Vastutus

Vastutus on tagajärgede kandmine oma tegude või tegemata jätmiste eest.

Vastutuse võtmine või andmine tähendab teadmist, et tegevust hinnatakse ja hinnangu tulemusel on moraalsed või materiaalsed tagajärjed (hüved, positsioon) inimesele või organisatsioonile, mida inimene esindab.

Vastutus on majanduses tavaliselt rahaline ja kokkuleppeline. Kohustuste puhul tähistab see tavaliselt trahvirahade protsentuaalset jaotumist vastutajate vahel, palgaarvutuses on see mitmete valemite järgi üks näitajatest, millega palganumber läbi korrutatakse (mõnikord on teisteks näitajateks tinglik tööks vajalik õppeaeg ja reaalne tööks kuluv aeg või aeg, mis kuluks samaks tööks keskmisel vastava ala töötajal). Investeerimise (nt osaluse või aktsiate) puhul võib vastutus tähistada nii võlgade jaotumist pankroti korral, kasumi jaotumist kui hääleõiguse jaotumist.

Poliitilises, sõjaväelises ja usulises žargoonis võimaldatakse ka vastutuse tinglikku ülekandmist, et vähendada sõduri psühholoogilist kontrolli enda tegude üle ja muuta teda pimedaks käsutäitjaks. See ei tähenda, et vastutus ei kanduks ka tegelikult teatavates piirides üle, sest käsuandja vastutab kahtlemata sama palju, kui käsutäitja, samuti on näiteks samas ühiskonnas viibijatel üksteise tegude osas teatav vastutus (eriti, kui nad oleks saanud neid ära hoida) – ja globaliseeruvas maailmas muutub inimese vastutus järjest kõikehõlmavamaks tänu protsesside, mida ta muuta, soodustada või ära hoida saab, arvu suurenemisele.

Vastutustunne on tagajärgedega tegevuses arvestamine.

Vastutusvõime on suutlikkus tagajärgedega tegevuses arvestada. Kellegi vastutusvõime langedes proovivad paljud ühiskonnad või muud liidud vastutust mõistlikkuse piirides enda kanda võtta – peamiselt siis, kui vastutusvõime ei lange vastutaja enda teadliku tegevuse tagajärjel (vaimupuuded). Kohtus proovitakse enne otsuse langetamist kohtualuse vastutusvõime välja selgitada – vaimupuue on kergendav asjaolu, narkootikumide või alkoholi mõju all olemine raskendav.

Moraalne vastutus

 Pikemalt artiklis Moraalne vastutus

Moraalse vastutuse all mõeldakse tavaliselt asjaolu, et subjekti moraalselt oluline tegu (või muud laadi entiteet) õigustab kiitust või laitus (või muud kohast reaktsiooni) olgu siis teistelt või subjektilt endalt.

Vastutuse subjektilt eeldatakse tavaliselt teatud laadi kontrolli oma tegude üle. Sageli samastatakse moraalse vastutuse subjektid isikutega. Vastutuse võimalikkust seostatakse tavaliselt vaba tahtega.

Vastutusega seotud põhilised küsimused on järgmised. Mis on vastutus? Kes saab vastutada? Millistel tingimustel vastutatakse millegi eest? Mis laadi (subjekti juurde kuuluvate) entiteetide eest vastutuse subjekt vastutab?

Ajalooline ülevaade

Moraalse vastutuse teooria loojaks peetakse traditsiooniliselt Aristotelest, kes "Nikomachose eetikas" (III.1–5), kes voorusi ja pahesid arutama hakates ütleb, et mõnikord on kohane vastata subjekti tegudele või iseloomujoontele kiituse või laitusega (1109b30–35). Allpool ütleb ta, et moraalisubjektiks ja ühtlasi vastutuse subjektiks saab pidada ainult seda, kellel on otsustamise võime. Otsus on Aristotelese järgi kaalutlus, mis väljendab subjekti arusaama sellest, mis on hea (1111b5–1113b3). Edasi on jutt sellest, millistel tingimustel on kohane subjekti mõne teo või iseloomijoone pärast kiidu- või laiduväärseks pidada. Oluline on teo või kalduvuse tahtlikkus. Tahtlikul teol või iseloomujoonel on kaks tunnust: 1) see, et subjekt on tegi teo või omandas iseloomujoone, oleneb temast endast; 2) subjekt on teadlik sellest, mida ta teeb (1110a–1111b4).

Vaata ka

• Kohus (eetika)

Kirjandus

• Aristoteles. Nikomachose eetika, 1109b30–35, 1111b5–1113b3, 1110a–1111b4.
• A. W. H. Adkins. Merit and Responsibility: A Study in Greek Values, Oxford: Clarendon Press 1960.
• H. L. Hart. Punishment and Responsibility, New York: Oxford University Press 1968.
• Harry Frankfurt. Alternate Possibilities and Moral Responsibility. – The Journal of Philosophy, 1969, 66, lk 828–839.
• Joel Feinberg. Doing and Deserving: Essays in the Theory of Responsibility, Princeton: Princeton University Press 1970.
• Terrance Irwin. Reason and Responsibility in Aristotle. – Amelie Oksenberg Rorty (toim). Essays on Aristotle's Ethics, Los Angeles: University of California Press 1980.
• Jean Roberts. Aristotle on Responsibility for Action and Character. – Ancient Philosophy, 1984, 9, lk 23–36.
• Randall Curren. The Contribution of Nicomachean Ethics iii.5 to Aristotle's Theory of Responsibility. – History of Philosophy Quarterly, 1989 6, lk 261–277.
• Stephen Everson. Aristotle's Compatibilism in the Nicomachean Ethics. – Ancient Philosophy, 1990, 10, lk 81–103.
• T. C. Brickhouse. Roberts on Responsibility for Action and Character in the Nicomachean Ethics. – Ancient Philosophy, 1991, 11, lk 137–148.
• Sarah Broadie. Ethics with Aristotle, New York: Oxford University Press 1991, ptk 3.
• John Martin Fischer, Mark Ravizza (toim). Perspectives on Moral Responsibility, Ithaca: Cornell University Press 1993.
• Bernard Williams. Shame and Necessity, Los Angeles: University of California Press 1993.
• Susan Suave Meyer. Aristotle on Moral Responsibility, Cambridge, MA: Blackwell Pub. 1993.
• R. Jay Wallace. Responsibility and the Moral Sentiments, Cambridge, MA: Harvard University Press 1994.
• John Martin Fischer, Mark Ravizza. Responsibility and Control: A Theory of Moral Responsibility, New York: Cambridge University Press 1998.
• Susan Suave Meyer. Moral Responsibility: Aristotle and After. – Stephen Everson (toim). Companions to Ancient Thought 4: Ethics, New York: Cambridge University Press 1998.
• John Martin Fischer, Neal Tognazzini. The Physiognomy of Responsibility. – Philosophy and Phenomonological Research, 2011, 82, lk 381–417.
• Javier Echenique. Aristotle's Ethics and Moral Responsibility, New York: Cambridge University Press 2012.

Välislingid

• Andrew Eshleman. Moral responsibility]. Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2014.