Kaari Utrio
Kaari Marjatta Utrio-Linnilä (sündinud 28. juulil 1942 Helsingis) on soome kirjanik, paljude ajalooliste romaanide ja ajalooteemaliste aimeteoste autor.
Eesti keeles ilmunud teoseid
[muuda]- "Armas Henrietta", tõlkinud Merle Krigul, Sinisukk, 1993, ISBN 998581200X
- "Vasklind" 1. ja 2. osa, tõlkinud Andres Lepp, Sinisukk, 1994, ISBN 9985812050
- "Kirikla neiud", tõlkinud Meida Luiga, Sinisukk, 1995, ISBN 9985812239
- "Kuukivi kevad", tõlkinud Andres Lepp, Sinisukk, 1995, ISBN 998581228X
- "Vendela", tõlkinud Maire Jürima, Sinisukk, 1996, ISBN 9985812530
- "Tuulepistrik", tõlkinud Loone Ots, Rahva Raamat, 2017, ISBN 9789949999705
"Armas Henrietta"
[muuda]- Kõrgeauline Papa, tõeline riiginõunik Reinhold Silfverhane oli läinud soovima head uut aastat kõigile neile, keda Silfverhaned lugesid oma seltskonda kuuluvaks, ja neid oli suur hulk. Et ka kõik teised tiirlesid sõpradele head uut aastat soovides ringi, ei olnud keegi kodus. Tegelikult viitsisid vaid vähesed üldse kuhugi minna, istuti peidus pimedates tubades ja piiluti kardinapraost, kuidas tulijad jätsid oma kaardi välisuksele. Enamasti olid need teenrid, kes, higi otsaees, pererahva tutvuskonna läbi jooksid. Nõnda said head kombed järgitud ja kellelgi polnud sellest tarbetut tülinat - peale teenrite. (lk 11)
- Vabaproua ohkas. See oli pikk veniv, aeglaselt vaibuv ohe, ette nähtud just sääraseks juhtumiks. Mamanil oli varuks teisigi ohkeid - kiireid, lõõtsutavaid ebameeldivate olukordade puhuks, vaevaltkuuldavaid hingetõmbeid härrade tarbeks, vaimustatud, pisut vilisevaid endiste soosikute jaoks ja vaimustusest värisevaid kontserdil ning teatris pruukimiseks. (lk 12)
- Henrietta oli Mamanilt saanud loa õmmelda riideid vaestele lastele. Ilmselt olid Vaesed Lapsed Mamani ettekujutuses justkui pühad asjad, sest muidu ta "lihtrahva hellitamist" naljalt heaks ei kiitnud. (lk 13)
