Testamendijärgne pärimine
Testamendijärgset pärimist nimetati Rooma eraõiguses ex testamento või a testato.
Pärimine sai toimuda Rooma õiguses kahel alusel: 1) testamendi teel ehk ex testamento / a testato või 2) seaduse alusel ehk ab intestato.[1] Rooma õiguses ei olnud lubatud pärida sama pärandit osalt testamendiga ja osalt seaduse järgi samal ajal, testamendi puudumisel määrati pärija seaduses sätestatu kohaselt.[2] Testamendiga pärimisel määras pärandaja kindlaks isiku, kes võttis Rooma patriarhaalses perekonnas üle võimu ja sai endale surnud isiku vara. Lisaks pidi pärija täitma ka kõik surnud isiku kohustused, näiteks tasuma tema võlad, hoidma kodukultust, säilitama suhteid klientidega jne, v.a need kohustused, mida sai täita ainult surnu isiklikult.[3]
Testamendi olulisim osa oli pärija nimetamine (institutio heredis) – kui pärijat ei olnud nimetatud, ei olnud testament kehtiv. Kui testament sisaldas vaid pärija nime, oli see kehtiv ning kogu vara läks üle testamendis nimetatud pärijale.[2] Testamendijärgset pärimist eelistati seadusjärgsele pärimisele, seadusjärgselt sai pärida alles siis, kui puudus kehtiv testament.[4] Kui pärijaks nimetatud isik ei tahtnud või ei saanud pärandit vastu võtta, võis pärandaja nimetada asepärija (substitutio heredis).[5]
Testamendi tegemise õigus ja testamendiga pärimisega õigus
[muuda | muuda lähteteksti]Testamenti factio activa ehk õigust testamendiga pärandada ei olnud Rooma õiguse kohaselt kõigil. Testamenti ei saanud teha hullumeelsed, alaealised (impuberes), tummad, kurdid jne. Samuti ei saanud Rooma õiguse järgse teovõime puudumise tõttu roomaõiguslikku testamenti teha näiteks orjad, Rooma riigi mittekodanikest elanikud, piiratud õigusvõimega isikud (capiti deminuti), pojad (paterfamilias) ja pillajad. Varasema Rooma õiguse kohaselt ei saanud testamenti teha ka naised.[4]
Testamenti factio passiva ehk õigust testamendiga pärida ei olnud Rooma riigi mittekodanikest elanikel ehk peregriinidel, riigireetjate lastel ning hiljem ka usust taganejatel ja ketseritel. Pärijal pidi olema pärimisõigus testamendi tegemise ajal ja pärandaja surma hetkel. Erandina sai ori olla pärija, kui teda vabastati sama testamendiga orjusest.[4][6]
Testamendi vormid
[muuda | muuda lähteteksti]Vanimas Rooma õiguses tunti kahte testamendi tegemise vormi: 1) testamentum comitiis calatis ehk rahvakoosolekutel tehtud testament ja 2) testamentum in procinctu ehk sõjakäigul rivi ees tehtud testament.
Gai. 2. 101. 'Testamentorum autem genera initio duo fuerunt: nam aut calatis comitiis testamentum faciebant, quae comitia bis in anno testamentis faciendis destinata erant, aut in procinctu, id est, cum n belli causa arma sumebant: procinctus est enim expeditus et armatus exercitus. alterum itaque in pace et in otio faciebant, alterum in proelium exituri.'[7]
Gai. 2. 101. 'Testamente oli alguses kahte liiki: nimelt tehti testamenti kas rahvakoosolekul, mida peeti kaks korda aastas [üksnes] testamendi tegemiseks, või siis lahinguvalmis ja üles rivistatud sõjaväe ees, see tähendab siis, kui sõjapidamiseks relvad haarati. Lahinguvalmis ja üles rivistatud sõjavägi tähendab marsiks valmis ja relvastatud sõjaväge. Seega tehti üht liiki [testamenti] rahu ja puhkuse ajal, teist aga, kui oldi valmis lahingusse minema.'[7]
Pärast 12 tahvli seaduse loomist tekkis uus testamendi vorm testamentum per mancipationem ehk testament vase ja kaalu abil. Selle käigus müüs pärandaja näiliselt ehk mancipatio tehinguga oma vara usaldusväärsele isikule, kes pidi täitma need korraldused, mida mancipatio'ga tegi pärandaja.[6][8]
Gai. 2. 102. 'Accessit deinde tertium genus testamenti, quod per aes et libram agitur: qui enim neque calatis comiitis neque in procinctu testamentum fecerat, is, si subita morte urguebatur, amico familiam suam, id est patrimonium suum, mancipio dabat eumque rogabat, quid cuique post mortem suam dari vellet. Quod testamentum dicitur per aes et liberam, scilicet quia per mancipationem peragitur.'[7]
Gai. 2. 102. 'Hiljem lisandus kolmandat liiki testament, mida tehakse vase ja kaalu abil. See, kes ei olnud testamenti teinud ei rahvakoosolekul ega lahinguvalmis ja üles rivistatud sõjaväe ees, võis juhul, kui ta tundis surma lähenevat, anda oma pere, see tähendab oma vara, sõbrale mancipium'isse ja paluda sellel anda pärast oma surma igaühele seda, mida ta oma sõbrale anda soovis. Vase ja kaalu abil tehtavaks testamendiks kutsutakse seda seetõttu, et seda tehakse mantsipatsiooni teel.'[7]
Esialgu tehti testamendid suuliselt, kuid hiljem hakati neid ka kirja panema. Algselt pidi testamendis pärija olema nimetatud käskivas kõneviisis. Samuti pidi alguses olema testament kirjutatud ladina keeles, hiljem ei omanud see enam tähtsust. Testamenti ei saanud volitada enda eest tegema kedagi teist.[8][9]
Lisaks era- ehk kodustele testamentidele tekkisid ka avalikud testamendid, mille tegemiseks kasutati riigivõimu organite kaasabi, näiteks testamentlik suuline avaldus ja kirjalik testament, mis anti imperaatori juurde hoiule. Hiljem tekkis vormi poolest lihtsamaid testamente, näiteks holograafiline testament, allograafiline testament, katku ajal tehtud testament, abieluliste laste vahel pärandi jaotamise testament, sõduri testament ning pimeda pärandaja testament.[8][9]
Kehtetu testament[10]
[muuda | muuda lähteteksti]Testament võis muutuda kehtetuks või osutuda kehtetuks algusest peale. Testamendid olid kehtetud, kui 1) pärandajal ei olnud õigust testamenti teha, 2) testaator kaotas õigusvõime pärast testamendi tegemist, 3) testament kaotas kehtivuse pärija suremise tõttu enne testaatorit, pärija muutus pärimisvõimetuks, loobus pärandist või ei täitnud testamendist tulenevaid tingimusi.[9]
Sundpärimine
[muuda | muuda lähteteksti]Kui testamendiga pärimisel tekkis ebaõiglane olukord, kus pärandist jäid ilma need isikud, kes oleksid selle pidanud saama (nt alaealised või võimualused lapsed), siis parandati seda olukorda seadusjärgse sundpärimisega. Alguses parandati pärandist ilma jäetud esimese järgu pärijatest võimualuste isikute olukorda sellega, et testaator pidi nende pärandist ilma jätmiseks neid pärandis nimega nimetama ja nad ilma jätma (ex heredatio). Kui poega ei olnud testamendis nimeliselt mainitud (nominatim), oli testament tühine. Kui ei mainitud tütreid või lapselapsi, oli testament siiski kehtiv, kui tütred ja lapselapsed said pool osa. Hiljem kujunes välja materiaalne sundpärimine ehk sundosa pärimine, mille käigus võisid pärandist ilma jäänud pärijad esitada pärandi hagi (hereditas petitio) ja kohus võis lugeda testamendi alusel pärijate vastuväited ebaoluliseks. Lisaks võisid pärandist ilma jäänud võimualused isikud esitada erilise kaebuse magistraadile (extra ordinem) ning kui kaebust peeti põhjendatuks, siis testament tühistati.[5][11]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Elmar Ilus (2000). Rooma eraõiguse alused. Tallinn: AS Kirjastus Ilo. Lk 174.
- ↑ 2,0 2,1 Elmar Ilus (2000). Rooma eraõiguse algused. Tallinn: AS Kirjastus Ilo. Lk 175.
- ↑ Elmar Ilus (2000). Rooma eraõiguse alused. Tallinn: AS Kirjastus Ilo. Lk 173.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Elmar Ilus (2000). Rooma eraõiguse alused. Tallinn: AS Kirjastus Ilo. Lk 176.
- ↑ 5,0 5,1 Elmar Ilus (2000). Rooma eraõiguse alused. Tallinn: AS Kirjastus Ilo. Lk 180.
- ↑ 6,0 6,1 Elmar Ilus (2000). Rooma eraõiguse alused. Tallinn: AS Kirjastus Ilo. Lk 177.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Hesi Siimets-Gross; Merike Ristikivi (2019). Fontes iuris Romani. Rooma õiguse allikate kogumik. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus. Lk 2209.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 8,0 8,1 8,2 Elmar Ilus (2000). Rooma eraõiguse alused. Tallinn: AS Kirjastus Ilo. Lk 178.
- ↑ 9,0 9,1 9,2 Elmar Ilus (2000). Rooma eraõiguse alused. Tallinn: AS Kirjastus Ilo. Lk 179.
- ↑ Testamendi kehtetus Rooma eraõiguses: bakalaureusetöö / Tiit Kuusik; juhendaja H. Siimets-Gross; Tartu Ülikool, õigusteaduskond, eraõiguse instituut; Tartu: Tartu Ülikool, 2010.
- ↑ Elmar Ilus (2000). Rooma eraõiguse alused. Tallinn: AS Kirjastus Ilo. Lk 181.