Velikije Luki operatsioon
See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2008) |
Velikije Luki operatsioon | |||
---|---|---|---|
Osa Teise maailmasõja idarinde lahingutest | |||
Idarinde lahingud 1942. aasta novembrist 1943. aasta märtsini | |||
Toimumisaeg | 24. novembrist 1942 kuni 20. jaanuarini 1943 | ||
Toimumiskoht | Loode-Venemaa | ||
Tulemus | Nõukogude vägede võit | ||
Osalised | |||
| |||
Väejuhid või liidrid | |||
|
Velikije Luki operatsioon oli idarinde lahing Teises maailmasõjas Saksamaa ja Nõukogude Liidu Kalinini rinde vägede vahel. See leidis aset Velikije Luki linna lähedal 24. novembrist 1942 kuni 20. jaanuarini 1943.
Velikije Luki operatsioonis osales ka 8. Eesti Laskurkorpus.
Velikije Luki operatsioonis osalenud üksused
[muuda | muuda lähteteksti]
Saksa poolel[muuda | muuda lähteteksti]
|
Nõukogude Liidu poolel[muuda | muuda lähteteksti]
|
Lahingust
[muuda | muuda lähteteksti]24. novembril alustasid Punaarmee 3. löögiarmee üksused (7 jalaväediviisi, 1 jalaväebrigaad, 3 tanki- ja 3 mehhaniseeritud brigaadi – kokku 86 000 – 95 000 meest, 2135 suurtükki ja miinipildujat, 390 tanki) rünnakuid 50 kilomeetri laiusel rindel. Purustades Velikije Luki linnast edela pool Širipino rajoonis 83. jalaväediviisi 257. ja 251. jalaväerügemendid, kohtusid 30. novembril põhjast ja lõunast ründavad Nõukogude väeüksused linnast lääne pool. Velikije Lukisse jäi erinevatel andmeil kotti 7–10 tuhat sakslast. Detsembri alguseks olid venelased jõudnud Novosokolniki linnani ja lõiganud läbi strateegiliselt tähtsa raudteesõlme Moskva–Riia ja Peterburi–Kiievi raudtee raudteeliinil, mis ühendas väegruppi Nord ja väegruppi Mitte. Kiiruga kohale toodud reservide najal läksid sakslased detsembri alguses vastupealetungile ja surusid Punaarmee Novosokolniku juurest tagasi ning taastasid raudteeühenduse. Tuginedes 1942. aasta talve Holmi ja Demjanski kottide kogemusele, keelas Adolf Hitler linna garnisonil kategooriliselt igasuguse väljamurdmise ja andis käsu oodata vabastamist väljastpoolt.
Alates 9. detsembrist osales lahingus 8. Eesti Laskurkorpus, enne seda asusid nad reservis Toropetsi piirkonnas. Ilmselt üldine poliitiline hoiak oli, et laskurkorpust hoitakse Eesti "vabastamise" jaoks. Kuid asjaolud muutusid. 8. Eesti Laskurkorpuse komandöri Lembit Pärna saatis lahingupiirkonda isiklikult Georgi Žukov, jutuajamine temaga jätnud kahtlust, et Pärnalt oodati ülesande täitmist kaotustest hoolimata. 8. ELK 249. LD allutati 5. kaardiväe laskurkorpusele, teises kaitseliiniešelonis linna piiramisrõnga välisrindel, Zaretšje-Kisloje järve liinil. 8. ELK 7. LD asus linna piiramisrõnga siserindel 18 km pikkusel lõigul, linna kirde-, edela- ja lõunasuunal. Punaarmee 257. asus piiramisrõnga loodesuunal, 357. diviis aga linna edelasuunal. 6. detsembril olles saanud korralduse viia 8. Eesti laskurkorpus üle 3. löögiarmeesse, hakkas armee juhtkond hakkas välja töötama Velikije Luki ründamise plaani. Et vältida sakslaste pääsemist, alustasid 3. löögiarmee üksused Velikije Luki koti likvideerimiseks 13. detsembril linna ründamist. Armee staabis välja töötatud ründeplaan nägi ette 257. ja 357. laskurdiviisi üksuste kahte kooskõlastatud lööki, et sakslaste grupeering tükeldada ja viia see järel läbi nende hävitamine. Rünnakul pidi abi osutama hästikomplekteeritud, kuid lahingukogemusta 8. Eesti laskurkorpuse 7. jalaväediviis. Garnison kaitses rasketes tingimustes ennast meeleheitlikult. 15. detsembril tegid parlamentäärid allaandmisettepaneku sakslastele. E. von Sass, kes oli saanud Hitlerilt kategoorilise nõudmise mitte loovutada linn, keeldus. Kuna 24. detsembriks olid sakslaste katsed linnast välja tungida märgatavalt nõrgenenud ja seejärel täielikult lõppesid, sai 3. löögiarmee juhtkond võimaluse jõud ümber grupeeruda ja jätkata aktiivset pealetungi linnale. Velikije Luki vallutamiseks otsustati nüüd kasutada ka 8. Eesti laskurkorpus 249. Eesti laskurdiviisi ning 47. mehhaniseeritud brigaad. Pärast suurtükiväe ettevalmistamist käivitas jalavägi tankide toel 25. detsembril kell 13.00 rünnaku. 30. detsembriks õnnestus Nõukogude vägedel linna kaitsvad jõud kaheks lõigata. Lovati jõe läänekaldal jäi sakslaste kätte kohalik Kreml, idakaldal raudteejaama piirkond. 31. detsembri lõpuks oli kogu linn, välja arvatud raudteejaam ja kindlus, Nõukogude vägede käes. Käreda pakase käes võidelnud eesti ja vene diviisid murdsid linnas kindlustunud Saksa vägede vastupanu. 1. jaanuari 1943 südaööl pöördus Nõukogude väejuhatus raadio teel sakslaste poole ettepanekuga alla anda. Kuna vastust ei saadud, jätkati rünnakut. Pärast suurtükiväe- ja õhurünnakut varem väljauuritud vaenlase laskepunktide pihta alustasid eriüksused rünnakut 15. jaanuaril kell 11.25. Olles jagu saanud ägedast vastupanust, suutsid peamises, idasuunas ründavad üksused tungida kindlusesse. 16. jaanuaril kella seitsmeks oli linnus vaenlasest täielikult puhastatud. Kaks päeva varem, 14. jaanuaril hakkasid 8. Eesti laskurkorpuse 249. ja 7. laskurdiviisi ning 257. laskurdiviisi üksused likvideerima raudtee ristmiku läheduses asunud garnisoni jäänuseid. 15. jaanuaril ajasid 8. Eesti laskurkorpuse 249. diviisi võitlejad sakslased välja raudteejaama hoonest ja veduridepoost. 16. jaanuari kella 12ks oli vaenlasel vaid üks vastupanukeskus – kaitse staap ooberstleitnant von Sassi juhtimisel. Kell 15.30 tungis keldrisse major E. Lemmingu alluv 30-mehelise 8. Eesti laskurkorpuse 249. diviisi eriüksus staapi ja vangistas 52 Saksa sõdurit ja ohvitseri, nende hulgas ka E. von Sassi.
11. detsembril tegi Saksa väejuhatus katset tungida Velikije Luki suunas edelast. 14. detsembril suutsid sakslased kaitsepositsioonidele asunud Nõukogude väeosad survestada ja haarata Gromov. Kiirkorras saadeti ohtliku olukorda appi Eesti 8. laskurkorpuse 19. kaardiväe laskurdiviis, kes stabiliseeris kiiresti olukorra. Pärast jõudude ümbergrupeerumist andsid Saksa väed 19. detsembril uue löögi, seekord 8. Eesti laskurkorpus 19. kaardiväe diviisi tiivale. Oht, et Nõukogude vägede kaitse murtakse sakslaste poolt läbi edelast, nõudis selle rindelõigu tugevdamist ning 20. detsembril saadeti sinna 8. Eesti laskurkorpuse 249. diviisi kaks polku. 21.-22. detsembril käivitas Saksa pool terve rea uusi rünnakuid. 22. detsembri õhtul saabusid rinde reservist 360. jalaväediviis ja 100. jalaväebrigaad, keda kasutati samuti kaitse tugevdamiseks edela suunas. See võimaldas Nõukogude vägedel edukalt tõrjuda 25. detsembrini järgnenud rünnakuid. Rünnaku ajal tekkinud suured kaotused sundisid Saksa väejuhatust võtma operatiivse pausi, et tõmmata kohale uusi vägesid ja valmistada ette uus löök. Velikije Luki linna lähedal Alekseikovo küla lahingutes 21. ja 22. detsembril 249. Eesti Laskurdiviisi 921. polgu ja 925. polgu sõjameeste suurim vangilangemine või massiline vabatahtlik Nõukogude poolelt sakslaste poolele üleminek. Olukorda tuleb hinnata selle järgi, et sakslased ründasid suurte jõududega ning rindelõiku appi saadetud 8. Eesti laskurkorpuse 249. diviisi kaks polku sattusid väljapääsmatusse olukorda. Kokku kaotas Eesti laskurkorpus lahingus koos langenute, haavatute, teadmata kadunute, vangilangenute ja ülejooksnute näol üle 16 000 sõduri. Hukkunute arv jäi 6600 kanti, mis oli umbes 40 protsenti kaotuste koguarvust. Ülejooksikute täpne arv pole teada, arvatakse, et ülejooksnuid ja vangi langenuid oli üle 2000[1]. Pärast linna vallutamist langes sadu ülejooksnud mehi Punaarmee kätte ning neid käsitleti kodumaa reeturitena ja anti tribunali alla. Väiksem osa mehi lasti tribunali otsusega kohe maha, kuid suurem osa saadeti Punaarmee trahviüksustesse, kus ellujäämise võimalused polnud oluliselt suuremad. 8. Eesti Laskurkorpuse komandöri Lembit Pärna tegevust hinnati ülemjuhataja Stalini ja ülemjuhataja asetäitja Žukovi poolt kõrgelt, ta sai juba 1943. aastal kindralleitnandiks. Pärast laskurkorpuse suuri kaotusi tehti poliitiline otsus, et jäädakse esialgse plaani juurde hoida laskurkorpust operatsiooniks Eestis.
Operatsioon Totila
[muuda | muuda lähteteksti]4.–14. jaanuarini 1943 tegid Saksa väed ebaõnnestunud katse Velikije Luki vägede piiramisrõnga läbimurdmiseks. Saksa vägede katsed linna sissepiiratuid päästa kestsid kuni jaanuari keskpaigani, kuid 3. löögiarmee tugev vastupanu ja suurte kaotuste tõttu need ei õnnestunud. Linna poole edelast tunginud Saksa väed jõudsid garnisonist vaid 3-4 kilomeetri kauguseni. Siiski õnnestus 5. mägikütipataljonist moodustatud võitlusgrupp 8 tanki ja soomusmasina toel jõuda ümberpiiratuteni.
Ööl vastu 16. jaanuari teostas Saksa vägede mõnesajameheline Kremli grupeering läbimurde lääne suunas ja raskete kaotuste hinnaga jõudsid 186 meest omadeni. Sama päeva hommikul vallutasid venelased Kremli, raudteejaama grupp alistus lõplikult 16. jaanuaril kell 15.30. Velikije Luki linna garnison, mille juht oli ooberstleitnant Eduard von Sass alistus 16. jaanuaril 1943. Pärast Velikije Luki langemist suunas 3. löögiarmee juhatus kõik jõud välisrindele ja 16.–20. jaanuari lahingutega suruti sakslaste ründekiil tagasi.
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]Linna vabastajate mälestussamba on kavandanud eesti arhitekt Mart Port.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Koostaja Viktor Boikov, "Velikije Luki in memoriam: 8. Eesti Laskurkorpuse inimkaotused Velikije Luki lahingus 1942-1943" Tallinn: Olion, 1992