Massaaž

Proosa

• "Noh, Toots, mis sa ootad?" küsib köster.

"Mul lõi kramp sääremarja," vastab Toots, "ei saa käia."

"Kramp? Kaua see kramp sul’s jalas on, kramp läheb mööda. Hõõru natuke."

"Ma olen teda paganat juba küllalt hõõrunud, aga seda hullemaks läheb."

"Mis jutt see on? Liiguta jalga."

"Ei, ma ei või liigutada, ta nii kui põletab siis. See kramp on mul lapsest saadik jalas, kui ma vähe külmetan, siis hakkab kohe kiskuma."

"Kus sa ennast siis nüüd, selle sooja ajaga, külmetasid?"

"Jões. Või ei, mitte jões. Jõe kaldal."

Köster vaatab Tootsile kahtlustavalt otsa ja läheb kaugemale. /---/

... Toots tuleb põõsa tagant surmani tõsise näoga välja ja hakkab kohe tööle. Esiti aitab ta paar peenart valmis kaevata, läheb siis rehitsejate juurde ja töötab sealgi nii hoolsalt, et köster seda tähele paneb ja tema virkust kiidab. Viimaks küsib köster, kas ta krambist juba võitu saanud ja kuidas ta seda teinud.

"Triikisin," vastab Toots.

"Nojah, ma ütlesin ju kohe," seletab köster, "krambi juures on peaasi triikimine ja hõõrumine."

• Oskar Luts, "Kevade", 2006, lk 247-248

• Ta soovis, et Baby Suggs oleks oma sõrmedega mudinud ta kukalt, vorminud selle ümber, ise öeldes: "Pane need maha, Sethe. Oma kilp ja mõõk. Maha. Maha. Mõlemad maha. Jõekaldale maha. Mõõk ja kilp. Lõpeta sõdimine. Pane kogu see jõledus maha. Kilp ja mõõk." Mudivate sõrmede ja vaikse manitseva hääle mõjul teekski ta seda. Ta paneks oma kahjutunde, kahetsuse, viha ja valu vastu võitlemiseks varutud kaitsevahendid ükshaaval kaldale, mille all tormaks selge vesi. (lk 82)
  • Toni Morrison, "Armas". Tõlkinud Kalevi Kvell ja Krista Kaer. Varrak, 1997

• Naine olla on hullem kui talupidaja - on vaja nii palju koristada ja pügada: vahatada jalgu, raseerida kaenlaaluseid, kitkuda kulme, hõõruda jalgu pimsskiviga, koorida ja niisutada nahka, puhastada poore, värvida juuksejuuri, varjutada silmalauge, viilida küüsi, masseerida tselluliiti, trimmida kõhulihaseid. Kogu masinavärk on nii peenelt häälestatud, et piisab see vaid paariks päevaks hooletusse jätta, kui kõik ongi umbrohtu mattunud.
  • Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998, lk 35