Stalagmiit

Proosa

• Nüüd sattusid nad ühtelugu sellistesse paikadesse, kus peenemad või jämedamad, mõnikord aga lausa hiigelpurikad põrandast välja kasvasid ja teed tõkestasid. Oli üksjagu pusimist, et nende vahelt läbi ronida. Tondinahad põrkasid jahedate kuhikute otsa ja lõid otsmikule muhke. Teisal rippusid kivipurikad laest alla ja kriipisid nõelteravate otstega roomavate tondinahkade selga, vaata et kisuvad kasuka katki. Purikad, mis kord laest rippusid, siinsamas aga põrandast välja kasvasid, ajasid tondinahad segadusse. Ajuti hakkas tunduma, et nad käivad, jalad ülespidi. Ei nad oleks osanud määrata, kuspool taevas asub.
  • Aimée Beekman, "Tondinahad", 1977, lk 54

• Karstil on mitu palet. Algse tormakuse rahunedes on karstil mahti tegeleda ka enda loodud koopatühemike ehtimisega. Karst kasutab selleks omatoodetud tilkekivi või nõrgkivi. Tilk-tilk! Värelevast piisast lahkub süsihappegaas, pakku pugevast veenatukesest vabaneb kübeke setet: aga kui palju siis ühest veetilgast ikka saab! Lausa hämmastav, millise kuju võib see sete pikapeale võtta: osa ripub kõikvõimalike purikatena laest (stalaktiidid), osa kohmab põrandalt vastu tõusta (stalagmiidid) või on juba jõudnud kasvada toekateks täissammasteks (stalagnaadid), osa moodustab õhulisi eesriideid, osa drapeerib seina.
  • Ilmar Kask, "Euroopa kivine koopailu", Eesti Loodus 6/1999, lk 242-243