Worpswede

Worpswede
	Pindala: 76,4 km² (2017)
	Elanikke: 9761 (31.12.2023)
	Koordinaadid: 53° 13′ N, 8° 56′ E
	Valla asend Osterholzi kreisis

Worpswede on vald Saksamaal Alam-Saksi liidumaal Osterholzi kreisis.

Valla pindala on 76,13 km². 31. detsembril 2017 elas seal 9349 inimest. Vald asub Teufelsmooris, Bremenist kirdes. Alev paikneb Weyerbergi künka lähedal. See on olnud vilka kunstnikekogukonna kodu 19. sajandi lõpust saati, seal töötas üle 130 kunstniku ja käsitöölise.

Ajalugu

Paiga asustuse juured lähevad tagasi pronksiaega. Kuid seda on esmamainitud 1218. aastal. Siis kuulus see vürstlikku Bremeni peapiiskopkonda.

1630. aastal oli see lühikest aega Rootsi poolt okupeeritud. 1648. aastal muudeti vürstlik peapiiskopkond Bremeni hertsogkonnaks, mida valitseti esialgu personaalunioonis Rootsi ja 1715. aastast Hannoveri krooniga. Kuid võttis veel 120 aastat (1750), kui Jürgen Christian Findorff alustas Teufelsmoori koloniseerimist soo kuivendamisega. 1823. aastal hertsogkond kaotati ja selle territoorium sai Stade regiooni osaks.

Siioni kirik ja kalmistu

Pikemalt artiklis Siioni kirik (Worpswede)

Rabakomissar Jürgen Christian Findorff teostas Suurbritannia kuninga ja Hannoveri kuurvürsti Georg II Augusti Hannoveri õuearhitekti Johann Paul Heumanni projekti järgi luterliku Siioni kiriku (saksa: Zionskirche) ehitamise. Kirik ehitati aastatel 1757–1759, väsitava Seitsmeaastase sõja ajal.

Georg II, olles Hannoveri luterliku kiriku summus episcopus ülemvalitseja, pakkus rahalist toetust Siioni kiriku ehitamiseks. Kodakirik on orienteeritud. Selle üsna tagasihoidlikku interjööri kaunistab tüüpiline protestantlik Kanzelaltar, mis ühendab rokokoo vormis loodud kantsli ja altarilaua. See kannab tetragrammi יהוה üleval medaljonil ja kantslist vasakul kuninga ornamenteeritud initsiaale GR (Georgius Rex, fotol kaetud maaliga).

Pendentiividel ja postidel, mis lage toetavad, on Clara Westhoffi keerubipead ja Paula Modersohn-Beckeri lillekaunistused. Pärast seda, kui 1900. aastal mõlemad kunstnikud, siis veel õpilased, helistasid lõbu pärast kirikukelli, mida üldiselt mõisteti tulekahjuhäirena, määrati neile trahv. Nad ei suutnud maksta ja selle asemel lubati neil teostada kirikule need kaunistuselemendid. Välisseinte ja postide vahed on sillatud loftide (või empooridega).

Kirikutorn oma barokkstiilis tornikiivriga lisati kirikuhoone idaotsa alles 1798. aastal. Siioni kirik paikneb Weyerbergil ja on oma torniga maamärk, mida kunstnikud sageli maalimisteemana kasutavad.

Kalmistu on kirikuaed, seega tegelikult laiub see ümber kiriku hoone. See on loodud Findorffi plaanide järgi ja meelitab palju külastajaid oma kõrgema asukoha pärast Weyerbergil ja seal säilinud haudade tõttu. Nende hulgas oli 80 tuntud maalikunstnikku, kirjanikku, muusikut ja käsitöölist, nagu Fritz Mackensen ja Paula Modersohn-Becker.

Kultuur

Worpswede on üle riigi kuulus oma pika traditsiooni poolest kunstnike kolooniana. Tänapäeval elab seal püsivalt umbes 130 kunstnikku ja käsitöölist ning naist; kuigi peaks tõesti sisaldama enamikku Worpswede elanikke, sest paljud on kunstnikud või on vähemalt seotud mistahes kunstiga. Näiteks väikese kohviku Café Vernissage omanik eksponeerib söögikohas ka oma maale.

Kunstiline kogukond

1884. aastal tutvus Worpswede poeomaniku tütar Mimi Stolte koos oma tädiga Düsseldorfis viibides noore kunstiõpilase Fritz Mackenseniga ning kutsus ta Worpswedesse koos oma perega puhkust veetma.

1889. aastal asus Mackensen Worpswedesse, koos teiste maalikunstnikega, nagu Hans am Ende ja Otto Modersohn (kes abiellus Paula Beckeriga), ning järgnesid teised, nagu Fritz Overbeck, Carl Vinnen ja Paula Becker. Teised kunstnikud tulid, näiteks kirjanikud ja luuletajad Gerhard Hauptmann, Thomas Mann ja Rainer Maria Rilke, kes abiellus skulptor Clara Westhoffiga.

Fritz Mackensen jäi Mimi Stolte heaks perekonnasõbraks elu lõpuni. Mackenseni loodud mälestustahvlit võib näha Kaufhaus Stolte ees.

Heinrich ja Martha Vogeler

1895. aastal ühines Heinrich Vogeler esimeste kunstnikega ümber Fritz Mackenseni. Ta ei olnud ainult maalikunstnik, vaid ka joonestaja, disainer ja arhitekt. Kuna kasvav industrialiseerimine tingis vajaduse leida uusi viise kaupade ja igasuguste materjalide transportimiseks, tekkis mõte ehitada raudtee läbi Teufelsmoori piirkonna. Seega kaasati Vogeler raudteejaamade ehitamisse piki trassi. 1910. aastal avati Worpswede raudteejaam.

See on ainus raudteejaam Osterholz-Scharmbecki – Bremervörde trassil, mis on endiselt "algkujul". Tänapäeval kasutatakse seda restoranina.

1895. aastal ostis Vogeler suvila ja istutas ümber selle palju kaskesid, mis andis majale uue nime: Barkenhoff (alamsaksa vaste Birkenhofile, sõna-sõnalt Kasepuu-suvila). Sellest sai Worpswede kunstilise sündmuskoha kultuurikeskus.

Tema osalemine Esimeses maailmasõjas, milles Hans am Ende tapeti, pani Vogeleri mõtisklema elu üle. Selle tulemusena sai ta pärast sõja lõppu patsifistiks ja ühines Saksamaa kommunistliku parteiga (KPD). See oli sel ajal, kui tema ja ta naine Martha lahutasid. Siit alates tahtis ta töötada ideoloogiliselt. Ta loobus oma endisest romantiliste stseenide maalimisviisist ja hakkas oma töö keskmesse panema proletaarset sisu. 1931. aastal emigreerus ta Nõukogude Liitu ja küüditati 1941. aastal Nõukogude võimude poolt Kasahstani, kus ta 1942. aastal suri.

Vahepeal sai Barkenhoffist lastekodu. Hiljuti see taastati ja 2004. aastal sai sellest Heinrich Vogeleri muuseum.

Pärast abielulahutust täitis tema naine Martha oma lapsepõlveunistuse Haus im Schluhi abil. See on veel alles ning kuulub Martha ja Heinrich Vogeleri järglastele. Nagu Martha ajalgi, sisaldab see muuseumi, pansionaati, villaveskit ning seal korraldatakse kultuuriüritusi (näitusi, kontserte jne).

Teine kunstnike põlvkond

Esimesele kunstnike põlvkonnale järgnes teine. Tõenäoliselt kõige olulisem neist oli Bernhard Hoetger, Bremeni Böttcherstraße looja.

Vogeleri sarnaselt oli ta 'iga asja peale meister'. Palju Worpswede hooneid on tema ehitatud: näiteks Alam-Saksi kivi (Niedersachsenstein), Kaffee Verrückt, Grosse Kunstschau ja tema enda maja Hinterm Berg. Ta tegi ka palju skulptuure, nagu Bonze des Humors, Träumende, Schlafende, Wut jne.

Worpsweder Käseglocke

Worpswede "Juustukell" (kuna see sarnaneb tavapäraselt juustutaldrikul kasutatavale kellakujulisele klaaskaanele) on kõnekeelne mõiste elumajale Worpswede kunstnike külas Alam-Saksimaal. Selle ehitas kirjanik Edwin Koenemann 1926. aastal Bruno Tauti projekti järgi. Tänapäeval on puitmaja säilinud ja viimase paari aasta jooksul on see täielikult renoveeritud. Hoone, mis põhjustas oma ebatavalise iglukuju tõttu üsna segadust, sai Worpswede elanikelt nime "Juustukell".

Edwin Koenemann

Edwin Koenemann läks Worpswedesse noore mehena 1908. aastal eesmärgiga saada kunstnikuks. Pärast nurjunud katseid loomingulistes žanrites õnnestus tal saada giidiks. Tänapäeval on Koenemann üks Worpswede tuntumaid kodanikke. Tema endine kodu taasavati avalikkusele 1. mail 2001. Koenemanni postuumse kuulsuse lugu algas 1920. aastate alguses. Arhitekt Habich asus Worpswedes ja tegi tihedat koostööd Saksa kunstniku Bernhard Hoetgeriga. Habich andis Koenemannile, kes oli huvitatud ekspressionismist, 1921./22. aastal avaldatud Taut-ajakirja Frühlicht ühe konkreetse numbri. Ajakirjast leidis Koenemann kavandeid Taut-ühepereelamu kohta, mis pidi ehitatama Kesk-Saksa näitusele Magdeburgis, kuid hoonet ei ehitatud sinna kunagi. Räägiti kupliga või iglukujulisest majast, mis varem ei olnud kunagi ehitatud.

Bruno Tauti esialgne projekt

Iglu peamine idee oli Tauti poolt juba 1914. aastal Deutscher Werkbundi näitusel väljendatud, olles inspireeritud klaaspaviljonist. Iglu kuulub sõjajärgsete eksperimentaalsete arhitektuurikatsete seeriasse 1920. aastate alguses. Elamine iglus võimaldab elada hubaselt, tundes end samal ajal kaitstuna. Arhitektuur on loodud orgaanilise loodusvormina ilma igasuguse sisekujunduse või rakendatud akadeemiliste reegliteta. Iglu korsten moodustab peamise telje, ümber mille suunavad trepid eraldi kambritesse, sarnaneb teokoja välimusele. Vintskapi aknad näevad välja, nagu oleksid nad lihtsalt koorest välja avanenud, andes seega möönduse inimkasutusele.

Koenemann, kes ka arhitektuuriga tegeles, tunnistas oma võimalust joonistega, mis olid avaldatud vaid piiratud ringlusse. Ta võttis ajakirjast Frühlicht eskiisid ja kasutas neid otse oma maja jaoks Weyerbergil Worpswedes. Koenemanni maja, mida ta kutsus "Glockenhaus" (kellamaja), valmis 1926. aastal. Koenemann ja tema määratud puusepp täitsid fassaadi ehitamisel tihedalt Tauti spetsifikatsioone. Ainult üksikasjades tehti muudatusi, nagu näiteks mõlemad väikesed aknad eesukse kõrval, mis ei olnud ristkülikukujulised, nagu Tauti kujunduses, vaid pigem kolmnurksed.

Sisekujundus

Sees kujundas Koenemann unikaalse ruumijaotuse. Tähtsaimaks kohaks sai keskne saal, mis oli teostatud ekspressionistliku kaminasimsiga, mis oli valmistatud äpardunud keraamikast, samas kui Tauti disaini keskne ruum oli elutuba. Iglu esimesel korrusel, saali ja väikese tualeti kõrval on magamistuba ja köök. Teisel korrusel on kaks väikest külalistetuba ja avar ateljee.

Maja, mille läbimõõt on kümme meetrit ja seinad on ainult kaldu, osutus nii avaraks, et Koenemann üüris korduvalt ülemist korrust välja. Probleem oli aga kahe eraldi korruse soojendamine, mis toimus saali kamina keskküttesüsteemi abil.

Huvipaik

Võrreldes Hoetgeri hoonetega sai "Juustukate" kunstnike küla atraktsiooniks. Tema eluajal oli maja juba tuntud kui võhikumuuseum. 1920. aastate lõpul, kui Bruno Taut töötas "Hufeisensiedlung" Britziga Berliinis, külastas ta korduvalt Worpswede aiakujundajat Leberecht Migget. Kuna Migge elas kohe Koenemanni kõrval, pidi Taut olema näinud oma eskiisi matkimist, kuid ei ole täpselt teada, kuidas ta tundis Koenemanni poolt toime pandud plagiaati. Viimane esitas end siiski sellist tüüpi arhitektuuri geniaalse loojana.

Kaua aega pärast Koenemanni surma märkas kunstiajaloolane Tauti eskiise Frühlichtis ja avastas seega Tauti ehitise Worpswedes. Registreeritud ühing Freunde Worpswedes (Worpswede sõbrad) omandas 1994. aastal Koenmanni lese pärandist lagunenud "Juustukella" hoone. Säilitusettekirjutuste rahalisel toel alustati pühendunult kuppelhoone üksikasjalikku restaureerimist, mis asub puulatvade all. Lakk-katted eemaldati ja kasutati originaalilähedasi värve. Mõned tükid olid spetsiaalselt valmistatud ja ukse käepidemed rekonstrueeriti. Roheline tõrvapaber, mis sarnaneb lagunenud originaalile, toodi Kanadast.

Koenmanni elu ja elukeskkonda kuvatakse "Juustukella" sees. Originaalmööbel ei jäänud puutumata, seega esitleb ühing "Worpswede sõbrad" mitte ainult traditsioonilisi, vaid ka kaasaegseid kunsti- ja käsitöid, nagu talupoeglik mööbel, Bernhard Hoetgeri tehtud toolid ja Heinrich Vogeleri tehtud kapid, sealhulgas patsifisti relvakapp.

Aed, müürifragmentide ja grotihoonete segadus, on samuti Koenemanni eskiis, mis on tõenäoliselt inspireeritud Bernhard Hoetgerist. Praegu taastatakse ehitise algset seisukorda. "Worpswede sõprade" teine projekt Koenmanni pärandil on 1930. aastate külalistemaja (Nurdachhaus) rekonstrueerimine.

Tuntud inimesi

Gerhart Hauptmann, näitekirjanik
Rudolf Kortokraks, maalikunstnik
Fritz Mackensen, maalikunstnik
Thomas Mann, kirjanik
Paula Modersohn-Becker, maalikunstnik
Otto Modersohn, maalikunstnik
Heinrich Vogeler, maalikunstnik
Clara Westhoff, skulptor

Vaata ka

Kunstikoloonia

Viited

↑ Alle politisch selbständigen Gemeinden mit ausgewählten Merkmalen am 31.12.2018 (4. Quartal), vaadatud 10.03.2019.
↑ Register of German municipalities (2023), vaadatud 16.11.2024.

Välislingid

[1] Alle politisch selbständigen Gemeinden mit ausgewählten Merkmalen am 31.12.2018 (4. Quartal), vaadatud 10.03.2019.

[2] Register of German municipalities (2023), vaadatud 16.11.2024.

[1]

[2]