Mine sisu juurde

Uks

Allikas: Vikitsitaadid
Dominiiklaste kiriku uks Colmaris, Prantsusmaal
Eva Bonnier, "Ateljee uksel" (1885)
Vilhelm Hammershøi, "Koduinterjöör" (1901)
Elamu välisuks Tartus Kivi tänaval
Aidauks kassiauguga. Põlvamaa

Uks on konstruktsioon, mille abil saab hoone või ruumi sisse- ja väljapääsu võimaldamiseks mõeldud ava sulgeda.

Piibel

[muuda]
  • "Võidelge, et minna sisse kitsast uksest, sest paljud, ma ütlen teile, püüavad minna, aga ei suuda!
25 Pärast seda kui kojaisand on tõusnud ja ukse lukku pannud, jääte te seisma õue ja uksele koputama, öeldes: Issand, ava meile! Ja tema kostab teile: Mina ei tunne teid, kust te olete tulnud."


Proosa

[muuda]
  • Silkude naelutamine eeskoja välimise ukse külge köstri sünnipäevaks. Kuuvalgel õhtul särasid silgud nagu taevatähed, ja Toots ütles, need olla ilutuled.
    • Oskar Luts, "Kevade", Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 190


  • Öökull elas "Kastanis", uhkes vanaaegses häärberis, mis oli suursugusem kui ükski teine või vähemalt näis nii Winnie Puhhile, sest tolle ukse küljes oli koputi ja peale selle rippus seal veel ka kellanöör.
    • A. A. Milne, "Karupoeg Puhh", tlk Valter Rummel, värsid tõlkinud Harald Rajamets, Eesti Raamat, 1977, lk 36


  • Kui uks hooga kinni lüüakse, jäävad vahele vaikuse sõrmed. (lk 36)
  • Mehe ja naise vahel on alati uks, mille tagant kostab: "Ma panen ennast riidesse." (lk 38)
  • Võti viskab meie üle nalja, tehes, nagu poleks ta selle ukse eest, mille eest ta on. (lk 44)


  • Kui meil ust lahti tõmmates üksi käepide pihku jääb, on uks meist lihtsalt valesti aru saanud.


  • Kui keeruline on armastada uksekella - kui tihti on ukse taga meeldiv inimene.


  • Nüüd sibas üks musta rüütatud kogu mööda kesköiseid tänavaid, sööstes ühe ukse juurest teise juurde, kuni jõudis sünge ja peletava portaalini. Jäi mulje, et ükski tavaline uks ilma vaeva nägemata sellise sünguseni küll ei jõuaks. Paistis, nagu oleks arhitekt selleks ekstra kohale kutsutud ja talle selged juhtnöörid antud. Meil on vaja midagi tontlikku ja mustast tammepuust, öeldi talle. Nii et pane uksevõlvi kohale üks kole veesiiliti, las uks ise käib kinni hiiglase samme meenutava mürtsatusega, ning tee üldse kõigile ühemõtteliselt selgeks, et see pole sedasorti uks, mis teeb "kill-kõll", kui kellanuppu vajutada. (lk 8)
  • "Aga nad ju peavad ometi millalgi vaatama tulema?" uuris Vimes lootusrikkalt.
"Oh, sellega ei tarvitse me leppida," ütles patriits.
"Kuidas te kavatsete neid takistada?"
Isand Vetinari vaatas talle valuliku pilguga otsa.
"Kulla Vimes," sõnas ta, "mina pidasin teid tähelepanelikuks inimeseks. Kas te ust vaatasite?"
"Muidugi vaatasin," ütles Vimes, ning lisas, "härra. See on kuramuse massiivne."
"Võib-olla peaksite te veel korra vaatama?"
Vimes vahtis talle otsa, marssis siis läbi keldri ja asus ust põrnitsema. See oli laialtlevinud õudusportaali tüüpi uks: puha trellid ja riivid ja raudvarvad ja massiivsed hinged. Lukuks oli üks neist päkapikkude valmistatud kurinahkadest, mille muukimine võtaks aastaid. Kokkuvõttes - kui teil oleks vaja millegi täiesti nihutamatu sümbolit, oleks see uks just see, mida te otsite. /---/
Vangikeldri uks oli täiesti tavaline, kõik sõltus sellest, kummalt poolt vaadata.
Sellest keldrist suudaks patriits kogu maailma rünnaku tagasi lüüa.
Väljas oli ainult lukk.
Kõik riivid ja varvad olid seespool. (lk 290-291)


  • [Renée:] Toas, kuhu uks avaneb, põhjustab see otsekui katkestuse, seisab seal nagu provintslik parasiit, mis lõhub ruumi ühtsuse. Vastastoas aga tekitab see süvendi, avara, kuid siiski tobeda prao, mis on otsekui eksinud seinale, mis eelistanuks olla terviklik. Mõlemal juhul katkestab see järjepidevuse, pakkudes vastukaaluks üksnes liikumisvõimalust, mida saaks ometi tagada üsnagi mitmel muul viisil. Liuguks aga ei loo takistusi ja avardab ruumi. See võimaldab ruumi muuta tasakaalu paigast löömata. Kui liuguks avaneb, asuvad kaks ruumi teineteist solvamata suhtlema. Sulgudes aga annab see kummalegi ruumile tema terviklikkuse tagasi. Jagunemine ja ühinemine leiab aset sekkumiseta. Elu on sellises ruumis on rahulik jalutuskäik, sellal kui meil on see otsekui sissemurdmiste jada.


  • Kui lausehaaval tõlkides jõudsin Gutslaffi väga originaalsete mõteteni, et eesti keele häälikute kirjapanemiseks võiks palju sobivam olla kreeka tähestik; et eesti käändesüsteemi aitab mõista heebrea keele grammatika; et eesti keele mõistmine on hinge­õndsuse küsimus nii jutlustajale kui eesti talupojale, siis avaneski mu ees uks ukse järel XVII sajandi maailma tervik selle tunnetuslikus hasartsuses — nagu olen tagantjärele aru saanud —, mis näitas, mida kõike on vaja juurde õppida.

Luule

[muuda]

Ma tulen, ma tulen, tee lahti uks!
Ei aita siin nuuksumine, ei luks.
/---/
Ma tulen, ma tulen, tee lahti uks!
Olen mure, eks näe, kes ei alistuks.

Ma valvan - must ingel su ukse ees:
läed sisse - kui tuuleõhk minagi sees.
/---/
Ma tulen, ma tulen, tee lahti uks!
Olen mure ja teen su õnnetuks.


siis pikkamööda meenus mulle lukkupandud uks
ma öösel seda kangutasin (peldik oli õues)
vist unisena pidasin ma koda peldikuks
kõik meelde tuli surmahirmu äkki tundsin põues


Süda tuksub tuks-tuks-tuks,
mine lahti, uks-uks-uks!
Siis me lähme Mallega
saarde kala püüdema!


Sa tuled niikuinii — miks mitte nüüd?
Ma ootan sind — see on nii vaevaline.
Lamp kustutatud mul, uks avatud
Su ees, sa põline ja lihtne ime.

  • Anna Ahmatova, "Reekviem", "8. Surmale", 19. augustil 1939 majas Fontankal


Draama

[muuda]
[Pravdin:] (võttes raamatu). Näen. See on grammatika. Mida te siis sellest teate?
[Mitrofan:] Palju. Nimisõna ja omadussõna...
[Pravdin:] Näiteks uks — mis sõna see on: nimi- või omadussõna?
[Mitrofan:] Uks? Misuke uks?
[Pravdin:] Missugune uks! See siin.
[Mitrofan:] See? Omadussõna.
[Pravdin:] Miks siis?
[Mitrofan:] Sellepärast, et ta on omal kohal. Vaat sahvril on uks kuuendat nädalat üles panemata: see on siis esialgu nimisõna.
[Pravdin:] Sõna lollpea on siis sinu arvates omadussõna, sellepärast, et teda omistatakse rumalale inimesele.
[Mitrofan:] Teadagi.


Vanasõnad

[muuda]
  • Head last nähakse ukse taha, paha ei põlve ettegi.
  • Inimene on ukse teinud, aga uks ei ole inimest saanud.
  • Kohtuuksed on laiad sisse minna, aga kitsad välja tulla.
  • Kui õnnetus hakkab tulema, tuleb ta uksest ja aknast.
  • Külm paneb lindude aidaukse lukku.
  • Kõver käsi teeb uksed lahti.
  • Sea kaup ei sünni kotis, mõrsja kaup ei ukse taga.
  • Tõotus ajab sandi ukse eest ära.
  • Viletsus hüppab uksest, astub aknast ja poeb prao vahelt sisse, kui augu leiab.
  • Õhtu paneb hooled ukse peale, mured musta parre peale, vaeva valge varva peale.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Viited

[muuda]
  1. K. A. Hermann, "Süda tuksub", Kukerpillid
  2. Lydia Auster, "Süda tuksub" EMIC, Käsikirjade andmebaas

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel