Poogen
Luule
[muuda]Tahaksin
olla kui viiul, mis vastselt meistri käest tulnud,
keeled mille veel kordagi poogna raskust ei talund.
Ja millest keegi ei tea, kas järgmisel hetkel ta nutab
või naerab.
- Ilse Lehiste, "Soov", rmt: "Noorest peast kirjutatud laulud. Luuletusi aastaist 1938—48", (1989), lk 15
ME PÄÄSTETUD,
Kelle õõnsatest jäsemetest on surm juba lõiganud endale flöödid,
Kelle kõõlustest on surm endale poogna pingutanud —
Meie kehad kajavad ikka veel vastu
Oma sandistatud muusika kõlas.
- Nelly Sachs, "Kesköö koorid: päästetute koor" kogus "Tähestiku laip tõuseb hauast" (2019), tlk Rein Raud, lk 24
Kuulge, ma tean
ühte inimest, kellel on ilus hing. Tema käed
võiksid teha midagi sellist, mida ükski teine ei
oska.
Kord aga löödi uksed kinni ta taga ja ees.
Siis läks ta sinna, kus ootas
uhkeks, püstipäiseks ehitud üksindus,
kes surus ta keeltele poogna.
Ainukest viisi oskab see tšellomängija,
ühtainsamat, monotoonset:
ei ole silda inimesest teise ei ole silda
- Paul-Eerik Rummo, "Mõistmisest", rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 26
Õhus kui puudutaks viiulikeelt
kevade värisev poogen.
Tulevad tuuled ja haaravad teelt
kütise lõhnade vooge.
- Linda Ruud, "Kevadvisandid", rmt: "Mu südames on pühapäev", Tallinn: ERK, 1962
ungari tantse armastasin hoopis,
õhinal,
neurootiliselt, avalikult, nüüd küll õhetab su päev,
tuuletõmbeid kaunilt ohatab su huuli, viiul, poogen tõmbab
üle mere,
pritsib soolaterakesi, sädemeid, sinu kõhna, valutavat keha
läbib, raputab.
- Kirsti Oidekivi, "* kehal soolaterakesi leidub" kogus "Tigudele" (1998), lk 22
Proosa
[muuda]- Saingi oma seest täis viiuli viimaks valmis, panin hobusesabajõhvist keeled peale, samast materjalist tegin ka poogna. Määrisin poogna kuusevaiguga kokku ja mängisin. Ega olnud midagi ütelda — tegin kaunis heledat häält. Muidu oli mäng päris hea, ainult need tükid, marsid ja polkad, ei tahtnud välja tulla.
- Jüri Parijõgi, "Kui meie hakkasime pillimeesteks", rmt: Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 46-47