Varsakabi
Harilik varsakabi (Caltha palustris) on tulikaliste sugukonna varsakabja perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim, rahvasuus tuntud ka kui konnakapsas, ahunalill või latiklill.
Proosa
[muuda]- Aasad ja nurmed haljendavad. Varajane külaline konnakapsas kollendab ja täidab õhku värske rohu lõhnaga. Siin ja seal vaatavad kullerkuppude ümmargused peakesed põõsaste varjust aralt välja, nagu tahaksid nad küsida: "Kas võime juba tulla?" Kuivematel kohtadel tärkavad sinikasroosad pääsusilmad häbelikult üles ja naeratavad sinavale taevale ja päikesele vastu.
- Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 233
Luule
[muuda]Kõik ju oli harilik,
kassikäpad, kanarbik
Jõgeva ja Pedja vahel.
Varsakabjad olid mul
vastas varahommikul
Jõgeva ja Pedja vahel.
- Betti Alver, "Jõgeva ja Pedja vahel". Rmt: B. Alver, "Teosed" 1. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 38
Kevadeojad need kodumailt,
konnakapsaste kuld.
Hommikupäikeses alasti
külmetab karvane muld.
- Bernard Kangro, "Varakevadisi värelusi" 2 kogus "Varjumaa" (1966), lk 32
Luht rohetab ja kirendab
ja paisub varsakabi
ja jõgi kuldselt virvendab,
ka temal talv on läbi.
...
Ja tuhat väikest muusikut
nüüd hõiskab eemal kuusikus:
käes mai! käes mai! käes mai!
- Heljo Mänd, "Kevad", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 26
Varsakabjad on suured ja kullased...
Teepervel sinililli...
Künnan... kapukad üleni mullased,
pihud hõõrdunud villi.
- Muia Veetamm, "Künd", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974, lk 49
roos on rõõmuks rikastele
varsakabi vaestele
ohakat ei kiida keegi
ohakas on orvuke
- Urve Karuks, "Maa orb olen", rmt: "Kogutud luuletused", 2019, lk 15
Varsakabi, täiuslik lill:
kollane, viie õielehega.
Minqe kollase taha.
Minge viie taha.
Mitu teed viib jämeda lilleni,
kes on ehtinud muuhulgas
noore kitse korjust,
ent veel varem
lasteraamatuid, lill.
- Maarja Kangro, "Varsakabi" kogust "Tule mu koopasse, mateeria", 2007, lk 34