Moskva
.jpg)
Moskva on Venemaa pealinn.
Proosa
[muuda]- "Palun ... jah ... tänan teid ... Kutsuge palun Pjotr Aleksandrovitš. Professor Preobraženski. Pjotr Aleksandrovitš? Olen rõõmus, et teid kätte sain. Tänan teid, olen terve. Pjotr Aleksandrovitš, teie operatsioon jääb ära. Mis? Jääb hoopis ära, nagu ka kõik teised operatsioonid. Järgmisel põhjusel: ma katkestan oma töö Moskvas ja üldse Venemaal ... Praegu tulid minu juurde neli isikut, üks neist on meheks ümber riietatud naisterahvas, kaks on relvastatud revolvritega, nad terroriseerisid mind minu oma korteris eesmärgiga osa sellest ära võtta."
- "Lubage, professor," alustas Švonder ja läks teist nägu.
- Mihhail Bulgakov, "Koera süda". Tõlkinud Maiga Varik, Loomingu Raamatukogu 40-42 1988, lk 19
- Tol ajal polnud "Moskva" ja "Peterburg" veel kaotanud — ja vaevalt see eales täielikult kaobki — seda spetsiifilist ideelist ladestust (sõna otseses mõttes), mille oli sünnitanud ja neile andnud Vene ajaloolise arenemise dualism. Olgugi et Homjakov ja Konstantin Aksakov olid juba surnud, valitsesid Moskvas oma majades ikka veel vana viisi vürstidena slavofiilid, kelle juustesse oli aastatega kogunenud hõbedat, rinda aga veelgi paksem sete seda "vaimu", mida paremate nimetuste puudumisel kutsutakse "igivenelikuks" ja ka "emakese Moskva" omaks või siis "rasseiski" vaimuks — peab see viimane siis olema geograafiline mõiste või ühendama endas kõlaliselt midagi "rassist" ja "rossiaanidest".
- Moskva oli oma õnneks peale kõige muu ka veel provintsiaalne, uksed laialt lahti sissesõitjatele ja jutuajamistele, oma sissesõiduhoovides mässumeelitsev, ikka millegi tõttu ning millestki pisut solvunud ja ihus sellepärast kellegi ning millegi peale hammast. (lk 8)
- Sügisene Moskva, teadagi, pole kuigi kena; kui veel september on selge ja puhtas kuivas õhus heliseb kõlavalt tema hääl — kaubitsejate hõiked, kes on oma müügilauad üles seadnud lausa peelekividele piki kõnniteed; raudrehvidega rataste mürin munakivisillutisel; nelikümmend korda neljakümne kiriku vastastikune helin, millesse seguneb leierkasti nukrat kääksumist sissesõitnud hädavarese käe alt, kes keerab ja aina keerab pooleldi murdunud vänta; kordan, kui september on Moskvas veel selge ja kõikjal alles virvendavad valged sedelikesed akendel ja väravaalustes, et "asemekoht välja üürida", "tuba ära anda, sealsamas ka kapp ja riidevarnad", siis november oma paduvihmadega on peletanud tänavalt kõik müütajad ning kojamehed, ajanud need sügavale väravaalustesse; ududega nagu vatiga mähkinud kinni kirikukellade kuldse kumina, influentsaga lõpetanud vaese itaallasest leierkastimehe elu ja väga karmilt talitanud valgete sedelikestega. (lk 18-19)
- "Kujutage endale ette, Moskva!" alustas ametnik näolt higi pühkides jälle pärast pikka pausi, mille kestel kritiseerija üleoleva armulikkusega kantseleilaua ees istus ja selle üle muigas, mida loetakse "pisiasjade jutlustamiseks". "Oleksin ma kirjanik, kirjeldaksin ma ise seda romaanis või jutustuses: Moskva, kus iga kivi on noorukile nagu avastus, Moskva — kõigi tema pühaduste, Kremli, kaupluste, tõldade, teatrite, sildade ja aedadega... Jah, tal hakkab pea ringi käima, aga siin on näitus, kus kõik liigub, käratseb, müriseb, lehvivad lipud, voogab muusika, ja teda juhivad näitusel asjatundlikud inimesed, pistavad talle kõikjalt kätte trükitud lehed seletustega, — juhivad teda koolide paviljonidesse, et näidata tehnikat, õpetamist, tema aga — temale on kõik huvitav, ta seisatab iga väljapaneku juures; seal, kus teie vennas, intelligent, kritiseerides "primitiivne", "kaootiline", mööda läheb, võib tema tundide viisi seista ja seisabki: vaat, masin töötab ja laseb välja toodangut; vaat, Sevastoopoli kaitsmine; vaat, post ja telegraaf — jumaluke, kogu tema maakonnas pole veel telegraafi uneski nähtud, terve tema kubermangu kohta aga on avatud üksainus —, ja tahaks vaadata, kuidas ta töötab, kuidas need sõnad küll läbi õhu või juhtmeid pidi maakera teise otsa lendavad. Aga saatja, õpetatud giid, kiirustab teda tõttama näitlike õppevahendite juurde, vaatama Fröbeli lasteaeda, inglise näidiskooli — Rugby kooli — ja tema enda rahvakooli, sellisena, nagu see tuleb oma külas rajada..." (lk 38)
- Marietta Šaginjan, "Esimene näitus", tlk Miralda Prääts, 1970
- Kultuuriametnikud seda liikumist kaasa teha ei tahtnud. Nemad tundsid endid paremini ikka Müürist mõteldes, kujundist, mis oli omal kohal Moskvas, kus kõrgete kultuuridiktaatorite absoluutne anonüümsus andis neile tohutu võimu lihtsureliku autori üle, kus kõigi tsensuuriasutuste telefoninumbrid olid salastatud ja kus Glavliti asukohtki oli vaid kõrgemaile kirjanduse administraatoreile teada.
- Kes oli see julge kirjanik, kes nõukogude ajal (üsna lõpus loomulikult) julges kirjutada, et kultuur algab WC-st, selle kultuurist? Oli see Viivi Luik või Enn Vetemaa? Või mõlemad? Ma ei tea, kas silmas peeti lõhnasid või midagi muud. Aga ma mäletan suust suhu levinud, Mart Rauale omistatavat värssi Ma palju käind ja palju näind,/ mis vaatamist ju vääris,/ ent Moskvas leidsin peldiku,/ mis sita ära määris. Aga Venetsueelas leiad sa ka igas vaestelinnas või viimases indiaani kolkakülas Bolivari kujuga Bolivari-nimelise keskväljaku, seal lähedal on kindlasti kas veidi tagasihoidlikum või päris uhke WC, mis on ööpäev läbi kõigile lahkelt lahti. Kindlasti on kraanivalamu äärelohus roosa lõhnaseep, käsi võid käterätti pühkida või tuulutada. Seda on teinud naftatulud ja Venetsueelas viljeldav omapärane sotsialism, mis ainult pisut sarnaneb Rootsi sotsialismiga, kuigi viimane on vist eeskujuks. Teine põhjus on muidugi troopika. Moskvas ei teeks kasimata peldik talvel külmaga kellelegi suurt viga, seda oleks ainult vastik vaadata.
- Olev Remsu, "Valge ja must (La Puertas, Andides)", Vikerkaar 3/1998, lk 2
- 1950. aastal oli Nõukogude akadeemik P. V. Sõtin sunnitud Stalini vananeva ksenofoobse pilgu all rõhutama, et Kremli "planeering järgis puht vene arhitektuuriprintsiipe". Kui see mees saanuks reisida, oleks ringsõit Põhja-Itaalias pannud teda teistsugust väljendit otsima. Kõikjal oleksid teda ümbritsenud Moskva Kremli inspiratsiooni lätted, alates Verona linnaväravate kalasabakujulistest müürisakmetest ja lõpetades Milano Castello Sforzescoga, rääkimata juba Bologna tellistest linnamüürist. Kremli ajalugu selle taassünni ajastul kätkeb endas palju rohkemat kui üllad vürstid ja visalt töötavad kohalikud oskustöölised. See juhatab Moskvast Musta mere rannikule ja sealt edasi Euroopasse, see näitab alles pooleldi metsas asuvat konarliku piirdega väljakut ning hoonekogumit keset seda: mörti, tellinguid ja telliskive. (lk 46)
- Kui Peterburi hakkas hingama Euroopa tööstusrevolutsiooni aniliinihõngu, esindas Moskva endist Venemaad. Peeter Suure reforme küll eriti ei kahetsetud, kuid süvenes nostalgia paljude arvates kaotatud slaavi eheduse järele. Moskva salongides ja üha sagedamini ka raamatukogudes rekonstrueerisid vanameelsed oma kollektiivse mineviku kui ühtaegu uue Bütsantsi, kolmanda Rooma ja püha impeeriumi loo. (lk 203)
- Kultuuripuhtuse otsimine võis kergesti hälbida õigelt rajalt, kõige venelasliku armastamine manduda välismaalt pärit ja tundmatu tõrjumiseks. Antisemitismi vähktõbi oli levinud kogu üheksateistkümnenda sajandi Euroopas, kuid Venemaal kultiveeriti selle kõige ohtlikumaid haigusidusid. Tegelikult oli selle Vene vorm nii jultunud, et 1891. aastal pidas Aleksander III vend, suurvürst Sergei Aleksandrovitš Moskva kindralkuberneri kohale astumise eeltingimusena vajalikuks nõuda, et linn puhastataks juutidest. Veelgi üllatavam oli seik, et linnavõimud olid valmis kuuletuma, ning aastail 1891-1892 kihutas politsei kaks kolmandikku Moskva juudi populatsioonist kodust välja. (lk 217)
- Catherine Merridale, "Punane kindlus. Venemaa ajaloo salasüda". Tõlkinud Matti Piirimaa. Tänapäev, 2014
- Minevikku väärtustavatel rahvuslastel on ikka mure Moskva pärast. Moskva on tõesti ettearvamatu, aga mina muretsen rohkem viie- ja kümneaastaste pärast, kellel on nutitelefon kogu aeg nina ees. Olen ise kogenud, et lapsed Eestiski omavahel inglise keelt räägivad.
- Paljud ütlevad, et oleme muutunud täiesti eristamatuks globaalsest moevoost, aga ma vaidleks sellele ikkagi vastu. Kui ikka Moskva metroos istuda kuu aeg iga päev, siis näed selliseid elemente, mida mujalt regioonidest ei leia. Näiteks ordenid jakkidel ja mundritel, mida kannavad nii naised kui mehed. Sattusin ühe naisveterani peale, kes oli üleni ordenitega kaetud. Paljud naised kannavad senini pearätte, sealhulgas noored naised.
- Liisa Kaljula intervjuu Silvia Pärmannile, "Liisa Kaljula: Ida-Euroopas luuakse väga palju ägedat moekunsti, millest me ei tea mitte midagi" Edasi.org, 14. märts 2019
Luule
[muuda]/---/
Ma oma koli Moskvast siia tõin.
Ei austa miilits seal
mu luuleandi.
Kui õllepoes ma pisut lärmi lõin,
mind jalamaid
tsemendi peale pandi.
- Sergei Jessenin, "Stantsid". Tõlkinud August Sang. Rmt: Sergei Jessenin, "Luuletused", Tallinn: Eesti Raamat, 1970, lk 149-150
