Viiul

Viiul

Viiul
Liigitus	Keelpillid (poogenkeelpillid)
Hornbostel-Sachsi number	321.322-71
Keeled	g d1 a1 e2
Diapasoon
Sugulaspillid
vioola, tšello, kontrabass
Muusikuid
Viiuldajate loend

Viiul on keelpillide perekonna kõige populaarsem esindaja. Viiulit nimetatakse tihti ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja suured mängutehnilised võimalused.

Viiuli ajalugu ja Itaalia

Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi, Euroopa aladel on viiuli kaugemaid eelkäijaid võimalik paigutada IX sajandisse. Idamaadest rändurite ja kaupmeeste meelelahutajana Lõuna-Euroopasse jõudnud pillidest võib viiuli vaarisaks pidada keskaegset rebekki (rebec, Pärsias rabab või rebab) ja fiidlit. Tänapäeva viiuli kujunemislugu on keeruline ja kulgenud mitut liini pidi. Erinevatest keskaegsetest keelpillidest kujunesid renessansiajal tänapäevaste keelpillide lähemateks esivanemateks viola da gamba, mida mängiti põlvedel või põlvede vahel hoides, ning viola da braccio, mida toetati mängides õlale või rinnale. Tänapäevase viiuli sarnaseid pille hakkasid Itaalia põhjapiirkonna meistrid tegema XVI sajandi alguses. XIX–XX sajandi muusikute maitse jaoks täiuslikke instrumente valmistasid XVII ja XVIII sajandil paljud Itaalia viiulimeistrid, kellest tuntumatena on ajalukku jäänud Nicola Amati, Giuseppe Guarneri ja Antonio Stradivari. Antonio Stradivari loodud mudel on olnud eeskujuks enamikule pärast teda valmistatud viiulitele. Vanade Itaalia viiulite kõige kuulsamaks sünnikohaks sai pärast viimase Brescia suure meistri Giovanni Paolo Maggini surma Cremona.

Viiul mujal Euroopas

XVI sajandi teisel poolel levisid viiul ja selle meisterdamise kultuur kiiresti eelkõige Prantsusmaale ja Saksamaale ning mujale Euroopasse; 1560. aastal tellis Prantsusmaa kuningas Charles IX Andrea Amatilt 24 viiulit, 6 vioolat ja 8 tšellot. Tuntuim prantsuse viiulimeister oli Jean Babtiste Vuillaume. Esimene viiulite valmistamise manufaktuur loodigi Prantsusmaal XVIII sajandi lõpul Mirecourtis. Alpide, nn Tirooli koolkonna tuntuim meister oli Jacob Stainer. Saksamaalt teatakse Mittenwaldi koolkonda, mille keskseks dünastiaks olid Klotzid.

Prantsuse revolutsiooni ajal levima hakanud antiigi-ihalus tõi kaasa huvi vanade muusikariistade vastu ning peagi avastasid XIX sajandi muusikud nende pillide võlu. Vahepeal kõigi vanade asjade saatust jaganud pillid muutusid nõutud kaubaks. Vanad pillid ehitati uue, romantilise muusika nõuetele vastavalt ümber, samuti hakati vanu pille järgi tegema ning ka nimekate meistrite loomingut suisa võltsima.

Kahtlemata ehitati XVII sajandil ja edaspidi viiuleid ja muid keelpille kogu Euroopas, kuid ei Inglismaa, Hollandi, Põhjamaade ega idapoolsete maade meistrid ole saavutanud sellist kuulsust ja mainet nagu "vanad itaallased".

Viiulid tänapäeval

Tänapäeval valmistatakse viiuleid nii tööstuslikult kui ka enam-vähem samade võtetega, nagu seda tegid renessansiaegsed meistrid. Pealtnäha sarnaste pillide hinnad võivad nii valmistusviisist kui ka valmis pilli kvaliteedist ja meistri mainest tulenevalt erineda koguni kümneid tuhandeid kordi. Oksjoneil müüdavate pillide hulgas hoiavad hinnarekordeid siiski "vanad itaallased", mille hinnad võivad küündida miljonite eurodeni.

Viiulid ja meistrid Eestis

Eestis on viiul olnud võrdlemisi levinud, olles külapidudel ehk simmanitel tihti koguni ainuke pill. Varasemate ja lihtsamate Eesti alal levinud rahvapillide seast väärib viiuliga võrdlemisi sarnasena mainimist Hiiu kannel. Eestis on tegutsenud vägagi erineva tasemega viiulimeistreid: alates endale või lapsele ilma igasuguste eelteadmisteta pilli meisterdanud huvilistest kuni korraliku eriharidusega rahvusvahelise tasemega meistriteni. Tuntumad meistrid on olnud Felix Villak ja Eugen Meri, eriti aga tänapäevane meister Aaro Altpere, kes on õppinud Moskva rahvusvaheliselt tunnustatud meistri Korškovi juures. Tallinnas tegutsevad pillimeistrid Indrek Olt ja Raivo Hiiemaa, kes valmistavad ja parandavad ka muid klassikalisi poogenkeelpille.

Viiuli ehitus

Viiuli kere koosneb omapärase kujuga piklikust kõlakastist, mille kaas ja põhi on natuke kumerad. Kõlakasti kaane sees on kaks f-tähe kujulist kõlaava. Kõlakasti kitsama osa külge kinnitub viiuli kael, mille peal on sõrmlaud. Valmistatakse ka viiuleid, kus kõlakast on asendatud elektrilise võimendussüsteemiga.

Yamaha elektriline viiul

Viiuli kaela külge on omakorda kinnitatud keerdus pea ehk tigu. Teo alaosast käivad läbi häälestuspulgad. Nende külge kinnitatakse viiuli keeled ja häälestuspulki keerates saab keeli pingutada. Pillikeeli pingutatakse selleks, et nad hakkaksid helisema õigel kõrgusel. Seda tegevust nimetatakse pilli häälestamiseks. Viiuli teises otsas kinnituvad keeled keelehoidjale. Keelehoidja pannakse kõlakasti laiema otsa külge nööbiga. Selleks et viiuli keeled oleksid parajal kõrgusel sõrmlaua kohal, on kõlakasti keskpaigas kahe kõlaava vahel roop ja sõrmlaua lõpus teo juures sadul. Roop ja sadul kannavad pillikeeli.

Peamised puuliigid, mida kasutatakse viiulite valmistamisel, on kuusk ja vaher. Kuuske kasutatakse enamasti kõlalaua valmistamiseks. Viiuli pea, kael ja tagumine osa on valmistatud enamasti vahtrapuidust. Vahtrapuit loob huvitava optilise efekti, kui vahelduvad puidu heledad ja tumedad kiud. Kuusepuit on pikaajaliselt vastupidav ja painduv. Kuusepuitu lõigatakse viiuli tarbeks radiaalselt, vahtrapuitu tangentsiaalselt. Kuuske või paju kasutatakse viiulite sisemiste toestusosade valmistamiseks. Viiuli sisemine toestus (bass bar) kõlakasti sees on samuti valmistatud kuusepuidust. Sellised osad nagu virblid ja keeltehoidik on valmistatud tihedast lehtpuidust, sageli eebenipuidust, pukspuust või mõnest tumedamast tugevast puidust. Modernne sõrmlaud on valmistatud jäigast eebenipuidust.

Viiulisarnaselt on ehitatud ka teised sümfooniaorkestri keelpillide pere liikmed: vioola ehk altviiul (muusikute žargoonis lihtsalt alt), tšello ja kontrabass.

Mängimiseks asetab viiuldaja pilli vasakule rangluule ja toetab seda lõuaga. Keelte võnkuva osa pikkust muudetakse vasaku käe sõrmedega keeltele vajutades. Viiulit mängitakse poognaga üle keelte tõmmates.

Viiulite dendrokronoloogiline dateerimine

Dendrokronoloogia ehk puidu aastarõngaste uurimise abil saab välja selgitada viiuli valmistamise aja ja puidu päritolupiirkonna. Viiulite dendrokronoloogiline dateerimine on üsna uus uurimisvaldkond. Seda meetodit hakkasid kasutama Werner Lottermoser ja Jürgen Meyer 1953. aastal. Nad üritasid dateerida Itaalia keelpille, võrreldes neid kolme viiuli aastarõngaste mustritega. Instrumentide dateerimine õnnestus alles 1980. aastatel uurijatel Elio Corona, Fritz Hans Schweingruber ja Peter Klein. Sellest ajast sai viiulite dendrokronoloogiline dateerimine üldtunnustatud praktikaks. Tänapäeval on üks tuntud viiulite dateerijaid Micha Beuting, kes on dendrokronoloogilisi uuringuid teinud alates 1999. aastast Hamburgis. Eralaboratooriumi rajas ta 2004. aastal.

Dendrokronoloogiliseks dateerimiseks on kasutatav viiuli kõlakasti kaane kuusepuit, kuna sellelt on võimalik mõõta aastarõngaste laiust. Vahtrapuidust kõlakasti põhja ei saa dendrokronoloogiliselt dateerida, sest puidu tangentsiaallõikes ei saa aastarõngaste laiust mõõta. Viiuli teistes puitosades on dateerimiseks liiga vähe aastarõngaid.

Viiuli valmistamisel eemaldatakse puidust tavaliselt puutüve välimine osa või vähemalt mõned koorealused aastarõngad. Puidust on vajalik eemaldada osa, et tarvitatavast pakust lõigata välja viiuli kõlakasti kaaneks paraja suurusega tükk. Samuti on serviti kokkuliimitud laudade puhul vaja teha sirged liimimispinnad, selleks eemaldada koor ja siluda puutüve välispinna ebatasasused. Puitu kuivatatakse instrumentide tarbeks mitu aastat. Seetõttu ei saa täpselt öelda, kui palju aastaid tuleks lisada dendrokronoloogilisele dateeringule. Hilisemad uurijad (Klein & Stewart Pollens, 1998; Beuting, 2009) tõestasid, et nt Guarneri del Gesù valmistatud viiulite puhul on noorima aastarõnga vanus ja viiulile märgitud valmistamisaeg väga lähedased. See osutab, et on eemaldatud ainult mõned aastarõngad puutüve pinnalt. Teised pillivalmistajad eemaldasid rohkem aastarõngaid tüve välispinnalt või isegi puutüve kogu välimise osa.

Seadmete näiteid, millega mõõdetakse viiuli aastarõngaste laiust:

• Lintabi mõõtelaud ja Olympuse stereomikroskoop (10–100-kordse suurendusega). Mõõtetäpsus Lintabi seadmega mõõtmisel on seadistatav, kas 1/10, 1/100 või 1/1000 mm.

Programmid:

• TSAP-Win
• Tellervo
• TRiCYCLE
• ARSTAN
• COREM
• WinDENDRO jt.

Vaata ka

• viiuli perekond