Voltaire

Voltaire
Voltaire
Sünniaeg	21. november 1694; Pariis (Prantsusmaa kuningriik)
Surmaaeg	30. mai 1778 (83-aastaselt); Pariis (Prantsusmaa kuningriik)
Amet	filosoof, luuletaja, ajaloolane, kirjanik
Autasud	Londoni Kuningliku Seltsi liige
Autogramm
	[muuda Wikidatas]

See artikkel räägib filosoofist; Deimose kraatri kohta vaata artiklid Voltaire (Deimose kraater)

Voltaire [volt'eer] (sünninimi François-Marie Arouet [franssu'a-mar'i aru'e]; 21. november 1694 – 30. mai 1778) oli prantsuse deistlik filosoof, kirjanik, ajaloolane ja üks Euroopa valgustusliikumise juhtkujusid.

Voltaire sai tuntuks näitekirjaniku ja poeedina, hiljem John Locke'i ja Isaac Newtoni vaadete populariseerijana. Voltaire seisis sallivuse ja kodanliku avalikkuse eest ühiskonnas ning oli kriitiline katoliku kiriku piiramatu võimu suhtes. Ta oli ka Preisi kuninga Friedrich II õpetaja.

Tema tuntuimad teosed on "Candide", "Kohtlane", "Mikromegas", "Filosoofiline sõnaraamat" ja "Zadig". Voltaire on kirjutanud ka tragöödiaid, komöödiaid, epigramme, pilkekirju, ajalooraamatuid ja muud.

Perekond ja noorus

Voltaire'i vanemad olid François Arouet ja aadlidaam Marie Marguerite d'Aumart de Mauleon. Mõlema vanema suguvõsad olid pärit Poitevinist, kuid Arouet'd elasid Pariisis, kus Voltaire'i vanaisa François Arouet oli edukas kaupmees, abielus Marie de Mallepart'iga. Voltaire'i emapoolne vanaisa oli Pariisi parlamendi kriminaalametnik Nicolas d'Aumart, kes oli abielus Catherine Carteroniga. Voltaire'i isa François Arouet noorem oli kuningliku laekuri nõunik arvekojas ning tema onu Nicolas Symphorien d'Aumart oli kuningliku sandarmeeria kontrolör. Voltaire oli ka Friedrich II sugulane tolle vanavanaema Eleonore d'Esmier d'Olbreuse kaudu. Voltaire päris oma intellektuaalsed võimed ema suguvõsast, ka tema ema vennad olid väga võimekad.

François-Marie oli perekonnas viies laps. Enne teda olid sündinud kolm poissi, kellest kaks olid noorelt surnud, ja tüdruklaps Marguerite-Catherine. Tema ema suri, kui François-Marie oli seitsmeaastane. Õde Marguerite, keda François väga armastas, abiellus varakult. Tema vanem vend Armand oli range jansenist ning François ei olnud temaga kunagi heades suhetes.

Tema ema sõber abee de Châteauneuf õpetas François'le ilukirjandust ja deistlikku filosoofiat Poiss ilmutas varakult luuleannet. 1704. aastal saadeti ta jesuiitide kolleegiumisse Louis-le-Grandis, kus ta õppis 1711. aastani. Kuigi ta põlastas sealt saadud haridust, panid sealsed õpingud aluse ulatuslikele teadmistele ning arvatavasti sai seal alguse ka Voltaire'i armastus teatri vastu. Kolleegiumis kirjutas ta juba 12-aastaselt luuletusi ja ka oma esimese tragöödia. Koolis õppis ta ladina ja kreeka keelt, hiljem omandas ta itaalia, hispaania ja inglise keele^[1].

Esimestel kooliaastatel esitles abee poissi kirjanik Ninon de Lenclos'le. Kui too 1705. aastal surma sai, siis selgus, et ta oli jätnud François'le raha raamatute ostmiseks. 1711. aasta augustis läks noormees kolleegiumist koju, olles 17-aastane. Ta tahtis pühenduda kirjandusele, kuid isa ei kiitnud poja otsust heaks. Nii läks Voltaire õigusteadust õppima, kuid jättis õpingud pooleli.

Mässumeelne kirjanikuelu

Kindel teenistus Voltaire'i ei huvitanud, sest tal leidus alati mõni daam või sõber, kes oli valmis teda ülal pidama. Üks Voltaire'i armukestest ehitas oma lossile tema jaoks koguni uue tiiva. Ta nautis elu, aga peamiselt selle vaimseid külgi, minemata kaasa kõrgseltskonna lodeva elustiiliga. Kogu elu oli tal kujutlus, et tal on nõrk tervis, mistõttu ei taluvat ta veini. Seevastu armastas Voltaire juua kohvi, koguni 72 tassi päevas (rokokootassid ei olnud kuigi suured).

Aastatel 1717–1718 oli Voltaire Bastilles vangis.^[2] Seal kirjutas ta oma esimese näidendi "Œdipe", millega ta saavutas ka tuntuse.^[3] 1718. aastal võttis ta endale pseudonüümi Voltaire, mis on anagramm sõnadest "AROVET LI" (perekonnanime Arouet latiniseeritud kuju ja sõnade le jeune ('noorus' pr. k.) esitähed).^[4] Kuningas püüdis mässumeelset kirjanikku siduda kuningakojaga, pakkudes talle autasusid, pensioni ja kohta õukonnas, Voltaire aga keeldus. Vastuolu tõttu ühe noore aadlikuga mõisteti ta 1726. aastal teist korda vangi, Voltaire aga palus vanglakaristuse asendada maalt välja saatmisega.^[5]

Voltaire asus elama Inglismaale, kus ta tutvus inglise filosoofia, parlamendisüsteemi, kirjanduse ja teadusega. Kolm aastat hiljem naasis ta Prantsusmaale ning avaldas seal 1734. aastal teose "Filosoofilised kirjad", mis osutus kuningakojale nii vastuvõetamatuks, et see määrati avalikule põletamisele.^[6]

1733. aastal tutvus ta endast 12 aastat noorema abielus kolme lapse ema Émilie du Châtelet'ga. Nende afäär kestis 16 aastat.^[7]

1745. aastal määras kuningas Louis XV Voltaire'i kuninglikuks ajalookirjutajaks, teenistusele aitas kaasa ka markiis de Pompadouri soosing. Preisi kuninga Friedrich II kutsel asus Voltaire elama Potsdamisse Sanssouci lossi. Varsti aga pettus ta Friedrich II-s ning ostis endale lossi Šveitsi piiri lähedale. Voltaire elas oma mõttetera järgi: "Noorena tuleb armastada nagu pöörane, vanana aga tuleb töötada nagu kurat."

Voltaire veetis oma elu viimased kuud Pariisis, kus ta suri 1778. aastal vähki. Kuna Voltaire oli olnud kiriku suhtes väga kriitiline, keeldusid Pariisi vaimulikud kristlikku matust läbi viimast. Voltaire maeti Scellières'is Champagne'i maakonnas, kus Voltaire'i kaaslase Marie Louise'i vend oli abee. Prantsuse revolutsiooni ajal Voltaire'i surnukeha palsameeriti ja maeti 11. juulil 1791 Panteoni.

Eesti keelde tõlgitud teosed

"Candide ehk Optimism". Tõlge ja eessõna: Albert Saareste. Tartu: EKS, 1927
"Metsmees (Le Sauvage): näidend kolmes vaatuses". Eesti: s.n., 1930?, 65 lk
"Zadig ja teisi jutustusi" ("Zadig ehk saatus", "Mikromegas", "Kohtlane"). Tõlge ja eessõna: Aleksander Aspel. Tartu: EKS, 1936
"Fanatism" – raamatus "Valik prantsuse esseid", koostanud ja tõlkinud Aleksander Aspel. Tartu: EKS, 1938, lk 137–150
"Filosoofilised jutustused" ("Zadig", "Mikromegas", "Candide"). Tõlkinud Tatjana Hallap ja Merike Riives. Järelsõna "Groteski ja filosoofia maailmas": Juri Lotman (tõlkinud Pärt Lias). Tallinn: Eesti Raamat, 1979
"Filosoofiline sõnaraamat". Eessõna: Victor Hugo. Tõlge ja järelsõna: Herbert Stillverk. Tallinn: Eesti Raamat, 1986. (Nn valge sari. Tõlgitud 1967. aasta väljaandest, kus on 118 artiklit; eestikeelne väljaanne sisaldab 45 artiklit koos täiendustega.)
"Zadig. Candide". Tõlkinud Tatjana Hallap ja Merike Riives. Eessõna: Lauri Leesi. Sari "Europeia", nr 23. Tallinn: Perioodika, 1994
"Kohtlane. Mikromegas". Tõlkinud Sirje Keevallik ja Merike Riives. Järelsõna: Juri Lotman, "Groteski ja filosoofia maailmas". Sari "Europeia", nr 38. Tallinn: Perioodika, 1996
Voltaire ja Jean-Jacques Rousseau. "Valik kirju". Tõlkinud Kristiina Ross, järelsõna Marek Tamm. Vikerkaar 1999, nr 11–12, lk 48–73
"Traktaat tolerantsusest". Tõlge ja järelsõna: Katre Talviste. Sari "Avatud Eesti raamat". Tartu: Ilmamaa, 2013
"Filosoofilised kirjad". Tõlge: Anti Saar, Marri Amon (25. kiri). Järelsõna Marek Tamm. Sari "Avatud Eesti raamat". Tallinn: Varrak, 2019

Viited

↑ Liukkonen, Petri. "Voltaire". Books and Writers (kirjasto.sci.fi). Finland: Kuusankoski Public Library. Archived from the original on 10 February 2015
↑ Fitzpatrick, Martin (2000). "Toleration and the Enlightenment Movement" in Grell/Porter, Toleration in Enlightenment Europe, p. 64, footnote 91, Cambridge University Press
↑ von Guttner, Darius (2015). The French Revolution. Nelson Cengage. pp. 34–35.
↑ Christopher Thacker (1971). Voltaire. Profiles in literature series (Taylor & Francis). p. 3. ISBN 978-0-7100-7020-3.
↑ "Voltaire in England" The Telegraph, 9. aprill 2010
↑ Shank, J. B. (2009). "Voltaire". Stanford Encyclopedia of Philosophy.
↑ Schiff, Stacy. "'Voltaire In Love': An Ardent, Intellectual Affair". npr books.

Kirjandus

Aleksander Aspel, "Voltaire: valgustusajastu geenius". Sari "Suurmeeste elulood", nr 41, EKS, Tartu 1937.
Carl-Göran Ekerwald, "Voltaire – elu ja mõtteviis". Rootsi keelest tõlkinud Kadi Kõiv. Kirjastus Odamees, Tallinn 2003.

Välislingid

Elulugu, bibliograafia (prantsuse keeles)
Jan Kaus. Pigem õiguse kui tõe poolt Sirp, 31.10.2013
Euroopa kultuurikandjaid. Voltaire Sakala, nr 69, 12. mai 1943, lk 4

[r3xEL-1] Liukkonen, Petri. "Voltaire". Books and Writers (kirjasto.sci.fi). Finland: Kuusankoski Public Library. Archived from the original on 10 February 2015

[vMDfZ-2] Fitzpatrick, Martin (2000). "Toleration and the Enlightenment Movement" in Grell/Porter, Toleration in Enlightenment Europe, p. 64, footnote 91, Cambridge University Press

[z7OYE-3] von Guttner, Darius (2015). The French Revolution. Nelson Cengage. pp. 34–35.

[LuBQm-4] Christopher Thacker (1971). Voltaire. Profiles in literature series (Taylor & Francis). p. 3. ISBN 978-0-7100-7020-3.

[hzlej-5] "Voltaire in England" The Telegraph, 9. aprill 2010

[TlLAC-6] Shank, J. B. (2009). "Voltaire". Stanford Encyclopedia of Philosophy.

[DBvVl-7] Schiff, Stacy. "'Voltaire In Love': An Ardent, Intellectual Affair". npr books.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]