnika, mille valmistusviisid olid unustusse vajunud, ärkas uuele elule 20. sajandi keskpaigas, kui Ameerika Ühendriikides leiti, et antiikseid savianumaid ei kata tundmatu koostisega glasuur, vaid eriliselt töödeldud savilobri. Tehti hulk katseid Kreekas leiduvate savidega ja taasavastati terra sigillata loomise meetodid.

Tänapäeval toimub nimetatud tehnika viljelemine natuke teistmoodi kui antiikajal. Näiteks kasutatakse pallsavi, mis on heade plastiliste omadustega, ning savi ja vee segule lisatakse vedeldajana kaltsineeritud soodat, mitte puutuhast välja pestud potast nagu Vana-Kreekas.

Siiski on kogu protsessi eesmärgiks endiselt võimalikult peene savilobri saamine, aga tänapäeval osatakse seda teha mitut moodi. Kui saadav savilobri ei ole piisavalt peeneteraline, et seda oleks võimalik pärast keraamilisele esemele kandmist kasvõi sõrmega läikima hõõruda, ei ole tegu terra sigillata tehnikaga.

Vaata ka

Välislingid