Mine sisu juurde

Maagia

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Nõidus)

Proosa

[muuda]
  • Siiani oleme põhiliselt vaadelnud sümpaatilise maagia seda haru, mida võib nimetada homöopaatiliseks ehk jäljendavaks. Nägime, et selle juhtivaks põhimõtteks on "sarnane tekitab sarnast" ehk teisisõnu, tagajärg meenutab põhjust. Sümpaatilise maagia teine suur haru, mille ma nimetasin kokkupuutemaagiaks, lähtub arvamusest, et kunagi omavahel kontaktis olnud asjad jäävad ka edaspidi paratamatult sümpaatilisse suhtesse, nii et mis ka ei juhtuks ühega, mõjutab see samamoodi teist. Seega on nii kokkupuute- kui homöopaatilise maagia loogiliseks aluseks ideede väär seostamine; selle füüsiliseks aluseks, kui millestki niisugusest saab üldse rääkida, on, nagu homöopaatiliselgi maagial, teatav aineline meedium - nagu eeter füüsikas - millest arvatakse, et see ühendab eemalasetsevaid objekte ning kannab mõjutusi ühelt teisele. Kokkupuutemaagia tuntuim näide on maagiline sümpaatia, mida arvatakse esinevat inimese enda ja tema keha küljest eemaldatud osade, näiteks äralõigatud juuste või küünte vahel; usutakse, et isik, kelle kätte satuvad inimese juuksed või küüned, võib nende abil teda omatahtsi mõjutada ükskõik kui kaugelt. See ebausk on levinud üle kogu maailma [---].


  • Lühidalt, pinnase ettevalmistamine seemnete mahapanemiseks on suur posimine ja nõiakunst. Mullale tuleb lisada marmoritolmu (aga kust seda võtta?), kolm aastat vana lehma sõnnikut (kusjuures pole selge, kas see peab olema kolmeaastase lehma sõnnik või kolm aastat vana sõnnik), näputäis värske mutihunniku mulda, peeneks hõõrutud põletamata telliste savi, Labe (ja mitte mingil juhul Vltava) liiva, kolme aasta vanust komposti, võib ka kuldsõnajala kõdu ja pihutäis mulda ülespoodud neitsi haualt.


  • Caroline klõbistas erutatult portselani ja lauahõbedaga. Ta polnud harjunud võõraksjäänud onudele teed valama.
"Loodan, et teil on siin lõbus," ütles onu Charles teetassi vastu võttes. "Ja vabandage mind, kui ma ei söö alati koos teiega. Mul on üks töö käsil... see tähendab, kirjutan üht raamatut," seletas ta.
"Kui lõbus!" ütlesid kõik peale Caroline'i, kes parajasti oli teemasina juures oma kätt kõrvetanud; ja Charles küsis:
"Millest?"
"Nõidusest... või õigemini ühest nõidusharust," vastas onu. "Mõtlesin sellele pealkirjaks panna "Lühike ülevaade sugestiooni psühholoogilisest ja füsioloogilisest osast nõndanimetatud nõiduses"."
"Kõlab huvitavalt; vähemalt ma arvan, et see oleks huvitav, kui ma sellest midagi teaksin," ütles Caroline, katsudes ühtlasi olla otsekohene ja viisakas.
"Väga pikk," lausus Charles. "Kuidas see kõik raamatukaanele mahub?"
"Jah, "nõndanimetatud" jäta ära," pakkus Charlotte. "Muidu paistab, nagu ei usuks sa nõidust."
"Inimesed ei loeks mu raamatuid, kui nad arvaksid, et ma usun nõidust," vastas onu Charles. "Nad peaksid mind hulluks, teate."
"Aga mispärast?" küsis Charlotte. "M e i e ei ole hullud ja usume nõidusesse. Kas sa tunned mõnda nõidust, onu? Tahaksime kangesti nõiduda. See on meie eluunistus, tõepoolest."
Kerge naeratus lehvis onu Charlesi pärlmutrikarva näol.
"Niisiis olete huvitatud nõidusest?" sõnas ta. "Vähemalt niipalju on meil siis ühist."
"Muidugi oleme. Kõik on huvitatud nõidusest, ainult seda kardetakse tunnistada. Isegi teenijad on huvitatud. Nad ennustavad tulevikku ja seletavad unenägusid. Kas oled kunagi lugenud amuletist, fööniksist või võimusõnadest? Palun võileiba," ütles Charles.
"Olete nähtavasti seda küsimust uurinud," sõnas onu Charles. "Kes rääkis teile võimusõnadest?"
"Neist on juttu raamatus "Lugu amuletist"," vastas Charlotte.
"Kuule, onu, palun õpeta meile mõni nõidus!"
"Ah!" Onu Charles ohkas. "Kardan, et nõiduste päevad on möödas - võib-olla välja arvatud teievanustele inimestele."


  • Rummusaare oli üksiktalu, surutud metsa ja raba vahelisse siilu. Vanatare taga kerkis põld veerjaks. Keldrimäeks kutsuti seda põldu, sest selle kõige kõrgemas kohas oli kelder. Sealt, keldrikatuselt käisin vaatamas maailma — lähimat naabertalu. Ja see tundus mulle väga müstilisena, et naabertalu hooned olid keldri katuselt hoopis väiksemad kui ligidalt. Et see nõnda oli, selles sain veenduda, sest mu onu võttis mind kord poodi sõites vankri pärasse ja meie tee viis sealt mööda. Ja kui ma onult oma kahesuguse nägemise üle aru pärisin, ütles ta: "See on silmamoonutis." Nõidus, nõnda tõlgitsesin seda. Nõidust ma teadsin. Ma olin sellest ehk rohkemgi kuulnud kui Jumalast. Nõidus oli kõik, millest ma aru ei saanud ja mida keegi mulle seletada ei osanud. Nõidus oli see, et mets mu häälele vastu hõikas, ja nõidus oli seegi, et ma selge ilmaga oma nägu võisin kaevupõhjast näha.


  • Clarke'i kolmas seadus: Iga piisavalt arenenud tehnoloogia on eristamatu maagiast.


  • Higi pühkinud, pani Gusts mütsi taas pähe, tõmbas rohkem silmadele, et päike silma ei paistaks, laskus käsipõsakile ja vaatas jõude olles, kuidas mööda mäekülge sõidavad maanteel autod: suured rasked kaugvedude autod tirisid just nagu tigedad pullid, mida ta oli näinud nende külgedele maalitud olevat, bussid vurasid nagu ümmargused madalate jalgadega emised, aga sõiduautod, enamuses hallid, meenutasid kassipoegi, kes hõõruvad end vastu su säärt, aga samas — turts! hüppavad eemale.
Autod sõitsid suurel teel vahetpidamata nagu sõja ajal, olid ainult omavahel rohkem erinevad, ja tookord saatis motoriseeritud voolu pöörane müra, nüüd aga liuglesid autod täiesti hääletult, nagu ei veaks neid mitte mootor, vaid nõiavägi. (lk 12)
  • Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23


  • Teater on kindlasti koht, kus õppida, kui lühike on inimese kuulsus; oh, kui mõelda nendele imelistele, sädelevatele pantomiiminäitlejatele, kes on jäljetult kadunud! Nüüd loobun ma maagiast ja hakkan erakuks; ma panen ennast olukorda, kus ma võin ausalt öelda, et mul pole teha midagi muud kui õppida olema hea. Elu lõppu peetakse õigusega mõtiskluste ajaks.
    • Iris Murdoch, "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu (1996), lk 8


  • Maal, kus nõidu on nii tihedalt nagu Gontis ja Enladeses, võib näha, kuidas vihmapilv aeglaselt saare ühest küljest teise ja paigast paika eksleb, sest üks loits juhib seda edasi teise juurde, kuni pilv tõrjutakse lõpuks mere kohale, kus see ennast rahus tühjaks sadada saab. Aga Ogion laskis vihmal sadada, kus see tahtis. Ta otsis mõne tiheda kuusepuu ja heitis selle alla pikali. Ged kükitas märja ja pahurana tilkuvate põõsaste vahel ning mõtles, mis kasu on väest, kui sa oled liiga tark, et seda kasutada, ning kahetses, et ta ei läinud kaugemale orgu vana ilmategija õpilaseks, sest seal oleks ta vähemalt kuivas kohas magada saanud. (lk 17-18)
  • [Ogion:] Kas sa ei ole kunagi mõelnud, et nagu valgust ümbritseb vari, nii käib ka võluväega kaasas hädaoht? Nõiakunst ei ole mäng, mida me mängime oma lõbuks või kiituse pälvimiseks. Sa mõtle sellepeale, et meie kunsti iga sõna, iga tegu lausutakse või tehakse kas hea või kurja teenimiseks. Enne, kui sa midagi ütled või teed, pead sa teadma hinda, mis sul maksta tuleb! (lk 22)
  • [Gensher:] Sa oled sündimisel kaasa saanud suure väe, aga sa kasutasid seda väge valesti, sa laususid loitsu, mida sa ei suutnud ohjeldada, ega teadnud ka, kuidas see loits mõjutab valguse ja pimeduse, elu ja surma, hea ja kurja tasakaalu. Ja sellele teole kihutasid sind uhkus ja vihkamine. Mis seal imestada, et tulemuseks oli häving. Sa kutsusid välja ühe surnud inimese hinge, aga koos hingega tuli midagi elutuse väest. Kutsumata ilmus see paigast, kus nimesid ei ole. See on kurjuse jõud ning tahab ka sinu kaudu kurja teha. See võim, mis oli sinul teda kutsudes, annab temale sinu üle võimu: te olete teineteisega seotud. See on sinu kõrkuse vari, sinu võhikluse vari, see vari, mida sa heidad. Kas varjul on nime? (lk 58)
  • Lapsepõlves oli Ogion kõigi poiste kombel arvanud, et on tore mäng võtta endale võlukunsti abil ükskõik missugune kuju, muuta ennast mõneks inimeseks, loomaks, puuks või pilveks ning mängida nii tuhandete olemisvormidega. Võlurina oli ta aga teada saanud, mis on selle mängu hind - oht kaotada oma mina, oht mängida maha tõde. Mida kauemaks jääb inimene mingisse teise kujusse, seda suurem on oht. (lk 108)
  • [Verihein ja Ged:] "Kui merel õhtusöögi aeg kätte jõuab, miks te ei ütle siis: "Lihapirukas!" ega söö seda, kui see ilmub?"
"Jah, me võiksime seda teha. Aga nagu öeldakse, ei meeldi meile eriti oma sõnu süüa ning "lihapirukas" on lõpuks ikkagi ainult sõna... Me võime anda sellele lõhna ja maitse ning see võib isegi kõhtu täita, aga sõnaks see jääbki. See narrib kõhtu ega anna näljasele inimesele jõudu." (lk 140)
  • [Verihein:] "Kui see pole saladus, siis ütle mulle, millised suured väed on maailmas veel peale valguse?"
"See ei ole saladus. Arvan, et igasuguse väe allikas ja lõpp on üks. Aastad ja kaugused, tähed ja küünlad, vesi, tuul ja võlukunst, inimese käteosavus ja puujuurte tarkus tekivad kõik koos. Minu nimi, sinu nimi, päikese või allika või sündimata lapse päris nimi on kõik silbid ühes suures sõnas, mida lausub väga aeglaselt tähesära. Pole olemas mingit muud väge. Mingit muud nime."
Tirk peatas noa nikerdatud puidul ja küsis: "Aga surm?"
Tütarlaps kuulas, läikivate mustade juustega pea langetatud.
"Selleks, et saaks lausuda sõna," vastas Ged aeglaselt, "peab olemas olema vaikus. Enne ja pärast." Siis tõusis ta äkitselt püsti ja ütles: "Mul ei ole õigust neist asjadest rääkida. Mulle lausuda antud sõna laususin ma valesti. Mul on parem vaikida; ma ei ütle enam midagi. Võib-olla pole olemas ühtki tõelist väge peale pimeduse." (lk 142)


  • [Rincewind:] "Tead, see ongi kogu selle võlukunsti juures kõige lollim lugu. Raiskad kakskümmend aastat, et õppida loitsu, mis tekitab su magamistuppa paljaid neitseid, ja oled seejärel elavhõbedaaurudest nii mürgitatud ja vanade nõiaraamatute lugemisest poolpime, et ei suuda meelde tuletada, mis edasi saab."
    • Terry Pratchett, "Võlukunsti värv". Tõlkinud Urmas Alas. Varrak, 1997, lk 42


  • Kes iganes seda teatrit ka kokku ei kirjutanud, teadis, kuidas võlukunsti kasutada. Isegi mina usun seda, mis toimub, ning mina ju tean, et selles pole kübetki tõde.
See on siis kunst, mis Hoiab Elu Ees Peeglit. Sellepärast ongi kõik täiesti vastupidi.
  • Terry Pratchett, "Õed nõiduses". Tõlkinud Piret Purru ja Aet Varik. Varrak, 2001, lk 269-270


  • Vanemad võlurid räägivad küünaldest, ringidest, planeetidest, tähtedest, banaanidest, võlusõnadest, salamürkidest ja sellest, kui tähtis on, et päevas oleks vähemalt neli toekat toidukorda. Nooremad võlurid aga, eriti need kahvatud, kes veedavad suurema osa oma ajast Kõrgenergia-Võlujõu hoones, seletavad pikalt-laialt Fluktuatsioonidest universumi morfilises koes, isegi kõige jäigemana paistva aeg-ruumilise taustsüsteemi ebastabiilsusest, reaalsuse ebatõenäolisusest ja muust sellisest: tegelikult tähendab see, et nad on millelegi tõeliselt kuumale jälile saanud ja jahuvad nüüd füüsikast, et seda varjata...
  • Terry Pratchett, "Härrasrahvas", tlk Allan Eichenbaum, 2003, lk 103


  • [Perspicacia Tick:] "See on see neetud kriit! Ma juba tunnen seda! Korralikul mullal saan ma võluda ja kivi sobib ka hästi ja ma saan isegi savi peal hakkama... aga kriit pole ei üks ega teine! Olgu öeldud, et ma olen geoloogia suhtes väga tundlik."
"Mida sa sellega öelda tahad?" küsis hääl.
"Kriit... on ablas pinnas. Mul pole kriidi peal kuigi palju jõudu."
Hääle omanik, kes oli peidus, küsis: "Kas sa kukud pikali?"
"Ei, ei! Ma lihtsalt ei saa võluda..."


  • [Voldemort:] Mind rebiti mu keha küljest, ma olin midagi vähemat kui vaim, midagi vähemat kui kõige nurjatum kummitus... kuid siiski olin ma elus. Isegi mina ei tea, mis ma olin... mina, kes ma olen jõudnud surematuseni viival teel kaugemale kui keegi teine. /---/ Siiski olin ma jõuetu nagu kõige väetim olevus maa peal ega suutnud end ise aidata... sest mul ei olnud keha ja iga loits, mis mind aidata oleks võinud, nõudis võlukepi kasutamist...
    • J. K. Rowling, "Harry Potter ja Tulepeeker", tlk Krista ja Kaisa Kaer, 2000, lk 562


  • "Minu meelest ei tohiks sa auroriks hakata, Harry," ütles Luna ootamatult. Kõik vaatasid teda. "Aurorid on osalised Rotfangi vandenõus, ma arvasin, et kõik teavad seda. Nad teevad seestpoolt ministeeriumi lammutamise nimel tööd ning kasutavad selleks igasugust musta võlukunsti ja igemehaiguseid."
    • J. K. Rowling, "Harry Potter ja Segavereline Prints", tlk Krista ja Kaisa Kaer, 2005, lk 274


  • Fantaasiakirjandus võimaldab sul näidata inimesi teises valguses. Ma usun, et ainuke õige viis fantastikat kasutada on kujutatada tähtsaid inimlikke teemasid. Minu romaanides kasutatakse maagiat kolmel viisil: kõige lihtsam neist on metafoor tehnika kohta. Hea näide on lendav vaip. Minu romaanides ei ole lendavaid vaipu, kuid kui keegi peab reisima pikka maad, võiks ta kasutada lendavat vaipa, samas kui tänapäeva romaanis kasutaks ta autot. Teine viis, mis on minu meelest kõige tähtsam, on metafoor individuaalsuse ja isiklike võimete kohta. Keskpärane maailm ei taha, et üksikisikud kerkiksid sellest kõrgemale, mida teevad kõik teised. Kolmandal viisil kasutan ma maagiat metafoorina müstitsismi ajastust renessanssi jõudmise kohta. Nii et teatud mõttes on see võitlus pimeda keskaja ja renessansi vahel. [---] Ma ei lase kunagi oma tegelastel kasutada maagiat nende probleemide lahendamiseks. Mõned nende väiksemad probleemid lahenevad võluvõimete kasutamisega, kuid see leiab väljenduse nende probleemide lahendamises mõtlemise kaudu. Suurimad konfliktid mu raamatutes leiavad alati lahenduse inimmõistuse abil, probleemi läbimõtlemise ja lahenduse leidmise teel. See pole kunagi "Ma lihtsalt viibutan oma võlukepikest pahalaste kohal ja nad kõik kukuvad surnult maha!".


  • Siiras andestuses on võlujõud, mis ravib. Andestuses, mida sa annad, ja veel enamgi andestuses, mida sa saad.
    • Terry Goodkind, "Temple of the Winds", 41. ptk, lk 318


  • Mägedest voogav tuuleõhk puudutas ta kõrvu, tundudes summutatud hüüuna - mitte sosinana, vaid valju karjena kusagilt kaugelt, nii kaugelt, et seda polnud peaaegu kuuldagi.
Asi oli selles, et Henrietta paistis täpselt sellise kohana, kus võiks juhtuda maagilisi asju. Tundus, nagu sosistaks org saladusi. Lihtsam oli uskuda, et need ei avalda end Ganseyle, kui et neid üldse olemas ei ole.


  • Eesti keele kohta on käibel kaks võluvat keelemüüti: see on maailma kõige ilusam ja maailma kõige keerulisem keel. Eesti keele maagia ehk väljendubki kõige ilmekamalt nende kahe müüdi kokkupuutepunktis. Mis võiks meie ette ilmuda ilusa ja keerulise ristteel? Kõige-kõigemate kokkupuutest sünnib maailma kõige salapärasem keel.
  • Mulle meeldib mõelda, et maagilise sõna jõud sünnib eesti keele grammatikast, mis on lummaval viisil kokku pandud muistsete hiidude kehaosadest. Eesti keele grammatika sündis Kalevipoja ihuliikmetest. Seetõttu ongi eesti keel meile pigem religioon, omamoodi armulaud, Kalevipoja ihu ja veri. Grammatikaõpik ongi eestlase katekismus. Kes ründab eesti keele grammatikat, peab mõistagi surema. Eesti keele grammatika on Vanaisa arvanud juba maailma loomise aegu looduslike pühapaikade inventari hulka.
  • Olen mõelnud, et eesti keele jaoks võiks olemas olla ka maagilis-poeetiline käsitlus. Keelt ei tohikski ühe mõtteviisi alla mahutada. Normaalse aju omanikule eesti keel ehk ei kõlbagi, see ongi nähtavasti muutunud hullude ja geeniuste keeleks. Eesti keeles on väga palju marginaaliat ja piiriala. Minu arust ei ole sugugi juhuslik, et ilmakuulsa autistist geeniuse Daniel Tammeti deviantset aju võlusid just läänemeresoome keeled. Eks hunti kisu ikka metsa poole.


  • Seletav sõnaraamat ütleb esimesel kohal, et "vaimustus" on tugev rõõmutunne, mis kinnitab seda harilikku, harjunud arusaama, aga teisel, et see on kütkestatud-olek millestki. See on juba lähemal: kütke kinnitab midagi millegi külge, kütkestamises on üteldud tähelepanu koondumine millelegi, keskendumine – ja teatav võlu või nõidus, mis peaks selle võimalikuks tegema, ehkki iseenesest võib kütkestada ju lihtsalt asi ise, selle loomus, keegi või miski kõrvalt või mujalt ei pea keskenduma suunama või ajendama – ega tegelikult saagi seda teha. Kütkestavus kuulub nähtuse loomusse, see ise kütkestab, haarab kaasa, keskendab ja koondab.


Kirjandus

[muuda]

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Maagia&oldid=98542"