Ohmi seadus
Ilme
Teose kohta
[muuda]- Njuta läks tahvli juurde ja... mis temaga lahti oli?! Ta ei mäletanud üldse, millest alata. Kohmetus. Vaatas Ljoša poole ja läks hoopis verest välja: Ljoša silmitses teda avalikult pealaest jalatallani. Ja nüüd meenusid Njutale ta värvitud kulmud, ta punastas ja peast käis läbi: "Ma olen kadunud!" Kogu klass vaatab teda, kõik näevad ta värvitud kulme, hakkavad naerma. Njutа vaatas ühe otsast teise otsa, kõikide näod olid tõsised.
- Teised mõtlesid, et tal on õppimata, ja hakkasid ette sosistama suure füüsika seadust, mis oli sel hetkel kõige tähtsam asi Njuta elus.
- Njutale näis juba, et terve igavik on möödunud ajаst, mil tema tuli klassi ette, ja otsekohe lausub Jegor Petrovitš: "Istu, Loksteva, sul on õppimata." Jegor Petrovitš hakkas tõepoolest rääkima, kuid hoopis teisiti:
- "Ohmi seadus algab nõnda..."
- Njuta oli päästetud, kohe meenus talle kõik.
- Terve klass vaatas teda imestunult. Otsekui poleks mitte suur füüsik kunagi avastanud seda seadust, vaid Njuta — nüüdsama, klassi ees, ilusal kevadpäeval. (lk 74)
- Valentina Mišanina, "Õues on kevad", rmt: "Hõbedane jõekarp", tlk Arvo Valton, 1974, lk 70-75