Narva

Narva on linn Eesti kirdepiiril, Narva jõe kaldal otse Ivangorodi vastas.

Proosa

Selles linnas ei tea kunagi päris täpselt, millises meeleolus mingi ajalooline tasand ennast pinnale nihutab.
See linn ei allu tõesti ajaloo voole – vahel on ta sellest justkui kaugele maha jäänud, aga vahel, tuleb välja, tükk maad ees.
Klaasist linn – mida muud saabki olla üks linn, milles on nii palju potentsiaali pudeneda kildudeks, mis veristavad veel enne, kui neid näed ja puutud. Selles kultuuride ristumiskohas on igas kaares – keeruta end palju tahad – peegeldusi nii palju, et vahel on raske mõista, kus sa ise oled. Ja ometi pole see lihtsalt peegellinn, sest peegelduste taga näed sa ka midagi muud – ühte teist maailma, teist kultuuriruumi, teist etnost.

Esmakordselt Narva saabudes lõi mind pahviks pealetükkiv mass eestikeelseid tekste ja reklaamplakateid linnaruumis, kus suur osa inimestest ei oska neid hästi lugedagi. Siis mõtlesin, et see on potjomkinlus, nüüd võtan seda millegi keerukamana. Raskem on mul mõista neid, kes soovivad ehitada üles keskaegset barokklinna. Kõiges selles on suur osa peegelpildi püüdmist, mis tundub mulle sama küsitav kui kaevu põhjast vastu kõlava kajaga vaidlemine.

Sellises klaasist linnas ei tea õieti kunagi, kas see, mida näed, oled sa ise või on see üks täiesti muu maailm, mis elab oma elu sinust sõltumata ja iseseisvalt.

Mina ei tea, milline on õige Narva. Ma ei tea, kelle linn see on või kas ta üldse kellegi oma peaks olema. Kellele ta kuulub – kas ta üldse kellelegi kuulub? Kelle näo järgi peab ta olema ehitatud? Kas üks linn saab üleüldse kellegi oma olla?

Mulle meeldib see linn ühes kõigi oma kummaliste kihistuste, haavaarmide ja fantoomjäsemetega.

Tookord, kui näituselt lahkusin, küsiti mult Narva muuseumites tavapärane küsimus ("Dlja statistiki", nagu nad ütlevad): "Kust te olete?" Miskipärast just sel nädalal lisas aga tädike sinna otsa: "Iz Tallinna? Iz Tartu?" Mnjah, ma vastasin talle ilmselt sama ootamatu vastusega, nagu oli mullegi ootamatu kuulata seda jumalikku eestikeelset rahvalaulu – ehk et "Iz Narvõ"… Mis parata, Narva on kultuurilises mõttes eeldamiste ja ekslike ootuste linn.
Narva jõgi on ilus ja ohtlik, jutukas ja toitev, muutlik ning vahel vahutav. Ta on kogenud inimkäe all mitmeid traumasid. Ometi on ta miski, mis elab oma elu, sõltumata sellest, mida inimene parasjagu toimetab. Vahest sai linn just temalt oma näo?
Alles täna läbis mind hetkeks uitmõte: aga mis siis, kui sellesse liminaalsesse, piiripealsesse linna kuuluvadki nimelt sellised inimesed – liminaalne rahvas? Kas võiks hoopis mõelda, et just sedasorti teekäijad ongi alatasa muutumises oleva linna päriskodanikud? Või mida võiks mõelda see linn ise, keda keegi ikka ja jälle enda näo järgi ümber tahab teha?
- Heili Sepp "Killustatud kogemuste Narva" Vikerkaar, mai 2020

Kuna seda linna mõistusega võtta ei ole võimalik, tuleb võtta armastusega, siis mina hakkasin teda kähku armastama.
Narva on kindlasti naissoost sõna ja naiste linn.
- Katri Raik, "Uudis+", Vikerraadio, 4. jaanuar 2021

Kevadine Narva võttis TMW külalisi ja mujalt tulnud publikut vastu päikesepaistega. Joaoru rannahoone plats tervitas esimesi jalutajaid kerge džässiga, üle vee ähvardavalt kõrgumas Mordori kindlusemüürid. TMW toomine Narva on piirilinnale sümboolne toetusžest pärast rasket koroonaaega ja keset veelgi tõsisemat julgeolekukriisi. TMW näitas, kuivõrd on meil praegu vaja muusikat, mis ühendab, lubab end välja elada ja annab lootust, et maailm pole otsas.
TMW nihutas maailmanimed ja siinse muusikakultuuri üheks päevaks ääremaale, kinnitades sellega narvalastele, et ka muu maailm tunneb nende vastu huvi, ning näidates Narva külalistele taas, kuivõrd võluv ja mitmekesine võib piirilinn olla.
"Kuda mõ idjom?", küsis kuueaastane poiss oma isalt ja emalt, astudes nende käekõrval mööda Bastrakovi tänavat. "V tserkov," vastas teksajakiga isa tõsiselt. See perekond istus Issanda Ülestõusmise peakirikus koos teiste muusikahuvilistega, festivali aukülaliste ja korraldajatega, ostnud pileti alles kiriku ukselt. Kas maailmas on veel mõni linn, kus Arvo Pärdi kavaga üles astuva Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontserdile saab osta pileti uksel?
Praegu, 2022. aastal, kui Putini režiim peab mõttetut sõda, püüdes hävitada Ukraina rahvast, on maailmanimede ja Eesti tippude toomine Narva narvalasi kannustava tähendusega. Lahket ja viisakat Propazhat saavad narvalased kuulata-vaadata linnavalitsuse heakskiidul ka TMW-ta, pealinnast tuleva innustuse ja publikuta võivad nad aga tunda end unustatuna.
Kui nüüd küsida, kellele toimus Narva TMW, siis siin see vastus ongi: eelkõige kõigile neile, kes on kaotamas lootust, kes tunnevad end hävingut õhkava Mordori naabruses üksi, ja ka neile, kes käivad ikka veel linna piiril jõe ääres kivipostamendil seisvale roostetanud tankile lilli panemas.
- Tõnu Karjatse, "Nihe rahuriigi poole", Sirp, 13.05.2022

Eelmisel aastal peale tankilugu ütles üks tark inimene mulle, et valge mees ka arvas, et ta muudab Aafrikat, aga Aafrika muutis teda. Kindlasti on raskem hinnata, mida mina olen Narva toonud, kui öelda, kuidas Narva mind on tegelikult muutnud. Kindlasti värvilisemad riided ja punasemad küüned väliselt, aga Narva on õpetanud mulle asjadest aru saama südamega, sest vahel mõistusega ei saa aru. Narva on teinud minust kindlasti tunduvalt tolerantsema inimese. Narva inimesed on erakordselt kannatlikud, teise keelega, vähese rahaga osata elust rõõmu tunda ja hakkama saada - see on mind alati alati hämmastanud ja võlunud.
Mul on alati väga südamelähedane olnud töökohtade teema, et kui ei ole ikkagi töökohti, siis ei ole ka mõtet linnal, sest Narva elanikkond väheneb kähku - 700-900 inimest aastas, pooled nendest lähevad, nagu mina ütlen, kalmistule. Nendel, kes on peale sõda tulnud, saab elukene otsa.
Ma olen nii kaua ilmas elanud ja saan väga hästi aru, et kiired muutused ei ole võimalikud. Sa pead väga palju inimesi saama endaga muutustele kaasa, vähemalt kaks kolmandikku nendest, keda see muutus puudutab, siis sa saad midagi muuta või teiseks teha. Kaks Narva halli kardinali on lausa vangis olnud, eks. Nüüd on hea see, et halle kardinale ei ole. Et asjad käisidki ausalt ja avatult läbi vastavate komisjonide. See on oluline, aga selleks, et ka Tallinna ajakirjanik ja Tallinna poliitik veenduks, selleks peaks olema pikem aeg ja meeskond, kellega muutusi teha. Niimoodi sõrmenipsust on see võimatu. See võtab aega, lihtsalt võtabki aega, aga veel kord, tegelikult Narva on õigel ja heal teel.
Ühte fraktsiooni juhib Aleksei Jevgrafov, teist juhib Jana Kondrašova, aga ma loodan, peagi hakkan juhtima mina. Eks me siis Aleksei Jevgrafoviga neid jõujooni asume tõmbama. Aga seda, mis Narvas toimus, ei saa taandada Aleksei ja minu vaheliseks konfliktiks, sest tegelikult on see väärtuskonflikt. [---]

Põhimõtteliselt on Aleksei nägemus, et Narva on selline väike suletud koht, kus aetakse asju oma reeglite järgi ja kellelgi teisel ei ole sinna asja. Mina püüdsin ajada, et Narva on linn Euroopa Liidu ja Eesti alguses, kus tõuseb Eesti päike.

Narval on olnud häid aegu küll ja selle põhjuseks on alati olnud ka Narva väga hea ja väga huvitav geograafiline asukoht. Ega praegugi, kui Narva ehitatakse magnetitehas, siis tehakse seda sellepärast, et muldmetallide tootmine on Sillamäel, sellepärast, et siin on elekter, sellepärast, et siin on transport. Ega Narva asukohta ei muuda mitte miski, aga Narva inimesed vajavad lootust, valguskiirt tunneli lõpus ja arusaama, et see ei saa olla vastutuleva rongi tuled, vaid, et see on tõesti midagi paremat. Narva inimesed vajavad lootust ja seda lootust püüdsingi inimestele anda.
See jutt, et riik ei aita Narvat, praegu kindlasti ei päde. Kindlasti on olnud segasemaid ja halvemaid aegu. Narva ei tohi pöörata Tallinnale selga ja Narva ei tohi tõmmata ringkaitsesse. Miks seda tehti pikka aega Narvas, seal oli väga lihtne põhjus. Kui sul on ühine vaenlane, siis saad asjad sisemiselt korda. Ühine vaenlane oli Tallinn ja see kestis mitukümmend aastat, enne kui see uskumus õnnestus ära lõhkuda esimest korda sügisel kolm aastat tagasi. Et riik ei ole enam Narva vaenlane ja see on kahepoolne protsess, kui toimub lähenemine ühelt ja teiselt poolt, siis see lähenemine toimub.
Ma arvan, et edu peitub selles, kui erakonnad võtaksid Narvat tõsiselt. Aga eks paljudel poliitilistel jõududel, kes on siin Tallinnas, on Narvast natuke ükskõik, sest valijaid nad Narvast nagunii ei saa. Ei ole sellist jõudu, mis paneks narvalasi hääletama Isamaa või Reformierakonna poolt. Eks poliitilised jõud peaksid peeglisse vaatama.
Me peame tooma eesti keelt üha rohkem ja rohkem avalikku ruumi. Selles mõttes on Narva väga muutunud. Narvas ei ole enam see, et sa pead ilmtingimata pideva kõne vene keeles või sa pead tingimata kogu kõne tõlkima, see on viimastel aastatel märkimisväärselt muutunud. Aga eks need muutused on inimestele olnud ju keerulised, ma pean silmas sõda, Eesti poliitika muutus, tänavanimed ja mälestusmärgid.
Miks uute kortermajade ehitamise protsess nii raske on?

Laenu ei saa. Esimene sissemakse tuuakse kilekotis ja pärast ei saa laenu, nii ütlevad arendajad. Sõjaga kukkusid ära Peterburi venelased. Narvasse ei saa laenu, sest Narva asub Narvas.

Väga tubli turist on eestlane ise, kes tuleb siis seda imet vaatama ja avastab, et näed, et linn on erakordselt puhas ja erakordselt ilus ja ja vanalinn on kena ja promenaadil on tore ja saab laevaga sõita. Kui pühapäeval tulla, saab ka Kreenholmi. Nii et selles mõttes aitäh nendele, kes on Narvas käinud ja tulge jälle. Aga tupiklinn? See on jah keeruline, sest kui vaatad kaarti, siis tõepoolest seal algab või lõpeb läänemaailm.
- Katri Raik, intervjuu: Mari Peegel, "Katri Raik: Narvast ja poliitikast ei kao ma kuhugi", ERR, 15.09.2023

Välislingid