Elisabeth Aspe

Elisabeth Aspe (kodanikunimega Nieländer, Aspe oli pseudonüüm; 15. detsember 1860 Pärnu – 25. august 1927 Pärnu) oli eesti kirjanik.

"Ennosaare Ain"

Esmailmunud 1888. Tsitaadid väljaandest: Elisabeth Aspe, "Ennosaare Ain. Anna Dorothea". Tallinn: Eesti Raamat, 1984.

Pärnu jõgi on iseenesest vagusa ja aeglase loomuga, mis siis, kui tormid teda ei ärrita, tasahiljukesi oma teed rändab ja muulide lõpul kuulmata, vaikselt, iseenesest niisama vagusasse merde langeb. Ka purjekad ja paadid ei jõua ta rahu palju rikkuda, aga kui aurikud oma suurte ratastega armutult ta vaikset pinda künnavad ja kiirel jooksul vett oma all keerlema panevad, siis katkeb ta kannatus ja vihaselt ja ähvardavalt kohisedes saadab ta vahutavad lained madala kalda veerele oma häda kaebama. (lk 6)
Keset tuba põles piirg, isaisade ajast kodunenud valguseandja, kõrgel tulerinnal ja ümberringi istus pererahvas, naised kedrates, mehed tarvilikke nõusid ja riistu tehes. Ning sõnakad vanaeided koldel pajatasid sukavarrast veeretades endistest aegadest, mil sõjad ja verevalamised otsa saanud ja aegamööda jälle paremad päevad tulnud. Katk olnud küll kõik maa ära laastanud ja talud tühjaks teinud, ja kui ühes valla ääres veel üks või kaks inimest elusse jäänud ja teises niisama palju, ega nad suure tõvehirmu pärast üksteist ometi olnud usaldanud, vaid aina põgenenud üksteise eest. Aegamööda aga tulnud võõraist kihelkondadest inimesi juurde ja suur surmakartus vähenenud. Maad saanud jälle haritud ja ka mõisa poolt olnud hea põli. Õnnelik olnud, kes raskest taluorjusest pääsenud ja mõisa teole ja korrale võinud minna; inimesed läinud mõisaväljal priskeks ja hobused jäänud väsitamata. Ja ka muis asjus olnud parem põli seal. Pulmi ja pidusid peetud ja magusat õlut joodud ikka ühest pühapäevast teise. Naistel olnud tantsides seitse seelikut seljas ja meestel üheksa kasukat ülestikku. Ja kuis inimene siis ka ometi ilus ja ehitud olnud ja lõbu tundnud elust! (lk 16)
Sauga vald oli, nagu enamasti kõik teisedki, kooli seniajani ainult nimepidi tundnud. Siin ja seal talukambris oli mõni raamatutundja lapsi katekismust ja lauluraamatut lugema õpetanud, muust koolitarkusest polnud juttu. Siis pandi üks nimekoolmeister ametisse, kes suure valjusega oma kohuseid täitis. Ta käis nimelt majast majasse, tubli roosk hõlma all, ja katsus järele, kui rohket vilja koduõpetus oli kandnud. Kus talus oli raamatut tundev pereeit, kelle koonla kõrval lapsed lugema õppisid, ei saanud peidetud kaseoksad valget näha, kus aga asi oli ümberpöördud, läks pagan lahti ja vitsakimp tantsis laste kukil nagu mardisandid külmal talveõhtul talu ukse taga. (lk 21)
Ühel ilusal pühapäeval oli Hilde onu mõisas külaliseks. See oli proua Helene noorem vend Adalbert, vana veider, aga heasüdamline poissmees, kellel elus mõndagi viltu läinud, mispärast ta endal õiguse arvas mõnegi asja peale teist karva prillidega vaadata kui muud inimesed. Ta elas Pärnu linnas ilma ametita oma rahast ja oma teadusele. Nimelt oli ta suur täheteadlane, ja ehk see aeg küll ammugi möödas oli, mil Tartu ülikool kõigi oma õppeabinõudega lühikese aja Pärnus oli asunud, ja nüüd iga õpetlane ilma välise toeta omal nõul pidi töötama ja uurima, oli ta siiski Pärnu linna elama asunud ega mõtelnud elukohta muuta. (lk 23)
Ka isamaalistest asjadest oli juttu, kui ka mitte nüüdse aja kujul ja tähenduses. Sel ajal varjas veel, nagu laulik ütleb, "pikk, pime öö" Eesti isamaad, ja mis rahvasuus lauluna ja muinasjutuna endisest paremast põlvest ja vabadusaegadest liikus, oli ja jäi raske, tuimakstegeva orjuse all tumedaks luulekujuks, mis üksi lastele ajaviiteks arvati kõnelda kõlbavat. Mõnigi raamat küll ka kirjutati, aga palju siis neid rahva kätte sai ehk kes neid lugeda oskas? Vallas vähemalt mõistsid vanemad inimesed ainult katekismust ja lauluraamatut lugeda ja seda ainult sellepärast, et nad nimetatud raamatute sisu katsetel ja leeriajal pähe olid õppinud, mis kui hingetroosti vara elukaredustes õnneks ka pähe jäi. (lk 30)
Koolitoas kindlate ja kuivade seaduste järele mõtlema harjunud inimesena ei pidanud Ain koolitamata venna läbisegi tormavatest mõttekujutustest lugu ja küsis viimaks nõutul häälel Peedi tahtmise otstarvet; seda ei osanud Peet seletada, ja üheksateistkümneaastasel noormehel, kes ühest rahvast võrsunud ja teise rahva liikme armust kasvatatud, ei olnud mingit rahvuslikku tunnet. Eesti rahvuse pidi ta saksa kasuisa majas unustama ja saksa rahvusest ei olnud kogemata kombel iial juttu olnud. Üsna ilma paleuseta ta küll ei olnud; selleta ei ole keegi noor inimene, keda vähegi vaimutegevusele on ergutatud, aga ta paleusel ei olnud mingit sarnasust selle vaimustuse leegiga, mis lihtsa Peedi rinnus lõkendas, ega ta tahtnudki sellest teada. Peedi südames oli kesk tõsiseid elukohuseid ja raske igapäevase töö all puhas, püha isamaa-armastuse tuli põlema löönud, ja heas põlves suureks saanud Aini südamest ei toonud südimgi süütamine sädet välja. (lk 31)
[Onu Adalbert:] "Tartu elu ei huvita mind mitte märkigi. Mis niisuguses väikeses pesakeses palju võib olla, ja kui kõik noormehed sarnased kollanokad on kui sina, siis ei jõua nad pudelit õlutki korraga ära hävitada. Heidelbergis, Saksamaal, kus mina noorpõlves studeerisin, oli ometi hoopis teine lugu. Hei, kuis me linna väravast juba toredalt sisse sõitsime, mina ja mu seltsilised, kuus Liivimaa parunit ja üks Peterburi tohtri poeg, kellel aga isalt alati täied taskud olid, et ta keelamata Vene vürsti võis mängida. See oli elu! Iga päev sai lõbusalt sõprade keskel linnas eneses joodud, lauldud ja heideldud, et rõõm oli näha, ja mõni meist sai armide ja vermete hulga tõttu päris teise näo, ehk sai veel ilusamasse ümberkaudsesse sõidetud. Sõpru ei puudunud meil, miks siis Liivi parunid olime, kellele kõik ümberkaudsed veinikiiprid oma paremad ja kallimad veinid tagavaraks hoidsid. Muidugi mõista polnud meil aega Heidelbergi tarku professoreid kuulama minna, aga Berliinis, kuhu mind ligi pooltosina aastate järel kodunt sunniti minema, olid nad niisama targad. Seal ei olnud aga poolt nii lõbus kui Heidelbergis, mispärast mu himu juba kolme aasta pärast täis sai ja ma ära tulin." (lk 32)
"Kui sul luuleandi oleks, mu poeg," pööras ta korraga teravalt pilgates Aini poole, "siis võiksid sa vaikseil kuuvalgeil õhtuil mõndagi saladust siin laineilt kuulda saada; näituseks, et su sugurahval enne meie siiatulekut loomanahkadel, millega nad endid katsid kuldpalistused olnud ja hobuste sabad üle hõbetatud, ja muid hulle jutte veel, mis nüüdsel ajal paar noort tohtrit rahva mälestusena esitama on hakanud. Ehk sõnadest ja verest, mis tõenäolisem oleks ja mida viimast iga mõistliku arvamise järele vahest ojana jõkke võis voolata. Ja kõige viimaks — kuis su sugurahvas siin kaldaäärsetel nurmedel vististi mõndagi korda meie keppide all on äganud. Ja minu sugurahvas oskas seda toime panna, seda peab neile vaenlanegi jätma, hahaha! Noh, ära karda," ütles ta vaigistavalt edasi, sest noormees, kellele vend Peedi nõudmised meelde tulid, oli ta pilkamise all ära kahvatanud, "sinu kukile ju enam ühegi kupja kepp tantsima ei tule. Kui ma veel mõne aasta elan, siis loodan su nii kaugele nihutada, et sa kui õpetatud mees peatööga võid leiba saada. Ja esivanemate õhkamiste kaja ei pruugi sul ka kuulatama hakata: mis on olnud, ei tee keegi enam sündimatuks ega orja keegi enam vabaks. Las nad orjata! Aga pühapäevalaps võiksid sa olla ja vetepõue näha osata, sest seal olevat varandused varjul, mida mina sulle päranduseks ei saa jätta, mu parunliku sugukonna pärast mitte." (lk 34)
"Kas sa tahad hea nõu vastu võtta, mu poeg? Jah? Siis kuule: ära lase iialgi naisterahva silmi oma südame rahu rikkuda — nad on ometi kõik petised, olgu nad mustad, pruunid ehk taevakarva. Usu mu sõna, Anton!" Ja kiirelt pööras ta ümber ja kõndis edasi. Ainile aga ei olnud onu avaldus võõrastav ega läinud kaugemale kui kõrvast sisse, teisest välja. Hilde oli talle ammugi jutustanud, et onu esimene ja ainus armuke Saksamaal parem kehvale, aga korralikule professorile oli läinud kui rikka, aga priiskava Liivi paruniga võõrale maale tulnud. Ning see sündmus oli mehe meele eluajaks mõruks teinud. (lk 36)
"Kuule, kuis "suguvennad" mulle vastu hõiskavad," ütles Ain põlgavalt. "Ja nende pärast vist nõuad sa, et ma oma terve tuleviku pean muutma, viimaks oma saksa heategijale selja pöörama. Et ma narr oleksin seda tegema! Ma ei taha ilmas enam teie sarnane olla ja tänan jumalat, kui mul enam tarvis pole neid — vastikuid talunägusid näha."

Imestuses astus Peet ligemale. "Kes nõuab, et sa meie sarnane pead olema?" küsis ta tõsiselt. "Südamepõhjast olen ma jumalat tänanud, et meie lahke proua vend sulle parema põlve on suutnud anda. Aga sellejuures ei oleks sa nii uhkeks ja külmasüdameliseks pidanud minema ja põlgama hakkama meid, keda jumal orjusse ja halba põlve jätnud, kes me ometi sugulased oleme. See on minu rumala mõistuse järele suur süü niihästi jumala kui inimeste ees."

"Kas ma siis neid pean armastama, kes mind igal ajal pilkavad ja meelde tuletavad: "Kas me ei tea, kes sa oled, talupoiss nagu meiegi?"" küsis Ain äkitselt.

"Noh," andis Peet õigust, "paraku on see küll meie rahva jõle mood, et nad paremale järjele jõudnud venda pilkavad ja räägivad, nagu oleksid nad kadedad. Aga kui sa hakatusest juba vähem kõrk oleksid olnud, oleks lugu parem. Katsume järele, läheme nende sekka ja sõnume vastu, saab näha, kas nad järele ei jäta."

"Ilmaski," kostis Ain vihaselt. (lk 47)

Neljapäev on meie rahval ju paganaajast saadik tähtis päev, mil kõiki igapäevaseid töid ei tehta, vaid mida suuremalt jaolt pühitsetakse ja mille õhtut neiud ja peiud kui kosjalepingute tegemise aega iseäralises aus peavad. Kui neiu ka muidu koristamises viibinud, talvisel neljapäeva pärastlõunal olnud tal ikka aegsasti ahjud köetud, suits välja lastud, toad-kambrid pühitud, lauad küüritud ja istmed ja muud asjad oma paigal, sest häbi ju oleks, kui kosjade puhul peigmees ja isamees kadunud linnu otsil mööda nurki kobades midagi korravastast leiaksid. (lk 62)
Peagi lõppes jõetee, mürinal läks sõit kaldalt üles, veel vähe aega maad mööda, siis peatasid sõitjad linna vesivärava all, kus hulk odamehi või "viinavahtisid", kuidas rahvasuu neid nimetas, ootamas oli ning äri- ja pühapäevil suure kära ja vandumisega iga saani ja ree, iga jalainimesegi, kes linna läks, läbi sorkis ja otsis.

Säärast hoolt peeti viina pärast, mis sel ajal maal odavam oli kui linnas ja mida sellepärast ükski erainimene linna ei tohtinud tuua. (lk 67)

Eks neid kästa merele saata, kes palvetada ei oska, ja eks niisama või armastus ja igatsus põlatud isamaa järele ärgata, kui ta hellad tuuled meile enam ei lehvita, ta emapind meid enam ei kanna, truud omaksed enam meie ümber ei seisa. (lk 75-76)

Välislingid