Vaikne kuulamine
.jpg)
Vaikne ehk passiivne kuulamine eeldab erinevalt kuulmisest teadlikku suhtlemispratneriga kontaktis olemist mittesõnalisel moel (pilgu suund, pea kallutus, avatud poos, tähelepanu pööramine ja keskendumine ainult rääkijale). Seega on piir kuulmisega õhuke ja kipub sageli kaduma.[1]
Lihtsalt kuulmisest eristab kuulamist rääkija poolt räägituga mõttes kaasas olemine, st keskendumine rääkijale ja tema sõnumile.
Vaikset kuulamist kasutab inimene, kes[2]
- hoiab rääkijaga silmsidet,
- on pea kallutanud kergelt küljele,
- on avatud poosis,
- keha on kergelt ettepoole (rääkija suunas) kallutatud,
- on vait.
Vaikne kuulamine pole efektiivne juhtudel, kui rääkija on häbelik või ebakindel, kui tal on raskusi eneseväljendamisega või ta ei taha teatud teemadel rääkida.
Seda on sobilik kasutada juhtudel, mil rääkija on häiritud või mures millegi pärast ja tahab sellest väga rääkida.
Vaikse kuulamise teeb keeruliseks enda lülitamine rääkijale. Tavaliselt kipume ikka vaikselt kuulates mõtlema omi mõtteid või tegelema muude asjadega – seega me ei kuula, me vaid kuuleme … nagu taustamüra. Seetõttu võib vaikse kuulamise puhul infokadu olla suhteliselt suur.