Toyota sõda

Toyota sõda
Osa Liibüa-Tšaadi sõjast ja külmast sõjast
Tšaadi poolt hõivatud Liibüa kopter Mil Mi-24
Toimumisaeg	16. detsember 1986 – 11. september 1987 (8 kuud, 3 nädalat ja 5 päeva)
Toimumiskoht	Borkou-Ennedi-Tibesti prefektuur, Tšaad
Tulemus	Tšaadi ja Prantsusmaa võit Relvarahu Liibüa väed lahkuvad Tšaadist
Osalised
Liibüa CDR PVO Tšaad Prantsusmaa
Väejuhid või liidrid
Mu‘ammar al-Qadhdhāfī Khalifa Haftar (POW) Hissène Habré Hassan Djamous Idriss Déby François Mitterrand
Jõudude suurus
90 000 300+ tanki 60+ õhukit 1000 30 000 1500 12+ õhukit
Kaotused
7500 hukkunut 1000 vangistatut 800 tanki ja soomukit 28–32 õhukit 1000 hukkunut

Toyota sõda (araabia keeles حرب التويوتا, Ḥarb al-Tūyūtā; prantsuse keeles Guerre des Toyota) oli sõda aastatel 1986–1987 Liibüa ja Tšaadi vahel. See leidis aset Põhja-Tšaadis ning Liibüa-Tšaadi piiril ning see oli osa Liibüa-Tšaadi sõjast. Sõda on nime saanud Toyota-marki autode (peamiselt Hiluxi ja Land Cruiseri mudelid) järgi, mida Tšaadi sõjavägi kasutas liibüalaste rünnates ja põgenedes. Liibüa sai sõjas lüüa, Ameerika Ühendriikide allikate järgi kaotati kümnendik sõjaväest: hukkus 7500 sõdurit ning sõjatehnikat hävis või langes vaenlase kätte 1,5 miljardi $ väärtuses. Tšaadi poolel hukkus 1000 sõdurit.

Sõda sai alguse 1983. aastal kui Liibüa okupeeris Tšaadi põhjaosa. Liibüa juht Muammar Gaddafi keeldus tunnustamast Tšaadi presidendi Hissène Habré võimu ning andis sõjalist tuge opositsioonilise Rahvusliku Ühtsuse Üleminekuvalitsuse (GUNT) riigipöördekatsele. Võimupööre ebaõnnestus Prantsusmaa sekkumise tõttu, operatsioonidega Manta ja Épervier piirati Liibüa väed 16. põhjaparalleeli taha, kus oli harva asustusega kõrb.

Aastal 1986 hakkasid Tšaadi opositsiooniväed Liibüa vastu mässama ning Liibüa kaotas vabanduse Tšaadi territooriumil viibimiseks. Detsembris 1986 andis president Habre oma vägedele käsu ületada 16. paralleel, et Tibesti mägedes liibüalastega sõdivate GUNT-i sõduritega väed ühendada. Mõni nädal hiljem rünnati suurte jõududega ja hävitati Fadas asunud Liibüa sõjaväebaas. Järgnevate kuude jooksul kombineeris Tšaadi sõjavägi sissitaktikat konventsionaalse sõjaga, tekitas Liibüale suuri kaotusi ning vallutas tagasi peaaegu kõik okupeeritud alad. Relvarahu sõlmiti septembris 1987. Relvarahuga jäi Liibüa okupatsiooni alla Aouzou sektor, mis anti Tšaadile tagasi 1994. aasta Rahvusvahelise Kohtu otsusega.

Vaata ka

• Panhard AML

Kirjandus

• Azevedo, Mario J. (1998). Roots of Violence: A History of War in Chad. Routledge. ISBN 90-5699-582-0.
• Brecher, Michael & Wilkenfeld, Jonathan (1997). A Study in Crisis. University of Michigan Press. ISBN 0-472-10806-9.
• Clayton, Anthony (1998). Frontiersmen: Warfare in Africa Since 1950. Routledge. ISBN 1-85728-525-5.
• Collelo, Thomas (1990). Chad. US GPO. ISBN 0-16-024770-5.
• Metz, Helen Chapin, toim (2004). Libya. US GPO. ISBN 1-4191-3012-9.
• Ngansop, Guy Jeremie (1986). Tchad, vingt ans de crise (prantsuse). L'Harmattan. ISBN 2-85802-687-4.
• Neville, Leigh (2018). Technicals: Non-Standard Tactical Vehicles from the Great Toyota War to modern Special Forces. Oxford, New York City: Osprey Publishing. ISBN 9781472822512.
• Nolutshungu, Sam C. (1995). Limits of Anarchy: Intervention and State Formation in Chad. University of Virginia Press. ISBN 0-8139-1628-3.
• Pollack, Kenneth M. (2002). Arabs at War: Military Effectiveness, 1948–1991. University of Nebraska Press. ISBN 0-8032-3733-2.
• Simons, Geoff (2004). Libya and the West: From Independence to Lockerbie. I.B. Tauris. ISBN 1-86064-988-2.
• Le pick up des guerilleros, La révolution Toyota en Libye Arhiiviversioon(2011). Tristan Ranx. Fluctuat.net.